ÜLBUSE JA ALANDLIKKUSE SÜMBIOOS: Peeter Sauter vaatas Jaan Tootseni dokfilmi Vello Salost, legendaarsest soomepoisist ja polüglott-vaimulikust, kes tembutab nii elu kui ka vaatajaga.
Ei teagi, kas just viimasel ajal, aga moodi on läinud teha dokke vanainimestest. Minu meelest on dokitegijad lausa vanainimesejahil ja püüavad üksteise eest vanu ära napsata. Kui Manfred Vainokivi oli teinud filmid Eino Baskinist, Kalju Suurest ja Evald Okasest, kes varsti pärast filmimist surid, ei pidanud ma vastu ja uurisin: „Miks sa nendest vanameestest kogu aeg filme teed?“
Manfred seletas, et vanades inimestes on laagerdunud elutarkust ja muud toredat, millest ta tahab osa saada.
Aga filmimeest ei tohi kunagi uskuda. Ta räägib seda, mis tal filmimiseks vaja ja seda ei saa pahaks panna, sest talle on püha film, mitte tõde. Või siis film ongi tema tõde ja filmi jaoks tuuakse turule kasvõi oma vanaema ja iseennastki. (Ega ma kirjanduses ka muud tee.)
Vanainimese kahvel
On arusaadav, et kui vana inimest on filmimisega piinatud kuskil aasta-poolteist ja ta on iga võtte ajal erutatud ja leilis ja närvitseb, mis mulje ta filmis jätab ning kes tast filmis tehakse, siis on ta lõpuks nii võhmal, et viskabki sussid püsti. Filmitegemisega saab justkui elutöö fikseeritud ja lõpetatud, punkt pandud ja joon alla tõmmatud. Mida sa ikka enam edasi tegutsed, kui film sinust on juba tehtud ja su elu kokku võetud, nagu oleks eluraamat jõudnud viimse leheküljeni.
Ma kahtlustan, et asi pole üldse mingi elutarkuse fikseerimises, sest vanainimestest püütakse kätte saada ka igasugu totrusi ja naljapilte, et film üleliia pateetiliseks ei kisuks. Ja saadaksegi, vahel vanainimeste kurvastuseks. Sest kõik tahaksid ju ikkagi paraadportreed (ette hüpates – Salo tundub olevat teisest puust, aga kas ikka oli, peab ütlema Jaan Tootsen).
Vanainimene on kahvlis. Pakutakse, et tast tehakse film, räägitakse, kui ilus ja tore ta on, aga ega vanainimene nii loll ka ei ole. Ta teab, et filmimehed on krutskimehed ja filmivad luulusid oma peas, mitte sinu paremat poolt. Samas on just need krutskimehed paremad filmitegijad ja klantsportree oleks plass ja seda ei viitsiks vaadata keegi. Mis siis teha, olla kahtlase filmimisega nõus või tellida film ise ja kirjutada ise stsenaarium iseendast?
Aga filme vanainimestest tuleb ilmselgelt teha selleks, et on vaja filmile väljundit. Ja kui sul õnnestub kuulsusest teha film enne tema surma, siis on läinud õnneks. Seda hakkab näitama ETV igal kuulsuse suuremal sünni- ja surma-aastapäeval. Raha see palju sisse ei too, aga su nimi jookseb meediast läbi ja see on hea eeldus, et sa võid saada rahastuse oma järgmisele filmiluulule. Seega aitavad vanainimestest kahtlaste projektidega nõustujad filmimehi edasi, ja miks mitte teha üks samariitlik tegu ja mitte hoolida oma immitsist pärast surma. Vapper ju.
Kakukaamerast surivoodil
Samas ma tean, kuidas filmimehed seda kõike ise üle elavad. Vanainimene tahab tihtipeale filmi ära keelata, kui töö valmis. Nii juhtus Manfredil Okasega ja Baskiniga. Kalju Suur jõudis enne ära surra kui keelama hakata. Ja ma ei saa öelda, et hoolimata viguritest filmitegijad oma portreteeritavaid ei armastaks. Kuigi on nendega hädas nagu lastega. No kui sa hakkad tegema filmi krutskimees Leo Lapinist, siis loodad, et ta tuleb kõigi su avantüüridega meelsasti kaasa, aga ühel hetkel avastad ikkagi, et ka Lapin tahaks olla filmis tore professor ja igati ontlik ja lugupidamisväärne ning sa oled oma aastatepikkuse tööga lihtsalt inimesel tuju ära rikkunud. See on paratamatu. Ma ei ole suutnud ka ühtki lehelugu kirjutada, kus kirjeldatav oleks looga rahul olnud ja leidnud, et see on adekvaatne ja õige.
Miks portreteeritava surm filmi jooksul või vahetult pärast seda tähtis on? No muidu teeb keegi teine temast veel ühe filmi ja äkki kukub paremini välja ja ETV hakkab tulevikus näitama hoopis seda.
Nii olen ma ise selleks, et ükski filmitegija ei hakkaks filmides mu surmale kaasa aitama (et film jääks viimaseks), sepistanud endale garantii. Leppisin kokku Vahur Laiapeaga, et ta võib mu surivoodi äärde panna kakukaamera (ja ega ma kakamisest seal kakukaamera ees ka pääse, nagu ei pääse ka Tootseni filmis Salo) ja seda on raske ühelgi varem filmijal üle lüüa. Kui Manfred nüüd filmi tegi, kus ma virvendan, ja mokaotsast rääkis, et hea oleks, kui ma filmimise ajal sureks (mis oli muidugi nali, aga muidugi mitte ainult), siis rääkisin talle Laiapea jutu kiiresti ära, et vabaneda paranoiast, nagu Manfred kavatseks mind filmimisega stöörida ei vähem ega kauem kui ots peal. Ja vabanesingi. (Tõele au andes on praegune filmimine toredalt mõttetu ja aidanud hoopis välja mingist eraelu surnud seisust, stuuporist ja hangumisest.)
Jeesuse eesel
Nüüd heidan ma halba valgust Jaan Tootsenile, kes on maailma malbeim inimene ja kindlasti ei plaaninud filmides Vello Salole otsa peale teha. Ja ega Salo peale hammas hakkaksi, sest jumal on tema poolel ja Salost jagusaamise püüd tähendaks võitlust tema ingliga. Ometi selles paradoksis midagi on. Portreteeritavat tuleb armastada, aga samas ka ahistada. (No tõtt-öelda on selline ju iga armastuslugu.) Aga katsu sa meest, kelle audoktoritöö teema Tartu ülikoolis oli armastus (sic! – millest võib doktorit teha), armastades üle mängida. Film ongi kahe malbe mehe väike puntratants läbi suure armastuse, püüdlikult roosamanna karisid vältides. Kui tavaliselt ületab filmitegija mängurluses portreteeritava, siis Vello Salo filmis pole üldse selge, kes filmi veab ja domineerib. Ometi, paraku, juhtub siingi, et Tootsen käib kaasas Vello Salo suremisteel ja ennäe!, filmi kontekstis igati õigustatult ja Vello Salo poolt aktsepteeritult.
Salo on tänuväärne filmimaterjal. Kuigi pealtüheksakümnesena filmi kolme aasta jooksul kehalt muudkui nõrgeneb, on klaar vaimult. Vähegi vormis olles võtab väikse napsu ja viskab usuteemalist nalja. Minu jaoks oli Tootseni tembu tipp filmida, kuidas vana soomepoiss ja Pirita ehk Birgitta kloostri vaimulik Salo sihib ajaviiteks oma kloostri nunnasid Soome sõja aegsest kuulipildujast. Mida nunnad taluvad muidugi mõnu ja hea huumoriga. Selge, et kloostris on nalja vähe ja hinge vaakuv preester Salo hoiab kõigil vaimu virge. Ise kommenteerib, et Pirita on nunnaklooster ja nunnad võivad ta sealt alati välja visata ja et tema on vaid kristuse eesel nagu too eesel, kellega Jeesus Jeruusalemma sisse sõitis. Ja täiendab kiiresti: kui sedagi! Tõsi, kristuse eesel olla oleks ju paras suurusehullustus. Aga filmis räägib muretu Salo Roomas poemüüjale, et temast saab järgmine paavst. Pisut hiljem patsutab Salost noorem paavst Vello Salo isalikult – kohe näha, et vanad sõbrad. Ma olen siiani meile omast luterlust pooldanud, aga tundub, et katoliiklased on rohkem naljamehed ja see va Lutheri asi kisub liiga üheülbaliseks.
Irooniline, nihilistlik Salo
Ajaviiteks kirjutasin välja Vello Salo fraasikatkendid filmist: „Isajärgne vana testament… naised kuulake mehe sõna… mehed, armastage oma naisi…“; „Võtta viina… minna sauna…“; „Oma nimi läheb meelest… Ma ei ole normaalne… Ma ei ole oma tegude eest vastutav…“; „Inimene on 200 000 aastat vana… Kiire? A kuhu? Mis kasu vaevast on?“; „…palmipuude vilus…“; „Kes tasa sõuab, see kaugele jõuab ja pärale ei iialgi…“; „Saan paavstiks!“; „…pühakud on teinud tavalisi asju erakordselt. Mitte erakordseid asju…“; „Oleme tibatillukesed. Mõistus on piiratud. Kõik on mõistatus või müsteerium.“; „Me räägime kõiki keeli ja peale selle veel mõningaid.“; „Sõber ütles: „Kas me nii head Eestit soovisimegi?“; „…kentsakas käntsakas… asitõend istub ise siin ja kõneleb…“ (Tootsen küsib: „Kas sa oled õppinud jumalat usaldama?“) – „…ilma pikema jututa!“; „…peaksime kogu elu kasvama. Kui pole õppida, olen surnud. Ainult vähehaaval annab jumal teada, kes me oleme.“; „Iseenese eest ei lähe kuskile. Ootan, et surm tuleks. Ei oska midagi teha.“; „Töinaks, aga pisaraid ei ole. Põrmuks põrmu… Oma kuulsuse tipul.“; „Mis ma pidin tegema? Mis ma nüüd peaksin tegema?“
(Üleskirjutustes võib esineda väikseid ebatäpsusi.)
*
See viimane fraas kõlab korduvalt episoodis, kus Toomas Volkmann on tulnud sent surmale võlgu Vello Salost uhket pilti tegema ja teebki. Ei saa õieti sotti, kas Salo nöögib kergelt pildistajaid ja mängib seniilsemat, kui ta on, või on asi nii läbi põimunud, et võimatu on eristada, kust läheb eneseiroonia, iroonia ja tõelise mälukaotuse piir. See on markantne inimlik dokument.
Tootseni film mõjub paradoksina. Ise Tootsen kristlust raasu ei propageeri. Filmib tulihingelist kristlast, kes on iroonilisem, nihilistlikum kui Salosse pieteeditundeliselt suhtuv Tootsen ise. Ja tundub, et Tootsen on paavstist paavstilikum ehk inimsõbralikum ja humanistlikum kui suur kristlane Vello Salo ise. (Mis on nüüd omakorda minu poolt nihilistlik steitment.) Aga see sobib filmi.
Ise arenenud film
Väga üksipulgi Tootsen Vello Salo minevikku lahti ei nööbi. Saame teada, et ta oli soomepoiss ja õppis, kuidas vajadusel vaenlaste kõrisid soome pussiga läbi tõmmata, rindejoonevaikuses puskarit ajada, oli tegevvaimulik Roomas, oskab vähemalt lobisemistasemel ca 16 keelt (no tont teab, kas kõike ikka väga ladusalt, aga laulujoru oskab ilmselt ajada neis kõigis, mida on filmis ka paar korda demonstreeritud).
Mitmed dokumentalistid on rääkinud, et tugevast isikust filmi tehes on oht, et portreteeritav võtab filmi režii enda kätte ja katsu seda sealt tagasi saada. Tootseni-Salo tandemis on tunda midagi sarnast. Ometi, kui üks või teine soleerima kipub, lavastaja huvitavaid kaadreid leides ja eksponeerides, Vello Salo väheke tembutades ja eputades (lihtsalt seetõttu, et on filmimisest erutatud), siis peagi end jälle taandatakse ühise ürituse nimel. Ja seda kõikumist on kena jälgida.
Veidral kombel saab Salo mõjuvamaks siis, kui ta enam ei teravmeelitse ega esine, kui ta on niivõrd kurnatud ja väsinud, poolemeelsuse piiril, et igasugune esinemine ja enesekontroll kaob. Siis hakkaks nagu üks uus film. No nagu loodusfilm. Film suremisest. Surm ühekorraga erutab preester Salo ja kogu usukindlusest hoolimata ajab ka segadusse. Salo teeb suureks see, et ta jääb väärikaks ja iseendaks eri rollides – nii triksteri kui ka kustuva mehena. Ja tundub, et Salo mentaliteet tõmbab kaasa ka kõiki, kes ta kõrval kaamera ette sattuvad. Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Jaak Jõerüüdi. Ei, ma ei arvagi, et nimetatud oleksid muidu kuidagi võltsid. Aga vana Salo kõrval mõjuvad nad nõutult ja abitult ja keegi ei soovi eriti esineda.
Miskitpidi on film Vello Salost iseenese otsimise õpik, sest selge on, et tõdesid tuleb lõputult kahtluse alla panna, samas peab olema mingi tugi, millele kindlalt saab toetuda. Salole on see ristiusk, aga ilmselt pole ta vastu, kui keegi toetub vastu klaverit või piljardit. Ja Salo-Tootseni tandem näitab meile dogmavaba ristiusku, mis baseerub humanismil, millele lisandub annus nõutust ja vembumehelikkust. Kus ennast ei taandata, jäädakse iseendaks koos oma viguritega. Olles mänglev ja samas lihtne.
Minu jaoks on voorus, et Tootsen on lasknud filmil ise areneda ja kasvada. Ei ole tal miskit suurt kontseptsiooni või sõnumit. Ta otsib sõnumit filmides ja ma ei oskagi öelda, mis see sõnum on, mis kokku joonistub. Ehk mõne aasta möödudes oskan. Sõnum tundub olevat, et sõnum jäetakse avatuks. Sõnum on pigem hoiakutes (nii Tootseni kui Salo hoiakutes), mitte midagi deklareeritavat.
Läägusevaba poeesia
Kuna ma olen nüüd mõõdutundetult nii Salole kui Tootsenile hosiannat laulnud, tuleks mõni viga välja raalida.
Mis see olla võiks?
Kas dokk pikkusega tund ja kakskümmend minutit on liiga pikk ja venib? Justkui ei ole, ära ei tüüta, kuigi iga hinna eest uusi pöördeid ei leiutata. Kui lähed asjaga kaasa, siis lähed.
Kui vaadates kohe algul Salo fenomeni jälgimise reele ei istu, siis mingit trikki ja draamat siin ei genereerita ja võib hakata igav küll. Võimalik, et pinget hoiabki see, et püsib ootus, et Salo ütleb mingi ühe suure tõe välja, midagi põhjapanevat. Ta annaks selleks justkui viiteid, vihjeid ja lubadusi oma väikeste tõdemustega.
Aga seda suurt ja põhjalikku tõde või deklaratsiooni ei tulegi. Ja mulle sobib.
Jääb tunne, et ole sa pagan või tulihingeline kristlane, meie põhiseisund on teadmatus ja segadus ja minu meelest on selle ehe esilemanamine kõva sõna. No umbes nagu Camus või Tammsaare või Dostojevski. Kuigi nood arendasid pikki mõttekeerde, aga Salo pillub vaid (näiliselt) üsna hooletuid ja ülbeidki lauseid, ise rõhutades, et vanemaks saades on ülbemaks muutunud.
See ülbuse ja alandlikkuse sümbioos (aastaid tagasi jäi mulle sarnane hoiak meelde Faulknerilt) on fastsineeriv. Mulle tundub see ka eestilik. Vägagi sarnane on Betti Alveri ja Heiti Talviku tuum. Ja kui filmis Salo Roomas käib, siis viidatakse, et kui ta seal ulualust sai, siis esimese asjana ehitas raamaturiiuli, kuhu panna eesti luuletajate raamatud.
Nii ei oskagi ma öelda, kas Salo usk ei kasvanud mitte välja luulest, kirjandusest. Kes teab.
Ja nüüd meenub ateistliku Tammsaare nöök, et Jeesus oli suur luuletaja, aga lasi oma luuletused teistel kirjutada.
Tootsen on kokku keevitanud poeetilise tüki usumehest, mis läägeks ei kisu. Salol oleks võinud filmimeestega kehveminigi minna. Mehel on vedanud nii jumala kui ka filmilavastajaga.
*
- Ah soo, filmis seda väga ei rõhutata, aga Salo nimi oli algselt hoopis Endel Vaher ja nime muutis ta Itaalias ära, et sugulasi nõukaeestis kottima ei hakataks. Aga miks just Saloks – ei mina tea.
Vello Salo. Teoloog, tõlkija, kirjastaja
Pärast Eestist lahkumist 1944. aastal rändas Salo läbi terve maailma: oli sõdurina Soomes ja aednikuna Roomas, õppis Šveitsis ja Hollandis matemaatikat ja füüsikat ning Itaalias teoloogiat, Saksamaal pühitseti aga preestriks. Nii on ta õpetanud ja töötanud Itaalias, Iisraelis, Iraagis, Jordaanias, Kanadas, Rootsis ja mujalgi. Alates 1993. aastast on Salo tagasi Eestis, katoliku preestriks Pirita kloostris. Inimese vaimuelu tippvorm saabub ikka alles vanemas eas. Salo usub, et nii mõnedki olulised küsimused saavad selgeks läbi valu ja vaeva, alles päris viimases peatükis. Olgu see rõõmuks ja lohutuseks meile kõigile.
