REGILAULU KEERULINE POEETILINE ORNAMENT: Juba teist hooaega on Eesti Pärimusmuusika Keskuse ja Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi koostöös valminud omanäolised, vanade eesti rahvalaulude teemalised taskuhäälingud ehk „Regilaulu podcast“. Tutvustab Lauri Õunapuu.
Kui täpsemalt öelda, siis „Regilaulu podcast’i“ esimene hooaeg läks võrgueetrisse eelmise aasta augustikuus Veljo Tormise 90 aasta juubeliks, teine, selleaastane hooaeg saab võrgulehtedel (viited allpool) kuulatavaks 2021. aasta märtsi alguses koos mõlema hooaja esitlusega Viljandi Pärimusmuusika Aidas.
Tuuma südamik
Ühte hooaega mahub kümme regivärsilist rahvalaulu erinevatelt lauljatelt ning lisaks üliväärtuslik ja põnev mõttemõlgutus selle laulu, laulja ning esituse ümber. Lauljateks on elavad legendid ja hõbesuud: Anne Türnpu, Peeter Tooma, Kärt ja Jaak Johanson, Tuule Kann, Liisi Koikson, Peeter Volkonski, Kaido Kama, Priit Pedajas, Celia Roose jpt. Mõlgutajaks esimeses hooajas on suurepärane kirjanik ja tõlkija Indrek Koff, teises tarmukas filosoof, tõlkija ja luuletaja Hasso Krull.
Enne aga, kui asume asja tuumani, tuleb tutvustada tuuma südamikku – millest selgub ka kogu tuline tõde, milleks säärast asja üldse vaja on ning miks me seda ometigi teeme! Regilaulud on meie kultuuri tüvitekstid, kuhu on talletatud sajanditepikkune rahva mälu, tarkus ja väärtushinnangud. Regilaul – seda, kohati ülemütologiseeritud ja samas kaunis tihti alaväärtustatud fenomeni me teame ju koolipõlvest peale. Ent kas ikka teame?!
Kultuur ei salli tühja kohta
Regilaulu üheks eestlaslikkuse etaloniks olemise suhtes ei ole küll kellelgi mingit kahtlust. Ühtedele armas, teistele piinlikkust tekitavalt lihtne. Võib muidugi etteruttavalt öelda, et regivärsi poeetiline vorm on ainuüksi matemaatiliselt suhteliselt keerukas. Rääkimata regivärsi arhailisest, sadu aastaid tagasi aktiivsest kasutusest kadunud murdekeelest, millest paraku on kaunis keeruline tihti arugi saada. Regilaul ei ole pelgalt „üks laulab ees ning teised järele“. Kirjandusteadlased ja folkloristid uurivad neid värsse terve oma elu ning ikka jääb peaaegu kõik uurimata ning meie kirjandusmuuseumi põhjatu Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) varanduselaeka sisu jääb rahvale kaugeks ja arusaamatuks.
Kultuur ei salli tühja kohta ning aastaid on puhta rõõmu hõisete saatel valitsev tendents „Tee ise omale regilaul“ Paned iga sõna lõppu „maie“ ning kordad isetekkelisi lõppriimilisi vemmalvärsse ja nimetad seda regilauluks. Ja kõrvaltseisja – tema tunnebki piinlikkust, et meil on säärane algeline jabur põline kultuur – parem oleks võinud sündida india raagade või iiri ilu keskele. Ent ainuüksi tunde põhjal tehtud kujuteldavast koopiast on originaal ju väga, väga kaugel, sama kehtib ju ka iiri-ilu või kasvõi haikude loomispüüu puhul.
Kirjasüsteemi eelne ilm
Kui meile mõnikord tundub, et regilaulust on saanud mingisugune arusaamatu ja imelik titelaulu-leelo, mida on kõlblik ehk ainult lasteaias poolkohustuslikus korras improviseerida, siis tasub mõelda lauludele, mida kasvõi Veljo Tormis peaaegu et ei seadnud. Ning kõik saab korraga klaariks. See ongi meie rahvalaul. Meie, eestlaste emakeel, imbunud sügavalt meie ihhu ja alateadvusesse, isegi kui me seda alati päris täielikult ei mõista ega teadvusta.
Regilaulud on otsekui meie rahvuse kood. Tüvitekst, millesse on peidetud meie rahva olemus ning hingelaad. Mõtteulm, kord kelmikalt ülevoolav, ka pateetiline. Jõuline. Mõnikord raskemeelne, teisalt elujaatavalt tabav ning helge.
Regilaul on otsekui keeruline poeetiline ornament, mille vorm on kujunenud välja ajal, mil meie põlisrahvad ei kasutanud veel meile teadaolevat kirjasüsteemi – ehk kogu poeetika, keele kõla, põhineb aimataval, hääldataval ja kuulataval. Kõik, mis on olnud rahva meelest oluline, aktsepteeritav, kaunis ja vajalik, on talletunud. Muu on hääbunud. On meie rahva õnn, et selle poeetika sabast on saadud kinni haarata ning alul pooljuhuslikult, hiljem süsteemsemalt on talletatud kirja ja helidesse ühe rahva kujunemislugu lauludes.
Kultuuri tüvitekst
Kuigi laul ei ole ajalooline dokument, peegeldab see rahva kunstitaju ja meelelaadi. Ning laul ise koosneb viisist, tekstist ja esitusest. Neid tuleks võtta lahutamatutena. Nende makrotasandite hargnevused koosnevad omakorda harudest, mida ajaloolise laulu puhul ei saa alahinnata – näiteks esitus haruneb esitajaks, esitus-situatsiooniks ja funktsiooniks. Sealt omakorda kuulaja-esitaja suhe, funktsiooninihe jne.
Mis on suurim muutus ajaloolise laulu endisaegset esitust praeguse modernse esitusega võrreldes, ongi funktsiooni nihe koos esitaja-kuulaja suhtega. Regilaulud on paratamatult minetanud suures osas oma algse funktsiooni. Praeguseks on ajalooline laul nihkunud meelelahutusmaailma – neid laule esitatakse. Esitatakse lavalt ja kuulatakse kui pakutavat-tarbitavat kunstilist teost. Muutunud on osalussuhe, ehkki aeg-ajalt, otsekui popkultuuri narritamiseks, ilmneb veel siin-seal nähtusi, mida võiks näha kui taasloodud vana poeetika ja laulukultuuri jätku.
Seda vana-eesti jonni „..jah, praegu on küll nii, aga meie teeme ikka naa“ peegeldabki „Regilaulu podcast“. Need saatelõigud oma hoolikalt valitud lauljatega lasevad kuulajat süveneda meie rahva vana maailma poeetikasse. Ning aitavad tal võibolla õppidagi mõni laul neist ära ja kasutada seal, kus on selle laulu häll – meie igapäevases mütoloogiaga palistatud elus.
Projekt „Regilaulu podcast’id“ ehk maakeelse nimega „taskuhäälingud“ said ellu kutsutud, et pakkuda kuulajaile ning lauljatele ehedas esituses eesti iidseid regilaule. Et juhtida tähelepanu nende laulude poeetilisele vormile ja laulukõlale. Tuua tagasi lauldud regivärsi kaduma kippuvat funktsiooni.
Regilaul on Eesti kultuuri tüvitekst ja väärib kindlasti laiemat kasutamist, siia on kätketud meie rahva tuhandete aastate vältel korjunud ellujäämisstrateegia ja maailma mõistes eriline kunstiline omapära.
Miljonilaul
Eesti Rahvaluule Arhiivis säilitatakse pea miljon rahvalaulu.
Tänu arhiivi fanaatilistele ning südamlikele teaduritele on välja antud trükiseid, albumeid ja võrgu-andmebaase, kust iga huviline saab leida tuhandeid viise ja tekste. Nimetatud võimalused sarnanevad siiski pigem muuseumi külastusega kui elavas traditsioonis oleva laulukutuuriga. On aga lihtsaid ning karismaatilisi eesti inimesi, kelle jaoks need iidsed laulud on väga tähenduslikud oma elulisuses ning ilulisuses. Otsekui värske kodueesti õhk, milleta kodu ei oleks kodu.
„Regilaulu podcast’id“ alustab kahte hooaega kätketud kahekümne regilaulu ning lauljatega Eesti eri paigust ning ajastutest. Kõik laulud on tihedais sidemetes oma lauljatega, igal laulul ja lauljal on oma lugu, mille aitasid sõnadesse seada ja salve lugeda Indrek Koff ja Hasso Krull.
Eeslauljateks „Regilaulu podcast’idel“ on Peeter Volkonski, Liisi Koikson, Celia Roose, Meelika Hainsoo, Priit Pedajas, Kaido Kama, Mari Kalkun, Timo Kalmu, Ando Kiviberg, Peeter Tooma, Jaak Johanson, Andreas Kalkun, Tuule Kann, Kärt Johanson, Mari Lepik, Anne Türnpu, Margus Põldsepp ja Lauri Õunapuu.
Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras on andnud nõu „Regilaulu podcast’ide“ aluseks olevate regilaulude tekstide ja esituse osas. Kunstiline juht ning nõustaja on Lauri Õunapuu.
Regilaulule taskuhäälingu vormi panemist toetas Eesti Kultuurkapital.
Kuula Eesti Pärismuusika Keskuse regilaulu podcast’e: https://soundcloud.com/regilaulupodcast
Rohkem Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kohta vt www.folklore.ee/era ja Eesti Pärimusmuusika Keskus www.folk.ee
Regilaulu podcast’ide esitluskontsert:
- märtsil kell 19 Viljandi Pärimusmuusika Aida suures saalis.
