MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Majandusgeograaf Hardo Aasmäe lugudesari maailma kõige totramatest maadest. Aasmäe väidab, et Rwanda on Marianne Mikko surnud unistus.
Marianne Mikko unistus sookvootidest peab elama. Selleks peab Rwanda surema. Pole mingit mõtet pidada riiki, kus riigiasjades ilmselgelt asjatundmatud valijad on otsustanud oma parlamendi alamkotta valida 51 naist. Naiste üldhulk seadusandjate hulgas ei ütle ise veel midagi, kuid nad moodustavad seadusandjatest 63,75%.
Hulk raha läheb tuulde
Muidu saadaks Mikko Rwandasse, las askeldab oma võrdõiguslikkusega nagu tihane pekiga, aga tal ei ole seal ju midagi teha – välja arvatud ehk meeste sookvootide eest võitlemine. Aga see suretaks meie Marianne vaimselt välja.
Naiste enamus Rwanda parlamendis on tekkinud ilma igasuguste märgukirjade, rahvusvaheliste konverentside, koolituste, naisõigusluse usukuulutuse, ÜRO inimõiguste ning naiste ahistamise nutu ja halata.
Selline poliitiline vaegareng ja hoolimatus naudingu suhtes, mis tekib naiste poliitiliste õiguste eest võitlemisel, annab arenenud demokraatlikule maailmale vale signaali; kujundab väärhoiakuid, nagu oleks tegemist lihtsa ja labase asjaga. Tegemist oleks nagu kavandatava maratonijooksuga, kus pärast starti saabub kohe võistluse lõpp. Kogu vaimustav, kurnav ja erutav vaatemäng jääb ära. Hulk raha läheb tuulde ja asi kaotab oma võlu.
Rwandas tulid kodanikud lihtsalt valima ja valisid naised enda eest otsustama. Naiste enamust ei valitud juhuslikult ja esimest korda. Juba eelmises parlamendi koosseisus oli naisi 45 – 56,25%.
Mõistagi on neil parlamendi (Saadikutekoda, Umutwe w’Abetepite) eesotsas oma Ene Ergma. Nimeks sealsel Ergmal on Donatilla Mukabalisa. Ergmast muidugi noorem, päevitunum ja vist veidi priskem.
Enesehävitamise plaanid
Kuna neegrid on poliitilise naisõigusluse küsimuse Rwandas lennult ära lahendanud, siis solgib see rahvusvahelise naisõigusluse turgu, tekitades kõlvatut konkurentsi. Löögi alla on sattumas kõikvõimalike soolise võrdõiguslikkuse rahvusvaheliste projektide, koolituste ja usukuulutuste eelarved. Rahastajatel hakkab tekkima kahtlusi. Võib-olla tuleb valgetel, haritud inimestel sõita Rwandasse ja oma kodumaal asi lihtsalt ära teha. Juba ongi neegrite asi Euroopas halvasti mõjunud. Lähemal vaatlusel osutuvad pooled Andorra parlamendisaadikud naisinimesteks.
Rwanda on riik, kus tehti 1994. aastal katset kolme kuuga end ise ära hävitada. Järjekordses tapatalgus (see pole ajaloos esimene kord, pigem korduvad need aeg-ajalt nagu loodusõnnetus) otsustasid hutud, kes moodustasid elanikkonnast 85%, kõik tutsid (14% rahvastikust) maha lüüa.
Tutsid olid enamasti Rwanda ühiskonda valitsenud; seda veel ajal, kui Rwandas oli kuningriik. Muide, see on ilmselt maailma üks pikaealisemaid kuningriike, püsides erinevates vormides 900 aastat. Vormiliselt oli kuningas võimul kuni 1961. aastani, viimaseks kuningaks selles pikas rivis oli Kigeli V Ndahindurwa. Ta kukutati riigipöörde ja rahvahääletusega. Tutsist kuninga hääletas maha hutu enamus (85% rahvast).
Seitse tapmist minutis
Meie ei saaks ilmselt üldse aru, kes seal on hutu või kes on tutsi, sest nad räägivad ühte keelt ja on ka sama usku. Tutsid on lihtsalt ajalooliselt olnud karjakasvatajad, hutud aga põlluharijad. Kuna Ida-Aafrikas hinnatakse rikkust lehmade (veiste) arvu järgi, siis tutsid moodustasid rikka ülemkihi. Lihasöömine ja piimajoomine aitas neil juba nooruses hutudest kehaliselt paremini areneda ning seepärast on tutsid hutudest oluliselt pikemad. Tapatalgutel tuli seega „pikad“ maha lüüa. Ju nad seal kohapeal tunnevad üksteise erisusi ära viisil, mida meie ei tea. Mõned allikad ei pea tutsisid ja hutusid üldse erinevateks rahvusteks, vaid erinevateks klassideks või seisusteks.
Igal juhul võeti tapatalgud ette ulatuses, milleni arenenud tööstusriigid pole tänaseks veel jõudnud. Keskmiselt tapeti 10 000 inimest ööpäevas, mis teeb seitse tapmist minutis. Niisugune tulemus annab silmad ette kõikidele arenenud ühiskondadele ja nende poolt ette võetud maailmasõdadele. Kui Teise maailmasõja ajal oleks tapatöös saavutatud Rwanda tase, siis oleks hukkunuid pidanud olema 165 miljonit inimest.
Hutude ja tutside omavahelises võitluses läksid käiku kõik käepärased vahendid, alates kiinidest (võsa ja suhkruroo raiumise matšeete) ja kirvestest, lõpetades granaadiheitjate, kuulipildujate ja automaatidega. Paraku on tänapäevane relvastus kallis ja suurem osa tapatööst tehti ära käepäraste vahenditega. Esimese hooga tapeti ära 500 000 inimest. Tapatalgute vaibumise ajal veel 300 000 – 500 000.
Nüüd on naised võimul
Peale tapaüksuste olid moodustatud ka vägistamisüksused, mida maailmasõdades vastase elanikkonna vastu otseselt ei kasutatud. Hinnanguliselt vägistati 300 000 – 500 000 naist. Mitu naist see päevas teeb, võib lugeja juba ise välja arvutada. Vägistamisvõitlejatena olid eriti hinnatud need, kes põdesid HIV/AIDS-i, süüfilist või tripperit. Vägistamisest on sündinud hinnanguliselt 2000–5000 last.
Tapatalgud olid suunatud tutside kui ülemkihi vastu. Kui vaadata tänast rahvastiku koosseisu, siis meeleheitel tutsid ei jäänud hutudele võlgu. Tutsid omakorda tapsid hutusid isegi naaberriigis Kongos – nimelt sealseid hutude põgenikke. Tapatalgute vastastikusele iseloomule viitab rahvastiku statistika. Vaatamata hukkunute suurele arvule on tutside ja hutude vahekord tänapäeva Rwanda rahvastikus endine. Üleüldine rahvuslik enesetapp ei õnnestunud.
Nüüd on naised võimul, Marianne Mikkot pole kahjuks mõtet sinna saata ja presidendiks on jälle tutsi. Üldrahvalikult valitud.
Mis sa kostad? Pea siis sellist riiki…
