EESTI-UKRAINA POWERSTATION: Eesti-Ukraina bändi Svjata Vatra eestvedaja Ruslan Trochynskyiga on KesKus’i toimetuse kultuurikoer Sabal põhjust kohtumiseks küll. Esiteks tegi Ruslan ära eesti keele eksamid (hüüded: „Õige!“ ja „Just nii!“ kuluaarides) ning teiseks tuli Svjata Vatral välja uus plaat vägagi uue saundiga. Et kultuurikoer oli puhkusel ja näris kusagil konti, saatis ta Ruslani juurde Juku-Kalle Raidi.
NB! Kohtumise vestlusstiil ja keel tekstis muutmata!
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ruslan, sa tegid just ära eesti keele eksami, räägi, mis seal küsitakse üldse. Hästi paljud venelased näiteks on kurtnud, et üle mõistuse raske on…
Ruslan Trochynskyi (R.T): See oli päris selline minu jaoks ootamatu. Ma mõtlesin, et ma olen täitsa valmis, täitsa peaks olema pingevaba. Aga kui ma tulin seal, siis oli umbes 20 inimest, vaatasin ümber, et niisugused inimesed: üks mingi läti poiss, palju venelasi, mina üksi ukrainlane. Ja siis hakkame, istume, eksaminaator tutvustab meile, mis me peame tegema. Mingid asjad, mis saab teha, mis ei saa teha. Siis kirjutame talle käsitsi. Siis hakkas pihta, kus olid antud meile paberid, kus oligi küsimused ja kus saab nagu vastused panna. Ja lülitasid sisse fonogramma, kus rääkisid mees ja naine, siis püüdsid kuulamise järgi aru saada, millest jutt. Ja siis seitse küsimust, ja ei ole nii, et sult keegi küsib, kas sinu nimi on Ruslan ja siis sina paned, et jah, Ruslan. Aga räägivad juttu ja siis sina peadki aru saama, millest jutt. Otsida õiged küsimused ja õiged vastused.
Oli päris pingeline, sest ta on lühikene. Ja väga kiire ja ainult kaks korda kordab. Lõin kohe süsteemi. Mul lihtsalt problema, et kui ma hakkan panema vastuseid, kus on ainult leht, ja lehti ei tohi pärast muuta, siis hakkab nagu närvid mängima. Ja iga inimene läheb krampi ja tulevad vigad. Siis ma tegin valgel paberil sellised vastused ja kui oli juba teine kord, esitati seda sama küsimust ja ma vaatasin, et ahah, panin juba õigesti.
J-K.R: Nii et see oli kõige keerulisem osa siis eesti keele eksamil?
R.T: Jah, oli kiire ja sa pead olema väga kindel, mis sa teed, ei tohi eksida. Ja siis, et aru saada, ei olnud raske, tuli lihtsalt jälgida, et ei tekiks rumalaid vigu.
J-K.R: Kas sellist küsimust ei olnud – vanasti oli eesti keele eksamil, ma mäletan –, et näidatakse sulle mingit muhulase rahvariiet või mustrit ja küsitakse, et – ahaa!, migrant – mis rahvariie see on? Eestlased ise ka ei tea neid rahvariideid, vean kihla. Kas sellised küsimused on veel eksamil alles?
R.T: (Naerab rõõmsalt) See rahvariie ei oleks mulle üldse küsimuseks, sest ma kindlasti 100% teaksin sellele vastust.
J-K.R: (Ei jäta) Sina teaksid, aga tegelikult suvaline eestlane ei teaks.
R.T: (Meenutab veidi) Ei olnud selline küsimus, mis ei olnudki nagu arusaadav teisele rahvale. Seda ma panin tähele ka, et kui alles tulin Eestisse ja hakkasin õppima natuke eesti keelt, siis ostsin raamatu „E nagu Eesti“, selline sinine raamat, ja käisin akadeemias, Viljandi Kultuuriakadeemias, seal oligi just loodud selline tund. Kõigile vene juurtega inimestele, kes õpivad akadeemias. Siis ma nendega hakkasin õppima ja mul oligi, et Narvas ja Jõhvis, seal kus siin sündinud venekeelsed on, räägivad halvemini kui mina.
J-K.R: Meie üks ühine tuttav, kes tuli Kohtla-Järvelt Tallinnasse, oskas eesti keeles alguses ainult öelda, et tähelepanu, valmis olla, läks… Sest ta oli ujumistrennis käinud. Ja siis veel „vene-russ, kapsauss“, sest nii kutsusid teda eestlased, kellega ta ujumistrennis kokku sai. Muud midagi.
R.T: Nojaa, ta seal üldse ei saanud kellegagi suhelda eesti keeles. Aga siis ma mäletan seda tundi seal akadeemias, kuidas ma kirjutasin, mäletan umbes teises või kolmas lehes, et nagu oli päris äge teema tutvumiseks. No hea naljaga, et tere, minu nimi on – no ja siis mingi nimi –, et kes mina olen, ja siis justkui vastab keegi teine, et olen mingi Rita või mis ta oli. Ja siis kohe põmaki otsa „Tere, kas te olete vaba, hakkame elama koos!“ (Homeeriline naer toas) Sellised asjad nagu.
J-K.R: (Läbi naeru) Aga see oli ju väga ilus, et hakkame kohe koos elama ja puha!
R.T: (Itsitades) Et keegi tuleb sisse ja kohe teiselt: hei, kuule, kas sa oled vaba?
J-K.R: Oot-oot! Aga sina nii sattusidki ju Eestisse, et küsisidki oma naiselt ju enam-vähem kohe: „Tere, kas oled vaba?“
R.T: (Parandab veendunult) Ei, mina ei küsinud. Ma lihtsalt ütlesin talle, et sina oled minu naine. Mina isegi ei küsinud, et kas sina oled vaba. Me tegime oma plaadi presentatsiooni parasjagu. (Hääldab püüdlikult) Presentatsiooni. Issand jumal, kui raske sõna.
J-K.R: Räägi lugu ära, sest te olete ikkagi kaks väga kultuurset inimest… Ja eestlane on harjunud, et ometigi nii ei saa käia, kui üks tuleb ja ütleb, et tere, minu nimi on Ruslan ja hällõu, Terje, sa oled nüüd minu naine.
R.T: (Rõõmuga) Tema töötas varem Õllesummeril ja tegi Genialistide plaadid ja pärast läks elama Viljandisse, otsustas muuta oma elu. Ja siis Ando Kiviberg pakkus talle midagi ajada folgis ja tema hakkaski tegema. Aga tema nägi meie kontserti, mis – mulle räägiti –, temale väga meeldis. Ma elasin siis Ukrainas ja mängisin ansamblis Haydamaki. Pärast talvel, veebruaris, Viljandi folk kutsus kõige lemmikumad bändid Eestisse. Ja siis mina hakkasin suhtlema, sest ma olin nagu rohkem administratiivne pool ansamblis. Mängisin trombooni, aga kui kuskile reisisime, ma kõik vastutan, kõik, mis välismaal juhtub. Kuidas kellega suhtlema, graafikud. Ja siis me kohtusime temaga lennujaamas. Ja ma vaatasin, et vao!, sihuke online casino naine. Kohe lennujaamas mõtlesin, see on minu oma. Ja siis pärast oligi kontsert seal ja pärast kontserti istusime lava ümber. Ja meie pillimees hakkas nagu ka midagi sättima, vist oli ka huvi… Ja mina tulin ja ütlesin lühikese lause, mine ära, see on minu naine. (Teeb pausi) Mitte kunagi enne ma pole teinud oma sõpradega niimoodi. Eriti veel, et ma elasin tema korteris kaks aastat!
J-K.R: See oli Kiievis, eks.
R.T: Kiievis jah. Ja tema küsib, mis toimub? Siis ma seletasin, ma rääkisin temaga vene keeles, minu inglise keel on täitsa… (Mõtleb) Ei ole no nii, nagu tahaks rääkida. Eriti tüdrukuga, kes sulle meeldib. Aga tema on Tapa tüdruk ja tema siis oskab ka väga hästi vene keelt ja tema esimene mees on ka vene juurtega mees. Ütlesin temale, et sina oledki minu naine. Tema, et oh. Et kas see ongi nagu tõde varsti minu lapse ema.
J-K.R: Kaua temal aega läks enne, kui ka aru sai?
R.T: Tegelikult tema ikka ka sai aru. Ma kutsusin ta Kiievisse, tema oligi kaks korda Kiievis. (Hüüatab) Ükskord oligi nii ilus, issand, ma ei saa praegu, kuidas see ongi, sellised… Metsas kasvavad, väikesed lilled, lõhnavad väga hästi. (Võidukalt) Piibelehed! Nad olid minu lemmikud ja mäletan, kuidas ma ostsin kogu aeg neid ja kinkisin temale suure!
Siis pärast jaanipäeval olime siin. Just Marek Demjanov kutsus, temaga sain Viljandi folgil tuttavaks. Algusest peale nagu paremad sõbrad, siiamaani.
J-K.R: 2004, kui te kohtusite – samal sügisel oli Ukrainas oranž revolutsioon.
R.T: Jah, siis me mängisime Viktor Juštšenko presidendi kampaanial. Janukovõtš ja tema omad pakkusid meile ka – kõikidele muusikutele ja nad maksid kümme korda rohkem –, aga me ütlesime ei. Siis mängisime Juštšenko kampaanial ja viimane kord Terje oligi minuga juba koos.
J-K.R: (Jahutab teemat) Ärme lähme liiga Terje-keskseks! Räägi mulle pisut, mis enne oranži revolutsiooni Ukrainas toimus. Ma tean, kuidas Janukovõtš ja Juštšenko omavahel üritasid maid jagada, mäletan, et Janukovõtši toetuseks näiteks tassiti Kiievisse isegi Filipp Kirkorov ja ma ei tea, kes pagan kõik veel.
R.T: Nojah, Venemaalt olid kõik artistid, nii nagu seal käib, propagandaga ja kõigega. Läbi televisiooni Ukraina asja üldse ei näita ja kogu aeg tulidki sellised popartistid Venemaalt. Ja siis sai bändidega räägitud, et kuulge, poisid, me peame rohkem sõitma. Veel mängima kontserte ja rääkima inimestega ja rääkima rahvuse identiteedist. Aga kõik hakkasid sõitma Lääne-Ukrainasse, aga mis me seal teeme? Seal on kõik teada niigi. Aga Ida-Ukrainas, kust minu ema pärit on… seal oli tapetud inimesed. Aga inimesed ikka tahavad olla ukrainlased, nad mõtlevad teistmoodi, nad ei pea ju sellest loobuma.
(Meenutades, mõtlikult) Sel ajal me mõtlesime kõik teistmoodi, me tahtsime olla nagu läänest, Ameerikast, Euroopa, Saksamaa poole ja nagu sellist. Ja loomulikult, mis me tahtsime teada, et miks teised bändid ei sõitnud välismaale. Aga meie sõitsime, Poola, Saksamaa, Holland, me käisime nagu underground’id, Me nägime, kuidas elavad Euroopas inimesed ja me tahtsime, et ukrainlased ka elavad niimoodi. Me tahtsime, et ukrainlased hakkavad hindama oma maad, noored just hindama rahvariideid. Ja kui nägime seda Viljandi folki, siis see kõik oligi nagu paradiis. Järgmised viis aastat, midagi paremat me pole näinudki.
Siis juba hakkasid sellised festivalid tekkima ka Ukrainas. Praegu on palju selliseid festivalisid.
J-K.R: Vene kirjanik Vassili Aksjonov oli minu meelest see, kes kunagi pajatas, et kui tema sattus Ameerikasse, oli Pariisis, sai kokku mingi vene baabaga, kes ütles, et noh, mina pääsesin juba 1960-ndatel tulema. Aga siis oli 1980-ndate lõpp. Ja siis Aksjonov küsis, et miks ta inglise keelt ei räägi. Ja siis baaba ütles, et nii palju on tegemist olnud, ei ole aega olnud õppida.
R.T: (Veidike vihaselt) See on ajuvaba ja sellega me kogu aeg vaidlesime. Isegi ukrainlastega, kes olid Poolas. Loomulikult sa ei pea unustama oma juured.
J-K.R: Ei tohigi unustada…
R.T: Kui sa ei ole väärt inimene sellest riigist, kus sa elasid, kui sa ei olnud väärt inimene Ukrainas, siis sa ei ole ka väärt inimene seal kusagil mujal. Kui sa oled väärt inimene Ukrainas ja tekib selline olukord, et sinu elu muutub, sa seisad teises riigis, siis sul on võimalus. Sul on võimalus olla väärt inimene ka seal.
J-K.R: Ruslan, võtame kokku ühe asja, kirjelda seda, kuidas te otsustasite, et jah, me ei lähe Janukovõtši poole, vaid me läheme oranži revolutsiooni poole. Sest see oli ju kohutavalt kriitiline situatsioon.
R.T: (Veendumusega) Oli. Ja seal oligi selline olukord, et kõigil ukrainlastel oli väga raske elu olukord. Raha üldsegi ei olnud ja siis oligi, et sulle pakuvad nagu ilusat elu. Aga siin pead sa oma riiki ja ideed edasi arendama ja loomulikult – mis sa valid?
J-K.R: Igasuguseid valijaid oli.
R.T: (Veel veendunumalt) Ma ei tea ühtegi valijat oma sõpruskonnas, kes sel ajal valis Janukovõtši.
J-K.R: Sinu sõpruskonnast küll, ma olin Ukrainas sel ajal kohal ka ja muidugi oli seal ka võltsimist kõvasti. Kuid sain ka noortega kokku, kes siiralt käisidki peaväljakul Kirkorovit kuulamas või allkirju kogumas.
R.T: (Nõustub) Need, kes kogusid, neile on makstud ka muidugi, mulle pakuti ka, kus sa käid majast majasse ja iga linnukese eest mingi üks kopikas. Mina ka käisin, aga mina loomulikult küsisin, kas ta on Janukovõtši nimekirja jaoks või mitte. Aga nii nagu sügavalt siis veel paljud ei teadnud need asjad.
J-K.R: Veel paarkümmend aastat tagasi jäi mulle Ukrainas üks oluline asi silma, et ukrainlased, erinevalt eestlastest, ei huvitunud poliitikast.
R.T: (Ajab silmad suureks, uskumatult) Ukrainlased ei huvitunud poliitikast?
J-K.R: Ei huvitunud jah, mingi iselaadne tülgastus oli, no Kutšma ajal, kui ajakirjanikke tapeti jne…
R.T: (Vaidleb resoluutselt) Ma ütlen nii, et Ukrainas iga vanaema, kes istub väljas pingi otsas, teab täpselt, kuidas on vaja majandada riik! Iga mutt on spetsialist! Seal kõik teavad, kõik on aktiivsed, kõik võtavad sõna. (Mõtleb) Aga kui on vaja midagi teha, siis on nii, et miks mina pean, tee parem sina. (Uuesti jõuliselt) Aga ega keegi ei tee, lihtsalt on selline asi, mis on kogu aeg inimestel, mõte, et kui sa midagi teed, siis sa saad kohe pähe. Et parem vaatan, kuidas keegi teine teeb ja kui see läheb nagu hea, siis ma tulen kaasa. Kui pahasti, siis saab ju pingi otsas õpetada. Selline mõtlemine oli nagu. Täiesti vale mõtlemine.
J-K.R: Svjata Vatra uut ja täiesti teistmoodi saundiga plaati esitletakse Viljandi folgil, see, kes loeb, jälgib kava. Ma ei suuda seda helikeelt sõnadega edasi anda, aga midagi on muutunud. No väga vingete tekstidega ka, üks Anzori Barkalaja luuletusele kirjutatud laul jne.
R.T: Jaa, muidugi! Täitsa uus draiv on, sest meil ei olnud kunagi basskitarri bändis. Aga nüüd võtsime ja see on üks uus nõks! Aga seal on teised nõksud ka!
Ma ütlen nii, et Ukrainas iga vanaema, kes istub väljas pingi otsas, teab täpselt, kuidas on vaja majandada riik! Iga mutt on spetsialist!
Kui sa ei ole väärt inimene sellest riigist, kus sa elasid, kui sa ei olnud väärt inimene Ukrainas, siis sa ei ole ka väärt inimene seal kusagil mujal.
