SAEHAMBAID MEIL MAAILMAS JÄTKUB: Imelike Filmide Festivali (IFF) esisuusataja Harly Kirspuu tutvustab ilmarahvale seekord Texase mootorsaemõrvade seeriat. Omal moel on tegemist täieliku anomaaliaga.
Ohjah, “Texas Chain Saw Massacre”. KesKus’i filmilehenurgakese pikemaaegsed lugejad on tähele pannud, et siin on kirjutatud palju erinevatest filmiseeriatest, aga “Texase mootorsaemõrvad” on omaette teema. Esiteks selgitaks lahti selle tausta ja miks selles seerias pole seitset miljonit järge, vaid tehakse põhimõtteliselt sama film uuesti ja uuesti. Põhiasi on selles, et erinevalt näiteks “Hellraiserist” põhineb see päriselul.
Eellugu mootorsaemõrvadele
Või noh, mingil määral. Originaalne inspiratsioon eksisteerib, nimelt Ameerika sarimõrvar Ed Gein (1906–1984), passinimega Edward Theodore Gein. Sündis ta Ühendriikides, Wisconsinis, saksa taustaga peresse, kus pereema Augusta oli usuhull.
Eestlasele võib usuhulluna tunduda igaüks, kes korra elus on kirikus käinud, aga see mutt oli ikka täiesti sego mis sego. Muu hulgas rääkis ta oma abikaasa sirgeks, et kolitaks minema La Crosse’i linnast kuskile tallu totaalses pärapõhjas, sest La Crosse on täielik patupesa, kus absoluutselt kõik elavad ebamoraalset elu ja seega rikuvad oma tegevusega teisi. Mis otsast võiks Pärnu-suurune linn (viimase rahvaloenduse andmetel 50 000 ja natuke peale elanikku) mingi uue aja Soodom ja Gomorra olla, selle jätan lugejatele välja nuputamiseks.
Augustale meeldis oma poegadele tsiteerida piiblit, aga neid vihasemaid osi, mis tegelevad mõrvade, surma, jumaliku karistuse ja muu taolisega. Noor Edward keeras seega vanemliku hoole tagajärjel totaalselt ära. See ka ei aidanud, et Edi isa oli paadunud joodik ja krooniliselt töötu, kes ei suutnud ametit vägisi ka kinni hoida ja keda Augusta kirglikult jälestas – seega, arvake ära, kellel oli peres jõupositsioon…
Edi vend suri müstilistel põhjustel 1944, 1940 oli lahkunud tema isa ja Augusta lõpetas oma maise teekonna 1945. Ed jäi üksinda (väidetavalt ilma elektrita) talusse, olemata oma ema mõju tõttu kunagi teab mis sotsiaalne olnud. Seal üksi olles tulid tal pähe põnevad mõtted ning ta hakkas hauaröövliks. Keegi täpselt ei tea, mitu inimest ta tappis, süüdi mõisteti ta kahe mõrva eest, aga ohvrite arv võib olla kahekohaline.
Lambivarjud inimnahast
Gein tabati 1957. aastal, kui kohalik poeomanik kaduma jäi, politsei läks talle ukse taha, ja oh sa poiss, mis sealt leiti: inimnahast lambivarjud ja toolikatted, naiste nägudest tehtud maskid, inimluid, kaasa arvatud rohkem kui üks pealuu ja nii edasi. Kohtuni jõudis asi alles 1968, kus ta tunnistati süüdimatuks ja nõnda elas Gein oma elu lõpuni hullumajas.
Aga samal ajal oli Ameerikamaal kirev aeg: 1973 muudeti üleriigiliselt legaalseks abort, homoseksuaalsuse dekriminaliseerimisega alustati 1961 (föderaalselt jõuti selleni muidugi alles 2003) ja 1967 dekriminaliseeriti föderaalselt rassidevahelised abielud. Samuti valitses sügav Richard Nixoni aeg, Vietnami sõda oli lõppemas, oli naftakriis ja sada muud asja veel. Ühiskond oli muutumas, viiekümnendate kuldaeg oli ühemõtteliselt läbi.
Selle taustal ilmus välja tollal tundmatu Tobe Hooper, kes mõtles, et Geinist tuleks äge film ja samas saaks ka sotsiaalset kommentaari pakkuda. Kraapis kokku praeguses rahas 800 000 dollarit ja otsis rollidesse suvalised kohaliku kuulsusega näitlejad.
Tõmbame sae käima!
Ning sealt tuli 1974. aastal kaasaja kultuuri klassika. Peategelased on grupp noori, kes satuvad valel ajal valesse kohta ning põrkuvad peapahalase Leatherface’iga (vihje Geini inimnahast näomaskidele), kellel on omadus koguda inimjäänuseid. Kuidagi saavad nad lõpuks ikkagi põgenema.
Tundmatutest näitlejatest said järsku tuntud, eesotsas Islandil sündinud ja viieselt Ameerikasse kolinud Gunnar Hanseniga (1947–2015), kes kehastas peapahalast. Ka rahaliselt lõppes asi hästi: kui kõik tulud olid kokku löödud, vaatas lõpparve realt vastu natuke alla 31 miljoni dollari.
Aga erinevalt mõnest teisest siin rubriigis mainitud filmist läks järjega ikkagi aega. Mingite hämarate teede kaudu immitsesid sündmuskohale Iisraeli kolefilmide legendid Menahem Golan ja Yoram Globus – kellest me kõik peame veel kunagi uuesti lugema –, kes peale seda, kui Hooper oli üritanud aastaid ja aastaid järjega maha saada, hakkasid produtsentideks, käsikirja kirjutamiseks palkasid Kit Carsoni ning peaossa Dennis Hopperi.
Golanil ja Globusel oli aga see omadus, et nad võtsid filmiprojektid kõik sellised, millel polnud enam mingit aktuaalsust, nii ka seekord: esiteks tuli “The Texas Chainsaw Massacre” 2 nimelisest teosest mitte õudukas, vaid arusaamatul põhjusel komöödia ning teiseks valmis see 1986. Nii et 4,5 miljonit dollarit hiljem teeniti ainult 8 miljonit tagasi. Skandaal filmi ümber oli suur ning see keelati ära näiteks Singapuris, Austraalias ja Lääne-Saksamaal. Produktsioon oli raske olnud, näiteks Ameerika Filmiassotsiatsioon (MPAA) ei tahtnud teosele anda muud kui X-reitingut, mis on põhimõtteliselt olnud ajalooliselt reserveeritud pornofilmidele, mistõttu lasti see kinodesse ilma ametliku reitinguta.
Raha lõhn, nagu muuseas ehk läheb…
Aga 8 miljonit on 8 miljonit. Hooper ei viitsinud enam asjaga tegeleda, aga tundnud raha lõhna, tuli kokku grupp kolmandajärgulisi filmiinimesi ning nii tulistati 1990. aastal välja kolmas osa “Leatherface: The Texas Chainsaw Massacre” III.
Muuseas, see on üks varasemaid rolle Viggo Mortensenil, kellel peavoolu jõudmiseks jäi veel üle kümnendi, sest “Sõrmuste isanda” filme veel polnud ja Peter Jacksongi oli alles 29 (kuigi tasub mainimist, et Jackson oli üks režissöörikandidaatidest küll).
Kolmanda osa eelarvega on segadus, aga natuke alla kuue miljoni ikkagi teeniti – iseenesest tagasihoidlik summa, arvesse võttes, et tegijail oli taas vaja taielda MPAA-ga, kes tahtis ka kolmandale osale pornoreitingut anda – ning lõpptulemus ikkagi keelati ära näiteks Ühendkuningriigis.
Kim Henkel, kes oli esimese osa tegemise juures olnud, mõtles, et proovib natuke kätt ning keevitas kokku filmi “The Return of the Texas Chainsaw Massacre”, mis avalikkuse ette ilmus 1995, peaosas jumala tundmatud 26-aastased Renée Zellweger ja Matthew McConaughey, ning tehtud sisuliselt ilma eelarveta (600 000 dollarit oli naljakalt pisike summa Hollywoodi mõistes juba siis). Tulemus oli ikkagi totaalne häving – niigi olematust eelarvest teeniti tagasi vaid natuke alla kolmandiku. Ja pole ka imestada – kuidagi on filmi loosse segatud illuminaadid ja tont teab kes veel. Ühesõnaga, täielik segapuder, mis üritab enda üle nalja visata, aga nali ei tule välja.
Kui hästi töötas tagasiminek?
Seega, seeria pandi pausile – saadi aru, et edasi pole enam kuskile minna, nii et tuleb minna tagasi. Keegi ei julgenud teemat näppida, kuni kuskilt maailma kõiksusest laekus Michael Bay ja ütles, et teeb esimese osa uusversiooni. Ta haaras kaenlasse kõigi lemmiku, erusõjaväelasest näitleja R. Lee Ermey, kes on end kinoajalukku kirjutanud unustamatu rolliga “Full Metal Jacketis” (1987), ning 21-aastase Jessica Bieli, kes nullindatel mängis enam-vähem igas filmis. “The Texas Chainsaw Massacre” jõudis kinodesse 2003 ning kuigi kriitikud pommitasid selle täiesti maapõhja, saadi üheksa-miljonilisest investeeringust ikka üle saja tagasi.
See tähendab, et lootust oli ja toode oli kuskilt leidnud uued vaatajad. Siiski ei juletud looga edasi minna – mindi taas hoopis tagasi ja 2006 lasti publikul näha asjandust nimega “The Texas Chainsaw Massacre: The Beginning”, mis näitab Leatherface’i saamislugu vahetult enne viimase ilmasõja algust kuskil Texase kapakohilas ning mille produtsentide hulgas on lisaks Bayle ka Kim Henkel ja Tobe Hooper.
Ermey võeti ka kaasa, nagu ka umbes kõikidest Ameerika krimisarjadest läbivilkunud Lee Tergesen, aga lõpptulemus eriti kellelegi ei meeldinud ning kuigi jäädi mitmekordselt plussi, ei mäleta toda osa suurt keegi. Seega, tagasiminek ei töötanud ikkagi nii hästi.
Nagu mootorsaag, millel karburaator ei tööta
Eelmise kümnendi alguses oli mäletatavasti 3D hullus ning ka mootorsaemõrvad läksid moega kaasa 2013. aasta tükiga “Texas Chainsaw 3D”. Kuigi oma urust oli välja meelitatud esimeses osas osalenud Gunnar Hansen, ei saanud üldsus väga aru, kuidas see ülejäänud seeria või originaaliga seotud on.
Sellest tulenevalt oli järgmine film jälle ajaskaalal tagasiminek, mis pidi mikrokosmost täiendama ning “Leatherface” linastus 2017. Too oli täielik katastroof, teenides poolteist miljonit eurot. Ehk restardi restart ei õnnestunud kohe sugugi. Algselt oli plaan teha kokku viis filmi, aga sinnapaika see jäigi. Õigused aegusid, kuni kuidagi sai need kätte Netflix. Ajastatusega pandi aga traagiliselt puusse ning kuigi lõpuks oli seerias näha mingit progressi või mõttetööd – tegevus toimub nimelt tänapäeval –, siis mäletame küll, mis 2020 juhtus. Kõigele lisaks olid surnud nii Gunnar Hansen kui ka esimese osa naispeaosatäitja Marilyn Burns.
2022 “The Texas Chainsaw Massacre” debüteeris ning lendas kohe Netflixi üleilmses tabelis teisele kohale – kinodes seda ei näidatudki. Sellest hoolimata peetakse viimast osa nõrgaks, peamiselt viidatakse sellele, et õudukast on saanud mingi veider komöödiaseeria, kus tervik on täielikult arusaamatu salat.
Salat või mitte ning arusaamatu ja vigane või mitte, aga inimesed siiski kulutavad oma aega, raha ja viitsimist, et Texase mootorsaemõrvu vaadata. Juba 50 aastat. Äkki tuleb veel 50? Ei tea, seda peab meie lastelastelt küsima.
