KÕIGE ROHKEM VARJUNIMESID: Hunt on meil veres, aga kas me võiks pidada eestlasi hundirahvaks? Tiina Vähi Eesti Kultuurikojast visandab meie hunti, kes kuulutati Eesti rahvusloomaks 2018. aastal. Kiskja valimine rahvusloomaks on mitmel viisil märgiline, leiab Vähi. Viskame siis pilgu hundilukku.

Tasub mõelda, miks on hunt nii tähtis, et ta meid mitmel moel kõnetab, olgu siis vanarahva tarkustes, et hunt hunti ei murra, või hoiatuses, et inimene on inimesele hunt. Viimane sisaldab sõnumit, et inimhunt murrab inimhunti. Hammurapi seadustest pärit printsiip „hammas hamba vastu…“ võiks olla mineviku igand, aga ometi on see meil meeles, keeles ja vahel ka tegudes nii, et sellele põhinevat mentaliteeti ning käitumist iseloomustatakse hundi kaudu – hundimoraal ja hundiseadused.

Hunt on olnud iidsetest aegadest inimese kaaslane, keda ei saa ignoreerida. Ta on looduse pärisosa ega jäta kedagi ükskõikseks, sest ta on sümbol, millega inimene soovib ennast ja oma tegevust võrrelda ja isegi samastada. Ta on meie teine mina, alter ego. Ta peegeldab meis varjul olevat (liba)hunti.

Hundikultus ja hundihõim

Hunt sümboliseerib mehist jõudu, teisalt jälle verejanu ja raevukat sõjakust, vägivalda ning selle kuritarvitamist inimeste ja loomade kallal. See võis olla põhjuseks, miks hundikultust tunti ainult Euroopa teatud piirkondades ja aegadel, nagu seda on arvatud praktiseeritavat muistsete germaanlaste, daaklaste hundipäiste meeste eksklusiivsetes kultusseltsides. Rahvakultuurides oli hundil kahetine tähendus, mis kutsus esile vastakaid tunded – viha ja armastust.

Hundil on ka eesti rahvapärimuses tähtis koht, aga kas me saame ennast sarnaselt muistsete hettide, roomlaste ja türklastega pidada hundihõimuks? See on kaheldav, sest nii folkoor kui ka arheoloogilised leiud ei võimalda tõlgendusi, et meil on olnud sellisel moel hundikultust. Pärimuses on siiski mõningaid andmeid, mis vihjavad sellele, et ka Vana-Liivimaa etnostel, kelle hulka me kuulusime, on olnud omapärast hundi austamist.

Hundi jagu – hundi ohver?

Kuramaa superintendent Paul Einhorni kirjutas 1627. aastal, et veel tema elupäevade ajal tõid lätlased koduses ringis hundiohvri (sacrificium lupinum). Nad ohverdasid kitse, nii nagu muistsed kreeklased Paanile ja roomlased Faunile talle või lamba. Ajaloolane ja folklorist Carl Friedrich Russwurmi andmetel teatas Reigi õpetaja Hiiumaalt 1709. aastal, et tema koguduse liikmed käivad Püha Hannose mäel oma vanadele jumalatele ohverdamas, et hundid nende karjale kahju ei teeks. Hundile ohverdasid meist põhjapoolsed, aga ka lõunapoolsed rahvad. Saamid on viinud huntidele ja karudele metsa ande. Samuti on Eestis teateid, et hingedeajal ehk jaguajal pandi huntidele metsa kändudele sööki (Lüganuse). Baltisakslasest arheoloog ja folklorist Jean Baptiste Holzmayer kirjutas 1879. aastal oma Saaremaad käsitlevas teoses „Osiliana“ loomakultusest ja hundist. Ta arvas, et varasematel aegadel suhtusid saarlased hunti suure austusega. See väljendus kõnepruugis, kus hunti nimetati oma õige nimega harva: kasutati peitenimesid vana hall, vana julge, metsalind ning lasti tal oma karjast lambaid murda, öeldes selle peale, et mets oli seda teinud.

Rahvapärimuses on hundile andeks antud tema kiskja-loomus ja isegi on seda õigustatud ning omistatud sellele viljakusmaagilist väge. Mis hundi käes, see hundi kurgus – seda enam kätte ei saa! Nii nagu ennevanasti saagiga ärajooksvat hunti ei tohtinud segada ega asjata hurjutada, nii pidi talle antama ka temale kuuluv osa – jagu. Hundid söönud ja lambad terved.

Hundinimed

Nomen est omen – nimel on tähendus. Hundil on mitusada peitenime, rohkem kui ühelgi teisel metsloomal. Ta on külamees, võrdväärne inimesega, kellega kohtumisel jagatakse tee pooleks. Mehe nimi Villem on antud ka hundile – võsavillem –, mis väljendab seda, et hunti on peetud sarnaseks inimesega, kellega on asjalik, aga ka lähedaselt tundeline suhe. Hunti on austatud metsaisandana, -kuningana, -esiisana. Karjaseloitsus on nimetatud teda metsa ilusaks isandaks, metsa kuldseks kuningaks, metsa itti ja ätti jne.

Nimetamisel on kaks poolt: peitenimedes ilmneb kartus ja austus, ent hundi nime andmine inimesele, tema (elu)kohale või tegevusele viitab tihedale seosele või koguni mingile müütilisele sugulusele. Rahvausundi uurija Oskar Looritsa andmeil esineb 16. sajandi ürikus pärisnimi Hundi-hõim. Pastor ja kroonik Christian Kelch mainib oma Liivimaa ajaloos (1695), et paljud eestlased andsid oma lastele metsloomade ja lindude nimesid. Kiskjanimedest veel tänapäevalgi, kuigi harva esinev, on pärisnimi – Susi ja karunimi – Kahr ja Kahrut, Karo. Perekonnanimedena on Hunt ja Susi praegugi väga levinud. Vana-Liivimaal kandsid mõned aadlisuguvõsad või sisaldas nende nimi liitena hundi nime: von Wolffid, von Wulffid jt.

Hunti on seostatud nii inimese välimusega („hundipilk“) kui ka tema sugukonnaga (pärisnimede, perekonnanimede ja hõimunimede kaudu ning inimese kodu ja kodukohaga kohanimedega nagu Hundilaane, -mäe , -soo -variku jne. Keeleteadlane Evar Saar on kindlaks teinud, et Võrumaa kohanimedes esineb susi : soe 69 kohanimes, paljudes neist on võimalik otsene motiveeritus metsloomast nagu Soesaar, Soemägi, Soesuu jt; samuti inimese tegevust ja omadusi väljendanud tegevusnimedes, omadusnimedes ja fraseoloogilistes väljendites nagu „hundikaigast andma“ (peksma), „hundi käes olema“ (mehega kokku elama, magama). Hunti kohtame ka ornamentikas hunthamba motiivis – seda hambaid meenutavat kujundit kasutatakse endiselt nii ehetel kui ka tekstiilidel kaitsemaagilises tähenduses. Nagu näeme, on hundil olnud tähtis koht eestlase kognitiivses maailmas, mis annab võimaluse tõlgendada teda kui kultuurilist sümbolit ja kultuslikku looma. Kuid teisalt, lähtuvalt hundi ambivalentsest tähendusest talupojakultuuris, on temas nähtud kurjategijat, kellesse on suhtutud kui lindpriisse.

Lindpriist rahvusloomaks

Küttide, karjakasvatajate ja põlluharijate kultuuris sümboliseeris hunt metsikut loodust, kellega elati sümbioosis, austuses, partnerluses, aga ka konkurentsis. Kuid oli ka ohu- ja kahjutunnet ning vihagi, mida see kiskja karjakahjurina inimese majapidamisele tekitas. Temast sai aja jooksul pigem nuhtlus – varas ja röövel, kes kuulutati lindpriiks, keda igamees võis maha lüüa. Ja nii kestis sajandeid aeg, mil hunti tõrjuti ja tapeti arvet pidamata, sest neid oli üleliia. Või siiski peeti? 19. sajandil mõisnike organiseeritud hundijahtidel loeti mahalastud hundid üle ja mingil ajal hakati nende eest maksma ka hundiraha. Nagu mujal Euroopas, nii olid ka Eestis omad hundikütid, kes sellest elatusid. Nõukogude ajal maksti kiskjate hävitamise eest preemiat ja seda kuni 1990. aastani. Hundi eest kõige rohkem, ning tema küttimiseks polnud piirangud kuni 2001. aastani. Sel hooajal on hundijahti lubatud pidada varitsus- või hiilimisjahina 1. novembrist 2018 kuni 28. veebruarini 2019, Hiiu- ja Saaremaal 31. märtsini ning on kehtestatud kvoodid. Hundi jaht metsloomadele ja samuti jaht hundile/hundijaht on praegu käimas.

Rahvusloomaks juubeliaastal

Hundi kuulutamine Eesti riigi sajandal juubeliaastal rahvusloomaks on mitmeti märgilise tähendusega. Metsloomade hulgast valiti välja kiskja, kelle ümber on olnud viimastel aastatel palju furoori.

Oli ootuspärane, et 2013. aasta loomale antakse veelgi auväärsem staatus, millega ta kinnistati „igaveseks“ eesti sümboolikasse. Paradoksaalne on, et see toimus just jüripäeval (28.04), mil rahvakalendri järgi pandi hundile päitsed pähe ja hoiti neid kuni mihklipäevani. Sel ajavahemikul ta ei tohtinud karja murda. Ei tea, kas see oli taotluslik, aga juhtus nii, et rahvusloomaks sai „valjastatud ja vaoshoitud hunt“, kes maandab mingil moel viimastel aastatel meedias kajastatud hundiärevust. Tõsi on, et aeg-ajalt on näha ka „kurja hundi“ jälgi ja kuulda sajatusi, et kriimsilm on kellegi lambakarja laastanud või häbematult taluõuele tunginud ja seal koeri murdnud. Mõnedes äratas see unustuse hõlma vajunud hundiviha, mille juured on vara-uusaegsetes nõiatraktaatides, kus hunti peeti kuradiloomaks ja hilisemate sajandite hävitusaktsioonides – hundijahtides/sõdades, mille tulemusena see isend Kesk-Euroopas peaaegu hävitati.

Meedias hundi vastu peetud vihakõned ei andnud tulemusi, hunditeadlased ja loodusuurijad ning -sõbrad kaitsesid teda kui metsa sanitari ja -sangarit, andes talle andeks kõik ka väljaspool metsa tehtud „pahateod“, sest hunt on ju vaba võtma sealt, kus võtta on, teda ei ahista inimesele kehtestatud moraal ega piirid. Sellisena anti talle eluõigus, ta mõisteti „õigeks“ ning kuulutati rahvusloomaks. Kas võiks parafraasides öelda rahvushundiks (vrd rahva hundiks, rahvahundiks)? Nagu umbrohust rukkilillest tehti 1968. aastal eesti rahvuslill, on nüüd kiskjast ja karjakahjurist ning teisalt ka majesteetlikust metsloomast saanud meie rahvusloom. Kui eestlasi on peetud metsarahvaks, siis kas võiksime samal põhimõttel nimetada ennast hundihõimuks/hundirahvaks ning asendada lõvid meie riigivapil huntidega? Või pole meis enam piisavalt hunti?

Tänapäeva hundihullus või -kultus

Kui looduskaitsjad rehabiliteerisid hundi ja asetasid ta rahvusloomana pjedestaalile, siis loome- ja äriinimesed on juba pikemat aega teda sümbolina ekspluateerinud sama innukalt ja halastamatult, nagu omal ajal peeti hundijahti.

Nad avastasid metsakutsa ja tirisid ta rambivalgusesse ja andsid talle nagu filmitähele erinevaid rolle, kusjuures mõned neist on üsna vaimukad, teised aga veidrad.

Mida arvata Decora kaupluse reklaamidest, et selle aasta veebruaris tegutses seal „hirmus hinnahunt“[1], kes neid õgis, ent sel sügisel muundus ta hoopis värvihundiks. „Pizzahunt“ Pärnus Supeluse tänaval on söögikoht. Motohunt on õppesõidu firma, mille autodel on kujutatud saagi järele sööstvat hunti. Toidu ja õlle kohaletoimetamise teenust Tallinna restoranist Hell Hunt võiks nimetada toidu- või õllehundiks.

Mitmeid masinaid on juba vanal ajal hundiga seostatud. Paberihunt on juba pikemat aega kontorirottidel kasutuses ja võibolla mõni on endale soetanud köögihundi, „teraslooma“, mis toidujäätmeid purustab, nagu hunt oma saaki lõhki kisub. Rauahunt on autode romutajate kõnepruugis juba kümmekond aastat ning Rehvihunt vahetab Tallinnas kiiresti autorehve[2], aga Koduhunt OÜ Siim Säre isikus teeb pottsepatöid, ehitab ahjusid ja pühib ka korstnaid kui vaja. See oli vist Anu Välba, kes nimetas Maire Aunastet oma saates „vanaks telehundiks“. Telehunt on aga Delfi portaal, mis arvustab telesaateid ja nende tegijaid.[3] Telehunt OÜ profiil on telesaadete tootmine; huvitav tähelepanek, et see firma on asutatud samal aastal (2013), mil hundist sai aasta loom.

Teatrihundist samuti

Teatrihundist ei tasu rääkidagi, sest juba 2003. aastal kirjutas Mati Unt Sirbis: „/–/Iga etenduse järel tegelikult aplodeeritakse, kasvõi natuke, teab teatrihunt.“[4] Teatrihundiks on nimetatud ka mõningaid laulvaid näitlejaid nagu Jüri Aarma ja Jüri Vlassov. Siiski mõneti üllatab, et Eesti Loodusmuuseumis eksponeeritava näituse reklaamplakatil „Isad ja pojad“ on isa kujutatud hundipäise mehena ja poeg kutsikapäisena. Valgust kiirgavate peeglitükkidest kollaažmaskidega mehed PÖFF-i avaüritustel pole mitte üksnes efektsed, vaid assotsieeruvad maskuliinse libahundiga, keda on kunstis varemgi kujutatud hundipeaga. Veel kaugemast ajast on teada, et eksklusiivseid kultusvennaskondi nimetati hundipäisteks ja hundinahkseteks. Loomamaskid on ürgse jahimaagia pärand, mida tänapäeval mitte üksnes karnevalidel ja maskeraadidel, vaid ka eksklusiivsete kunstinäituste ja kultuurisündmuste avaüritustel ette pannakse. Nii olid vabatahtlikel festivali naistöötajatel hundimaskid, millega külastajad saavad ennast pildistada. See meenutab mõnes mõttes laadafotosid, kuid erinevus on selles, et laada dekoratsioonide taustal pildistatakse inimest teises miljöös, kuid tema nägu ja olemus jäävad nähtavaks. Hundimaskiga aga varjatakse oma nägu, sest soovitakse ennast näidata inimhundina, libahundina.

Laadakaubaks, aga mitte odavaks, vaid küllalt kalliks, on PÖFF-iga seotud hundisümboolikaga meened ja ehted. Hunt on T-särkidel ja nii naiste kui ka meeste pulloveridel, sokkidel, kaelarättidel, kõrvarõngastel, prossidel… muud butafooriat ei jõua üles lugedagi. Loomemajanduses töötajate leidlikkus ja ettevõtlikkus annab tunnistust sellest, et neil on julge hundi rind. Vanasõna „Julge hundi rind on rasvane“ parafraseeritakse vastavalt ärihuvidele: „Julge hundi rind on haavleid täis, aga meie hundil on rinnataskud hoopis kinopileteid täis!“ – see on üks PÖFF-i hüüdlausetest. Selles on varjatud viide soendile, sest teda ju tavalised haavlid ei tapa, vaid üksnes hõbekuul…

Sama vanasõna on parafraseeritud ka veidi teisti: „Julge hundi rind on rasvane (või haavleid täis)“, ning seda on meedias korratud kui mantrat ja kasutatud erinevates valdkondades: investeerimisfirma Infotar juht Ain Hanscmidt Estonian Airi ostmist plaanides[5]; taluliidu juht Kerli Ats uut ametikohta vastu võttes[6]; Swedbanki põllumajandussektori juhataja Meelis Annus Virumaa Teatajas (26.11.2018), julgustades investored ja ettevõtjaid. Samas „sahtlis“ on arvamus Hiiumaa Lehes, kus MTÜ Hiiumaa Heaks liige Tauno Telvik muutis selle retooriliseks küsimuseks: „Kas noore julge hundi rind on rasvane või haavleid täis?“ Üks kommentaatoritest vastas: „Noore julge hundi rind on üldjuhul haavleid täis, aga need ei tapa.“ Samal põhimõttel julgustab ja nõustab ka Rajaleidja koolitus „Julge hundi rind on rasvane … või haavleid täis? Suhtlemisstiilide seos karjäärivalikutega“ põhikooli õpilasi oma suhtlemisstiili parandama ja hakkama saama keerulistes, negatiivseid tundeid tekitavates ja karjäärivalikutega seotud olukordades. Hundi pealehakkamist, julgust, elujõudu ja liikumiskiirust ei seata eeskujuks mitte üksnes noortele, vaid ka 60+ inimestele, et need julge hundi kombel liikumist harrastaksid.[7]

See, et nii noortes kui ka vanades ning edukates ja saamatutes äratatakse aeg-ajalt ellu hunt, on pärit inimese ürgsest soovist muutuda aeg-ajalt libahundiks, et selle abil tuua endas peidus olevad kasutamata omadused ja jõuvarud nähtavale. Tänapäeval ilmutab see kujutelm end meie meeles ja keeles, pildis ja vormis metafoorselt ja modifitseeritud kujul ning kunstimaagia abil on see rakendatud kunsti ja äri teenistusse.

Pöffihunt müüb hundipasse ja lubab ulguda

Hunt on PÖFF-i „valvanud“ juba selle algusest peale. Tema majesteetlikku ja müstilist salapära kujutatakse festivali logol täiskuu taustal, mis on üks enam levinud motiive (liba)hundisümboolikas. Sellest on kujunenud aastate vältel Pöffihundi fetiš, mida afišeeritakse suurtel plakatitel ja reklaamvoldikutel. 2017. aastal oli Solarise katusel festvali ajal suur õhupall, millel oli PÖFF-i hunt täiskuu taustal. Vähe sellest, 2009. aastal püsitati Tallinnasse Solarise keskuse kõrvale betoonist festivalimaskott, mille postamendil on maagiline „13“ – kuraditosin.

Festivali eestvedaja Tiina Loki sõnul on Pöffihunt maailma esimene filmifestivalile püstitatud skulptuur. Tänavu sügisel valati hunt pronksi. Meedia teatab, et „Viru väljaku ääres Nordic Hotel Forumi ees on Eestis teine 2,4 meetri kõrgune hundi pronkskuju „Kultuurihunt“ (autor on Simson von Seakyll), mis lisaks PÖFF-i maskotiks olemisele laiendab selle üldrahvalikku tähendust, sest see on pühendatud Eesti rahvusloomale“. Pöffihunt muundus sel sügisel kultuurihundiks ning võib ehk öelda ka rahvahundiks, kes kutsub oma karja kokku hüüdlausega „Leia oma kari“. Kuigi hüüumärk puudub, on see siiski teksti sisse kodeeritud – käsk koguneda ja uusi liikmeid värvata. Kutsutakse Põhjamaade ainsa A-kategooria filmifestivali juurde koonduvasse kogukonda, klubisse, mille nimeks on Hundikari, kes hakkab jahti pidama filmidele.

Hundipassiga pöfflased ongi need väljavalitud „libahundid“, kes öösiti kinosaalidesse kogunevad, sest seal on nende „varjuline mets“ ja „saakfilmid“, mille mõjul õhutatakse neid tegema kartmatuid tegusid ning oma vaimustuse ja ühtekuuluvuse väljendamiseks huntidena ulguma.

[1]              https://www.youtube.com/watch?v=SQW5SyDJRyc

[2]              www.facebook.com/rehvihunt/photos/a.190362007655642/296005407091301

[3]              kroonika.delfi.ee/news/telehunt

[4]              http://www.sirp.ee/archive/2003/15.08.03/Sots/sots1-1.html )

[5]              20.10.2014, EER-i majandusuudised

[6]              www.pollumajandus.ee/…/uue-juhi-sonum-taluliidu-liikmetele-on-se

[7]              Füsioterapeut: ka vana, aga julge hundi rind on rasvane Seltsielu60+https://60pluss.postimees.ee/…/fusioterapeut-ka-vana-aga-julge-hund.)