AASTA LÕPU JA UUE ALGUSE PUHUL: Imelike Filmide Festivali (IFF) esisuss Harly Kirspuu võtab seekord ette jõulufilmid, mis on tehtud külma sõja tipphetkedel. Kuidas ja miks ideoloogia neid filme mõjutas ja mis värk oli ameeriklastel inglastega?
Seekord läheme jõulu- ja kristluseteemaliste õudukatega ajas tagasi: alustame viimasest maailmasõjast ning lõpetame seitsmekümnendatega. Nagu ka juba aasta eest sai räägitud, oli tolleaegse Ameerika Ühendriikide filmikunsti peamiseks mõjutajaks ideoloogiline vastasseis, millest me kõik arusaadavatel põhjustel teadlikud oleme.
Sõda ja jõulud
Eks oli ju enne ka USA jõulufilmidesse imbunud hea ja kurja võitluse teema, seda ka õuduskalduvustega teostes ning tegelikult juba 20. sajandi esimesest kümnendist saadik, aga pärast ülemaailmset sõda olukord muutus: nüüd oli kurjusel ühene nimi, laialt tuntud näod ja väga selgelt kirjeldatav ideoloogia. Viimane sõjaeelne film, mida saab nimetada jõuluõudukaks, oli “The Wizard of Oz” (1939), mis on filmiajalikku jäänud hoopis teistel põhjustel – peamiselt sellepärast, et Ameerikamaa oli enne sõda ikkagi suhteliselt eemalehoidev, kuivõrd neil olid endalgi käed-jalad tööd täis, et läänepoolkera riike oma käpa all hoida ning eurooplased tegelesid eurooplaste asjadega peamiselt omavahel ja seega ideoloogilisele konfliktile Nõukogude Venemaaga (mille olemasolu mõlema poole riigijuhid avalikult tunnistasid) väga puid alla ei pandud.
Asjad muutusid siis, kui maailmasõda läbi sai ning kapitalistlik maailmakorraldus kommunistidega avalikult tülli pööras. Viimane suur lahing kommunistide ja kapitalistide vahel oli pidamata, nüüd olid tekkinud uued väljakutsed – kumbki pool polnud otseselt nõus rahuliku kooseksisteerimisega ja olukorras, kus värskelt oma lõpliku kuju saanud rahvusvahelised suurimpeeriumid hakkasid lagunema (Briti India lagunes kolmeks 1947 ning lõpetas eksisteerimise aasta hiljem, Filipiinid kuulutasid vabariigi välja juba sõja ajal, Liibüa iseseisvus 1951, Alžeeria alustas iseseisvussõjaga 1954, jne), liikus võimuvõitlus lihtsalt uuele tasandile.
Nõukogude Liit sai rahvusvahelisel areenil kõvasti vett segada, kui võtta kasvõi ÜRO, kus nimetatud riik oli väljas kolme delegatsiooniga (lisaks NSV Liidule endale ka Ukraina ja Valgevene NSV-de esindused), lisaks sellele oli sotsialistlikel riikidel omadus pea kõigis küsimustes alati ühel nõul olla, sest seisukohad kirjutati Moskvast ette. Nii et sõda muutus füüsilisest ideoloogiliseks.
Peaaegu jõulurahuaeg
Esimesed märgid, et midagi on õhus, ilmnesid juba enne sõja lõppu, kui Suurbritannias linastus 1945. aasta “Dead of Night”. Enamik teab samanimelist Ameerika antoloogiat aastast 1977, mille näol on tegemist uustöötlusega. Briti versioon oli omal ajal sügavalt skandaalne – kogu õudusfilmide žanr oli sõja ajal olnud Ühendkuningriigis keelatud, “Dead of Night” saabus ilmarahva vaatamisorganite ette 9. septembril, päevapealt neli kuud pärast Saksamaa kapituleerumist ja filmi loojad pidid sellest tulenevalt 1946 lagedale tulema ümbertehtud versiooniga. Mitte nüüd seda, et originaal ei oleks olnud populaarne, hoopis vastupidi. Neli head režissööri (Alberto Cavalcanti, Charles Crichton, Robert Hamer ja Basil Dearden) tegid neli erinevat lugu, mis kokku panduna sai üheks kuulsaimaks tolle aja Briti kinotükiks ning mõjutas hiljem kõikvõimalikke loovisikuid alates Rod Serlingust ja Batmani koomiksitest, lõpetades Pet Shop Boysiga.
Üks põhjusi oli see, et kuna meie vaadeldavas ajavahemikus, eriti alguses, oli põhimõtteliselt igas riigis tsensuur veel üsnagi tugev, siis kasutati õudusfilmide alusmaterjaliks omajagu kirjandusklassikat. Nii juhtuski, et neljakümnendate lõpus võttis grupp ameeriklasi kätte ja Haysi koodeksit eirates valmistati 1949. aastal televisioonile mõeldud lühifilm, mille alusmaterjaliks oli Charles Dickensi “A Christmas Carol”. See audiovisuaalteos oli ainult 25 minutit pikk ja tillukese eelarvega, aga tegemist oli esimesega, mis nimetatud autori nimetatud kirjandusteose üksühele filmilindile jäädvustas (tänase seisuga on neid kokku televisioonis üksinda 27 tükki), samuti oli suudetud kohale meelitada USA õudusfilmide legend ja multitalent Vincent Price.
Neljakümnendate lõpus ei olnud televisioon veel kuigivõrd levinud ning see esmaversioon on praeguseks suuremas osas unustatud – ja mitte ainult sellepärast, et lõpptulemus oli tagasihoidlikult öeldes amatöörlik. Peamine põhjus on see, et viis aastat hiljem prooviti sama materjaliga uuesti, mis päädis värskelt populaarsusplahvatuse üle elanud televisiooni saabunud “A Christmas Caroliga” (1954), millest sai kohe jõulufilmide klassika: Ühendriikides ei ole vist kedagi, kes poleks seda telefilmi vähemalt korra näinud või ei oskaks mõnda kohta peast tsiteerida.
Samal ajal liikles kinodes palju filme, mis balansseerisid suhetes tsensuuriga piiri peal, sest film noir oli moes. Jõuluteemalist film noir’i leidus ka. Näiteks 1955. aasta “The Night of the Hunter”, peaosas nimetet alamžanri staar Robert Mitchum. Lugu ise on tõsielul põhinev: algmaterjaliks 1932. aastal üles poodud sarimõrvar Harry Powers, kes harrastas ajalehtedest kogutud tutvumiskuulutuste abil rikkaid leski leida ning õnnetute üksijäänud naisterahvaste raha endale saamise eesmärgil naisi endid ja nende lapsi killida.
“The Night of the Hunter” ületas tollase laiema üldsuse taluvuspiiri – näidata jõuluajal sarimõrvari-teemalist filmi, kus pühadelugu on kõrvuti mõrvari tagahoovist ohvrite väljakaevamisega, oli liig mis liig. Tsensorid torkasid sellele külge kardetud X-reitingu ja seetõttu hävis teos kinodes nii totaalselt, et peamiselt näitlejana kuulsust kogunud režissöör Charles Laughton ei esinenud režissöörirollis elu lõpuni enam kunagi. Siiski on “Hunterit” hakatud hilisematel aegadel rohkem hindama ja osa tõsiseltvõetavaid filmispetse on seda nimetanud ka USA paremuselt teiseks linatükiks üldse – “Citizen Kane’i” järel.
Kõik läheb kunagi kosmosesse
Umbes samal ajal käis Lääne kollektiivses psüühikas klõps ja saadi aru, et külma sõja tingimustes saab jõule kasutada ka ideoloogilise vastandumise vahendina – avalikult ateistlikul osal maailmast ju jõulupühi polnud ning nõnda üritatigi korduvalt läbi lillede kapitalistlikule maailmale näidata visuaaltegusid, mis rääkisid kurjade kommunistide kallaletungist ilma otseselt välja ütlemata, et nüüd me räägimegi nurjatute kommunistide kallaletungist. Tegevusse lülitusid isegi (oma filmiskeene poolest mitte just üleliia tuntud) mehhiklased, kelle töö tagajärgi tuntakse muu hulgas 1959. aasta “Santa Clausi” nime all. Siin seikleb jõuluvana kosmoses, võideldes saatana enda saadetud deemoni vastu, kes tahab jõulumeest tappa, et ühelgi lapsel poleks enam põhjust tubli olla. Linateos tehti ingliskeelse publiku jaoks natuke ümber ja 1960 väljus stuudiost ka ingliskeelne versioon.
“Santa Clausi” nägid ilmselt mõned ameeriklased, kes jõudsid järeldusele, et “jõuluvana kosmoses pahalaste vastu võitlemas” tundub täitsa mõistlik ja normaalne idee, mida kinos näidata, ning tulid välja enda sooritusega: 1964. aasta “Santa Claus Conquers the Martians”, mis on rahvusvahelise kolefilminduse absoluutne tippteos – põhimõtteliselt igas nimekirjas, mis on kunagi maailma halvimatest filmidest tehtud, on too asjandus sees.
Saatana kuju – nagu pealkirjastki aru saada – on asendunud marslastega, loo konflikt on selles, kuidas tulnukad muretsevad, et nende lapsed vaatavad liiga palju Maa päritoluga telesaateid, kus mingi punases kostüümis habemega tegelane toimetab ringi ning ilmselgelt üritab neid ära rikkuda – hakkavad veel oma peaga mõtlema ja vahest tahavad lõbutsedagi (paralleele Nõukogude Liidu suhtumisega läänelikku popkultuuri pole siinkohal ilmselt vaja välja tuua). Marslased otsustavad, et neil on vaja jõuluvana odavversiooni, kes nende lastele Maa mänguasjade vigaseid koopiaid toodaks (jällegi, paralleele Nõukogude Liiduga ei ole vaja välja tuua) ning sestap võtavadki nad nõuks jõuluvana ära tappa.
Kuigi halvasti tehtud, on tegemist huvitava tulemiga paaril põhjusel: esiteks seetõttu, et tegemist on esimese korraga üldse, kui ekraanidelt selgub, et jõulutaat on abielus (jõulumemm oli filminduses ja televisioonis siiani tundmatu kontseptsioon) ning teiseks astub seal üles tollal kümnene Pia Zadora, kes hilisemas elus nii filmis kui ka muusikas tähtsaid auhindu vastu võttis.
Lõpetuseks
Vahepealsel ajal oli tohutult populaarseks muutunud ühe ammusurnud inglase jõululugu, sest sinna sai palju ideoloogilisi alatoone paigutada ja lisaks oli tegemist vaieldamatu kirjandusklassikaga, ning vahest lõpetamegi siis seal, kus alustasime. Charles Dickensi “A Christmas Story”: 1962 üllitati multikaversioon “Mr. Magoo’s Christmas Carol” ning Rod Serling valmistas 1964 enda täispika (84 minutit) versiooni “A Carol for Another Christmas”, kus tegevus on toodud kaasaega. 1969 oli valminud Jugoslaavia-Austraalia animatsioonilegend Zoran Jancici käsitlus ja 1970 käisid britid ise välja muusikaliversiooni “Scrooge”, kus teiste hulgas astub üles Alec Guinness.
Ajad olid aga selgelt muutumas. Mis jõulufilmindusest edasi sai, seda saate lugeda KesKus’i aastatagusest numbrist.
