KUIDAS KAARDISTADA ÜHEKANDI TÜÜPE: ERR-i kultuuriajakirjanik Peeter Helme usub, et küsimus rahvuslusest on 21. sajandil üsna problemaatiline, sest tegu on poleemilise püstitusega, millel pealegi puudub kõigile üheselt arusaadav ja üldaktsepteeritud mõisteaparaat.
Eestikeelne sõna „rahvus“ on tõlkesõna. Eesti keelde on see tulnud ladina keelest saksa keele kaudu. Saksa keeles on olemas sõna die Nation. Sõna lõpp – -ion – viitab ka ilma artiklita, et tegu on naissoost sõnaga nagu enamik teisi ion-lõpulisi mõisteid saksa keeles. Selliste mõistete aluseks on omakorda io-lõpulised ladinakeelsed sõnad. Antud juhul ladinakeelne natio, samuti naissoost sõna, mille juureks on omakorda tegusõna nasci – sündima, tekkima.
Iga definitsioon peidab defineerija huvi
Ilma liiga poleemiliseks muutumata võib vast väita, et eestikeelse sõna „rahvus“ tähendusväli on suuresti samane sellesama saksa sõnaga die Nation ja ladina sõnaga natio. Viimasega tähistati algselt, juba antiikajal inimesi, kes olid pärit ühest piirkonnast, provintsist, riigist või mingilt muult maa-alalt, mida sai üheselt ja selgelt defineerida. Olgu defineerimise alus siis administratiivne, geograafiline või kultuuriline. Seejuures on võimalikud suured kõikumised – üks natio võib olla ühe linna elanikkond, aga näiteks keskajal hakati sõnaga natio tähistama ka kogu kristlaskonda, eesti keeles siis „ristirahvast“. Samas oli levinud ka hoopis teise sõna kasutamine väga sarnases tegevuses: nimelt öeldi ristisõdijate kohta näiteks gens Christi ehk Kristuse sugupõlv. Gens tähistabki „põlve“ kõige otsesemas tähenduses.
Tänapäeval on muidugi „rahvuse“ mõiste muutunud, kuigi sõna võib olla jäänud samaks. Ent ka tähendusvälja muutuse juured on ometi päris kaugel ning ka keskaja puhul võib rääkida etnilis-poliitilistest kogukondadest, kelle eneseteadvust saab võrrelda tänapäeva rahvusteadvusega.[1] Tõsi, toona kandsid seda teadvust mingis kogukonnas vaid selle vähesed, rohkem maailma näinud, haritumad kihid nagu kõrgaadel, kaupmehed ja haritlased, kes tänu elukogemusele olid teadlikumad keelelistest, kultuurilistest, poliitilistest, usulistest ja muudest erinevustest eri piirkondade inimeste vahel. Et rahvus – kuidas iganes seda siis defineeriti või tajuti – oli ka tol kaugel ajal oluline, teame kasvõi Eestist, kus kogu keskaja vältel tehti pidevalt ja teadlikku vahet kahe siinse maa rahva, sakslaste ja mittesakslaste, Deutsche ja Undeutsche, vahel. Eks see erinevus ja vahetegemine oli pigem õiguslik ja seisuslik, kuid ka sellisel juhul ei saa me mööda tõsiasjast, et õigusliku ja seisusliku vahetegemise alus peitus kultuuris ja keeles, mis sageli – kuigi mitte alati! – moodustabki rahvuse tuuma.
Masside „rahvuslikustumine“ (Die Nationalisierung) või teadlikuks saamine enese kuulumisest mingi rahva koosseisu leidis eelnevale vaatamata aset siiski mõnevõrra hiljem. Selle aluseks oli üha suuremate rahvahulkade osasaamine haridusest ja riigi valitsemisest. Ometi ei toonud ka see areng – mis iseenesest lubab rääkida etnosest ehk ühe kultuurivälja ühest arengustaadiumist – endaga kaasa selgust küsimuses, kes või mis on siis ikkagi natio, rahvus. Ühel meelel oldi küll juba 19. sajandi alguses küsimuses, et „rahvus“ ja „rahvas“ on kaks eri nähtust, kuid see ei aita edasi. Liiati ulatuvad sellegi vahetegemise juured antiikaega – nii nagu kreeklased eristasid etnos’t ja demos’t, eristasid ka roomlased natio’t ja populus’t. Kuid ükski rahvuse defineerimise katse ei olnud poliitiliselt neutraalne ja võib etteruttavalt öelda, et see on seniajani nii – igas definitsioonis on sees mingi taotlus või huvi.
Ida-Euroopa ja lääne rahvuslus
Lihtsustatult võib rääkida kahest erinevast lähenemisest, mis mõlemad on olnud mõjukad ajaloos ning on seda seniajani. Seejuures on kummalgi kõnealusel rahvuse (ja selle kaudu ka rahvusluse) definitsioonil palju sega- ja üleminekuvorme. Jutt käib esiteks käsitlusest, mille järgi rahvus on loomulik kogukond. Teiseks on kasutatud mõistet tahtekogukond (die Willensgemeinschaft). Vahel kuuleme ka mõisteid nagu Herderi ehk saksa ehk Ida-Euroopa rahvuslus, millele vastandub Renani ehk prantsuse ehk lääne rahvuslus.
Johann Gottfried Herder (1744–1803) oli teadupoolest saksa poeet, valgustusfilosoof ja kirjanduskriitik, kes on eestlastele oluline vast eelkõige seetõttu, et olles ise Riias töötanud, avastas ta siinse piirkonna rahvalaulu, väärtustas seda antropoloogilise uurimisobjektina ning avaldas hiljem ka mõned eesti rahvalaulud. Loomulikult on see käsitlus vahetult seotud Herderi arusaamaga rahvusest, rahvusteadvusest ja rahvuslusest. Tsiteerides Eva Piirimäe artiklit „Kontinenti avastamas: Johann Gottfried Herder“ ajalehest Sirp: „Kuuludes vitalistliku natuurfilosoofia traditsiooni, mõistis Herder loodust dünaamilise protsessina, mille käigus eluvormid võtavad järjest keerukama kuju, kuid toimivad põhimõtteliselt samade printsiipide alusel ning kujutavad endast ühe ja sama fundamentaalse elujõu avaldusi. Inimene on selles ahelas kõige kõrgem ja keerukam vorm.“[2]
Kui siia lisada Herderi mõte, mille kohaselt „Inimkeel ja -kultuur saavad Herderi järgi võimalikuks tänu reflektiivsusele ning sümpaatiale kui võimele teistele heas ja halvas kaasa tunda“[3], millega omakorda on vahetult seotud selle mündi teine pool – antipaatia – saamegi kokku Herderi rahvuse käsitluse tuuma, milleks on mõte inimkultuurist kui ühiselt ajas ehk ajaloos kasvavast taimest, mis ühises kultuuris ja keeles arenedes loobki rahvuse ning mis moodustab mainitud loomuliku kogukonna. Muide, Herderit peetakse ka üheks esimeseks mõiste „natsionalism“ ehk „rahvuslus“ käsitlejaks.
Prantsuse Lähis-Ida ekspert, filosoof ja ajaloolane Joseph Ernest Renan (1823–1892) lähenes nendele küsimustele hoopis teise nurga alt. Oma 1882. aastal peetud loengus „Mis on rahvus?“, oli juba tema lähtepunkt totaalselt erinev Herderi omast. Kui Herder oli oma teooriat luues pidanud silmas eelkõige sakslasi ja Saksamaad nii, nagu ta neid 18. sajandil nägi – ühe kultuuri, ühe rahvusena identifitseeritava kogukonnana, kellel puudus ühtne riik –, siis on selge, et prantslasele avanes hoopis teistsugune pilt, kui ta proovis pärast 1871. aastal Prantsusmaale hävitava lüüasaamisega lõppenud Prantsuse-Preisi sõda defineerida rahvust. Nimelt nägi Renan toimunus rahvuslikku traumat, kus põhirahvusest lahutati kogukond, kes tema meelest ometi soovis kuuluda ülejäänud prantsuse rahvuse hulka. Seega, Renani meelest on rahvuse defineerimisel oluline just soov kuuluda kokku, mille aluseks on iseenesest Herderi mõtetega kokkukõlav tõsiasi, et üheskoos ollakse ajaloo jooksul saavutanud palju ning soovitakse saavutada veelgi enamat. Ehk siis nägi Renan Elsassi ja Lotringi kaotamises ajaloolist ebaõiglust, kus prantsuse nation kaotas kaks provintsi, mis ometi tahtsid kuuluda Prantsusmaale. See on siis see Willensgemeinschaft või kodanikurahvus, mille kõige ilmekamat näidet kohtame Ameerika Ühendriikides.
„Kultuurrahvaste“ mõiste problemaatika
Nagu eelpool mainitud, ei olegi Herderi ja Renani käsitlused vähemasti kõigis punktides ületamatult vastuolulised. Küsimus on pigem aktsentides ning kummagi mõtleja teooria edasiarendajates. Ühelt poolt kujunes 19. sajandil ilmet võtnud rassiteooriate taustal välja arusaam rahvusest kui „loomulikust kogukonnast“. Soovimata liigselt takerduda rassimõiste poliitiliselt laetud segadusse, võib samas kontekstis rääkida ka „kultuurrahvast“ või „kultuurirahvusest“, millega 19. sajandil sageli tähistati rahvust, kellel puudus oma riik või ühine riik: näiteks 19. sajandi alguses polnud olemas Poola riiki, kuid oli olemas Poola kuningriik Vene tsaaririigi koosseisus (nn Kongressi-Poola), Poseni suurhertsogkond Preisimaa koosseisus, Krakowi vabariik ning Austriale kuulunud Galiitsia. Siia sobivad näideteks ka Eesti ajaloo kohta kõlanud väited, et kasvasime 19. sajandil seoses pärisorjuse lõppemise, rahva elujärje tõusu, üldise koolihariduse ja elava seltsieluga kultuurrahvaks, kel olid olemas kõik rahvuse tunnused, kuid puudusid kõige suuremad ja üldisemad poliitilised institutsioonid.
„Kultuurrahvuse“ mõiste problemaatika peitubki viimases – nimelt peaks olema praeguseks selge, et raske on defineerida rahvuse mõistet, jättes kõrvale poliitika. Mingis mõttes on kõik rahvused poliitilised kehandid ning kõik poliitilised kehandid on mingil viisil seotud rahvuse mõistega, mistõttu rahvuseelne rahvus – kui üldse nii saab öelda – pole mitte „rahvus“, vaid „rahvas“, mitte natio vaid populus. Mis viib omakorda järgmise probleemini – nimelt võib väide, nagu oleksid kõik rahvused mingis mõttes poliitilised kehandid, tekitada kiusatuse oletada, nagu oleks rahvus ja riik teineteisega identsed. Ometi ei ole see nii, sest kuigi Renan väidab, et rahvus on eelkõige koosolemise tahe, unustab ta ära, et ka sellel tahteaktil peab olema algpõhjus – ehk siis peab tahtele olla üheskoos mingi rahvus eelnema midagi varasemat, mingi ühistunne, ühine ajalugu. Nõnda võttes on Renani väide küll elegantne ja kõlab suuremeelselt, kuid jääb vaid sõnamänguks, on tegelikult nõiaring. Siin tekib omakorda kiusatus muutuda küüniliseks ja öelda Prahast pärit Ameerika sotsiaalteadlase Karl Deutschi (1912–1992) sõnadega, et rahvus on „rühm inimesi, keda ühendavad valed oma mineviku kohta ja viha naabrite vastu“.
Rahvusluse keeruline olukord
Tuleb tõdeda, et vaatamata definitsioonides valitsevale segadusele ei ole ükski riigi- ja rahvusülene poliitilise korralduse ja valitsemise vorm suutnud asendada rahvuseid ja koos sellega ka rahvuslust kui rahvuseid kandvat ideestikku.
20. ja 21. sajand on endaga toonud kaasa hoopis olukorra, kus dekolonisatsioon, demokratiseerumine ja moderniseerumine on loonud algsetest euroopalikest eeskujudest väga erinevaid rahvuste ja rahvusluse vorme.
Rääkides tänapäeval rahvuslusest, peamegi nentima, et ühiskondlikus diskursuses ühel alusel olemiseks oleme sunnitud defineerima nii rahvuse, rahvusluse kui ka rahva mõistet võrdlemisi minimalistlikult. Kuid ka minimaalse definitsiooni pakkumine on eri käsitlustes ja arusaamades valitsevate vastuolude ja erimeelsuse tõttu keeruline. Ka siis, kui püüame rahvuse defineerimisel pakkuda välja „objektiivseid“ kriteeriume nagu ühine päritolu, ajalugu, kultuur või territoorium, leiame end olukorrast, kus sellele soovitud objektiivsusele vastanduvad sama tugevad „subjektiivsed“ kriteeriumid nagu ühine tahteavaldus, ühised eesmärgid ja valikud.
Kuhu see meid siis asetab? Olukorda, kus ühelt poolt ei saa rahvuseid päris tühja koha peale leiutada, kuid samas eksisteerivad rahvused vaid sedavõrd, kuivõrd neil on arusaam ühisest jagatud ajaloost – kuivõrd nad soovivad end ometi ise luua ja elus hoida. Nõnda kuulub rahvuse loomise juurde rahvuslik intelligents, rahvuslik haridus ja – see on juba veidi kaudsem nähtus – rahvuslik keel. Rahvus on seega ühelt poolt see, mis rahvus ise soovib olla – ja selle soovi alla mahuvad korraga nii „rahvusluse“ kui ka „kodanikurahvuse“ mõiste, mis iseenesest on ju üsna opositsioonilised käsitlused – ja teiselt poolt on rahvus kõigest see, mis ta olla saab või suudab.
Niisiis on ka rahvuslus tänapäeval keerulises olukorras, kus ühelt poolt seistakse silmitsi rahvuse konstrueerimisega – ja rahvust konstrueeritakse pidevalt, ta ei saa kunagi valmis, kuigi raske on ka määratleda selle protsessi algust – ja teiselt poolt tegeletakse pidevalt ka rahvuse dekonstrueerimisega, kuna protsessid leiavad ju aset ajas ning see, mis võis kehtida eile, ei pruugi kehtida täna. Seega peab ka rahvuslus tänapäeva maailmas nii iseennast kui enda objektiks olevat rahvust iga päev uuesti looma, teiselt poolt tuleb nii rahvust kui ka koos sellega rahvuslust kogu aeg ümber luua ja taasluua. Ühel pool kehtib niisiis teadlik, Renanilt pärit tahteakt, teisel pool Herderi arusaam pidevast kasvust, sealhulgas ka entroopia kasvust, mis sunnibki pideva loomise kõrval ka pidevalt lammutama, et püsida ajakohane, et olla korraga nii see, mis tahetakse olla kui ka see, mis suudetakse olla.
[1]Caspar von Schrenck-Notzing (Hrsg.). Lexikon des Konservatismus. Leopold Stocker Verlag, 1996, S. 392.
[2] Eva Piirimäe. Kontinenti avastamas: Johann Gottfried Herder. – Sirp, 9.10.2015.
[3] VIIDE PUUDU
