MEELEGA TEHTUD: Raul Meel paigutub sõjajärgse eesti kunsti ajaloos ühte ritta selliste suurkujudega nagu Tõnis Vint, Leonhard Lapin ja Kaljo Põllu, kes kõik tõusid esile 1960-ndatel ja on eesti avangardi klassikud. Kunstiajaloolane Triin Tulgiste soovitab Raul Meele koondnäitust Kumus.
Raul Meelt eristab teistest meie kunsti gurudest ja avangardiklassikutest klassikalise kunstihariduse puudumine ja nõukogude ajal sellest tulenenud autsaideri positsioon (võimalus vabalt oma loominguga esineda ja kunstitarbeid soetada oli teatavasti vaid Kunstnike Liidu liikmetel).
Kirjutusmasina joonistused
Meele kunstnikumüüdi ja loomingu nurgakiviks on 1967. aastal Nõukogude armees aega teenides juhuslikult avastatud tehnika – nn kirjutusmasina joonistused, mida on nimetatud ka konkreetseks või visuaalseks luuleks. Joonistuste kõige iseloomulikum joon on, et kujundite loomiseks kasutatud sõnade puhul on nende tähenduse kõrval samavõrra oluline roll kujundil,プラダ 財布. mis sõnadest kokku moodustuvad. Kuigi teksti kasutamine kujutavas kunstis sai alguse juba dadaistide ja kubistidega, oli teksti kasutamine visuaali keskse osana siiski vaieldamatult eksperimentaalne ja kunsti piire põhimõtteliselt nihutav. Kuna materjal, millega kunstnikud tol ajal tegelesid, oli siinses kunstielus uus ja ametlik kunstiteadus neid eksperimente enamasti vältis, oli tavaline, et kunstnikud lõid ise ka mõisted ja esmase teoreetilise raamistiku, mille kaudu oma kunstiloomingust rääkida.
Nii leiutas Kaljo Põllu oma assamblaažidest rääkimiseks sõna „esem“, Leonhard Lapin võttis oma loomingu kirjeldamiseks kasutusele mõiste „objektiivne kunst“ ja erinev polnud ka Meel, kes samuti leiutas esmased mõisted enda kunstist rääkimiseks esimesena ise. Näiteks oma A4 formaadis kirjutusmasina joonistustest ilmunud käsikirjuプラダ 長財布. „Klubi“ (koondas tööd aastatest 1968–1969) ja „Päris nimed“ (tööd aastatest 1969–1971), nimetas kunstnik ise eesti kunsti jaoks täiesti uue mõistena evidentseks luuleks. Mainitud joonistused moodustavadki Meele loomingu esmase kihistuse, mille juurde kunstnik ka oma hilisemas loomingus korduvalt tagasi on pöördunud.
Meelest ja kirjandusest rääkides ei saa jätta mainimata ka tema hilisemaid kunstnikuraamatuid „Hobu ohkas tuulesse“, „Kana lendab“ ja „Kirjad lindudelt“, aga ka autobiograafilist „Meel: minevikukonspekt“, mis on äärmiselt tänuväärne lisandus Meelt ümbritsevale napile kunstiteaduslikule materjalile.
Rahvusvaheline tunnustus
1970. aastatel hakkas Meel oma töid fotograafiliselt suurendama ja eriti läänes populaarsel siiditrüki meetodil trükkima. Ametlikult kasutati tehnikat Nõukogude Liidus vaid vimplite, siltide jm trükkimiseks, mistõttu pidi Meel tehnilisi vahendeid alguses ostma salaja Nõukogude Armee, Laevastiku ja Mereväe Abistamise Vabatahtliku Ühingu (ALMAVÜ) töökojast.
See oli ka aeg, mil mitmed eesti noorema põlve graafikud osalesid küllaltki edukalt rahvusvahelistel näitustel, pälvides seal tihti ka äramärkimist ja ametlikke auhindu, mille preemiarahad küll kahjuks tihti postiga kaduma läksid. Erandiks polnud ka Meel, kelle esimene suurem tunnustus oli 1972. aasta Krakowi graafikabiennaalil pälvitud III ja IV preemia.プラダ トートバッグ.
Edu lääne kunstimaailmas viis selleni, et 1976. aastal tegi USA Moskva saatkonna diplomaat Meelele ettepaneku Nõukogude Liidust põgenemiseks, mis asetas kunstniku veelgi pingelisemasse olukorda ja süvendas Meele keeldumisele vaatamata KGB huvi tema isiku suhtes.
Alati opositsioonis
Kuigi oma sõnul kujunes Meel mittesoovitavaks kunstnikuks pärast 1970. aasta kevadnäitust, oli mitmete tema tööde eksponeerimisega probleeme juba varem. 1969. aastal Tartu ülikooli vanas kohvikus toimunud näitusel eksponeeriti Meele sotsiaalkriitilisi töid „Oma maa – rahvusega, rahvuseta; positiiv“ ja „プラダ ポーチ.Halastamatu suhe“ vaid tänu ülikooli komsomolikomitee ja Peeter Tulviste eestkostele.
Kuid vastandumine ei seisnenud vaid käsitletud teemades (rahvuslus, okupatsioon), teatavasti olid nõukogude ajal poliitilised juba kunstniku vormilised valikud. Meele lääne minimalismi ja kontseptualismiga haakuv looming oli selgelt erinev Eestis valitsevast ametlikust kunstidiskursusest ja seega käsitletav ka süsteemivastasena.
Omamoodi kõrvaltvaatajaks ja peavoolu suhtes teisitimõtlejaks jäi Meel ka pärast nõukogude perioodi lõppemist, mil avalikkus Meele kunstilisi taotlusi alati ei mõistnud. Omamoodi kimbatuses Meele käsitlemisega on olnud ka kunstiteadus. See iseloomustab aga kõiki eelpoolmainitud autoreid (Vint, Põllu, Lapin), kelle tohutu ja väga erinevaid pöördeid täis loominguline pärand ongi väga raskesti kunstiteaduslikesse raamidesse mahutatav.プラダ アウトレット.
Rahvuslikkus
Meele dissidendikuvandi juurde kuulub vaieldamatult ka tema nõukogudeaegne eesti rahvusvärve ja rahvuslikke teemasid käsitlev looming, mille tuntuim ja mastaapseim sari on 1973. aastal valminud „Taeva all“, mis sai kohe oma valmimise aastal ka Lääne-Saksamaal toimunud Frecheni graafikatriennaalil II preemia, aga ka veidi hilisemad sarjad: okupatsioonile ja vangistatusele viitav „Aknad ja maastikud“ ja Eesti kontuurkaarti kasutav „Viirutatud Eesti“.
Meele maastaapseim serigraafia tehnikas sari „Taeva all“ sisaldab sinimustvalges koloriidis enam kui 1000 lehte, mida kunstnik on eri näitustel erinevas mahus ja kombinatsioonis eksponeerinud. Sarja teeb huvitavaks see, et kunstnik toob kokku 1970. aastatel eriti teravalt rahvuslikuna mõjunud värvikombinatsiooni ja pealkirja ning küllaltki range ja ebaisikulise graafikuformaadi, mis iseloomustab küllalt hästi Meele kunsti laiemalt – olles sisult tihti üsna emotsionaalne, vormilt aga sageli väga konstrueeritud.プラダ 店舗.
See oli aeg, mil mitmed eesti noorema põlve graafikud pälvisid rahvusvahelist äramärkimist ja ametlikke auhindu, mille preemiarahad tihti postiga kaduma läksid.
Raul Meel ütleb, et mittesoovitavaks kunstnikuks sai ta pärast 1970. aasta kevadnäitust, aga mitmete tema töödega oli probleeme juba varem.
*******
Näituse „kõrvaltegevusi“
Kumu soovitab lisaks Rauli näitusele proovida ka muud sellega seonduvat.
*Üritused näitusel „Raul Meel. Dialoogid lõpmatusega“
14. mai kell 18 – Kunstiakadeemia Kunstiteaduse instituudi juhataja Andres Kurg vestleb Raul Meelega tema erakordsusest eesti kunstimaastikul ja tema intensiivsetest isetekkelistest dialoogidest lääne avangardiga. Osalemine muuseumipiletiga.
17. mai kell 20 – Muuseumiöö: lavakunstikooli 26. lennu tudengite improvisatsioonid teemal Raul Meele kirjutusmasinakunst. Tasuta!
*4 x lahedad lahendused külastajatele:
Täringu äpp: Raul Meele tuntumaid töid on üleelusuuruses „Täringud“. Näituse suurtoetaja EMT on teinud sellest teosest nutitelefoni rakenduse. Rohkem infot www.kumu.ee või www.emt.ee.
Prindi ise „Taeva all“: samanimelise 91 teosest koosneva mammutsarja tehnilisi joonistusi saab ise kujundada, välja printida ja meenena koju kaasa võtta. Teostus näituse arhitektidelt Raul Kalvolt ja Helen Ojalt.プラダ 財布 メンズ
„Jälgides rändavaid pilvi“ – nii on pealkirjastanud Raul Meel oma äsjavalminud 3000-leheküljelise elulooraamatu. Seda raamatut on võimalik lugeda vaid ühe käeliigutusega. Idee autor Raivo Kelomees.
Tee ise kirjutusmasinajoonistus: Raul Meel õpetab videos tegema oma kõige algupärasemaid kirjutusmasinajoonistusi, mida on võimalik samal ajal tema originaaltrükimasinal järele proovida.
Pildiallkirjad:
Riia 1979
Raul Meel, Jüri Okas, Leonhard Lapin Tõnis Vindi portreega, valmistudes grupinäituseks Riias, 1979. Foto: Jüri Okas
Pariis 1994
Vasakult: Eduard Steinberg, Leonhard Lapin, Erik Bulatov, Raul Meel jaVladimir Jankilevski Pariisis, 19. jaanuar 1994. Foto: Leonhard Lapin
Taeva all.
Taeva all. 73_006_1_DM90_CS-180. 1973. Siiditrükk, 65 × 63. Autori omand
Anarhia
Anarhia. 1968–1969. Kirjutus