METS KUI MÕTLEMINE: Marek Strandberg arutleb, miks inimesed ei kipu aru saama meie kõigi ühisvara olemusest ning sellest pigem üle sõidavad. Ja räägib, mida metsalt õppida.
Mets õpetab kuidas maailm koos püsib ja toimib. Iga asi, kui seda universumis täpsemalt vaadata näitab meile maailma sügavamat olemust. Mets on suurepärane näide. Kahju küll, kõigi juhtimisteoreetikute ja usumänedžeride kiuste, me seal hierarhiad ja juhtimis- ja asjakorralduspüramiide ei näe.
Püramiidmoodustised
Nohjah, alati me saame sellise asjakorralduspüramiidi vajadusel muidugi ise ehitada ja seda siis hirmkulukalt üleval pidada. Näiteks sellise, kus looduse tipuks on ininene. Inimene, kes kõiki vajadusel sööb ja vajadusel käsutab ja vajadusel kotib. XX sajandi suurim kultuurinüristus oligi ehk see, et inimestele tundus (ja osadele tundub siiani), et kõik nähtused ja protsessid siin ilmas on juhitavad ning piisab vaid asjakohase hierarhia üles ehitamisest. Ja mitte ainult. Kui mingi asi paistab lähemal või kaugemal vaatlusel segasena, ei ole põhjust sellesse rohkem süveneda ja tõdeda, et tegu on ilmselt mingi juhusliku või kaootolise nähtusega, millesse liigne kaevumine end ei õigusta, ja siis…
…siis loomulikult tuleb püüda rakendada sellele hierarhilist juhtimis- või ümberkorraldussüsteemi.
Looduses, kus siiski on püramiidina väljanägevaid moodustisi (sipelga- või termiidipesa või siis eluta asjadest stalaktiidid või stalakmiidid), ei paikne kõige tähtsam sipelgas või termiit ega ka kõige tähtsam mineraaliderikkam tilk mitte moodustise tipus, vaid seda polegi. On suurel hulgal erinevaid interaktsioone ja seoseid ja tegijaid, mille ühises tegevuses asjakohane moodustis ka kujuneb.
Usaldus ja kommunikatsioon
Enamus Eesti metsast saab paraku tunda hierarhilist ja tsentraliseeritud majandamispõhimõtet, mis on kokku võetav kahe lausega:
– kui mets on küps, tuleb raiuda.
– metsa üle arvepidamisel on otstarbekas juurdekasvu arvestada võsa ja rabametsade alusel ja raiuda sellele viidates hoopis muid ja majanduslikult huvipakkuvaid kooslusi, teades, et rabametsast ei saa kunagi mastimännikut.
Üliselt paraku nii ongi, et kui inimene oma hierarhilise maailmapildi loomult ühiste väärtuste ja ressursside kasutamisse rakendab, on tulemuseks häda ja viletsus. Pigem siis häda kui edenemine, kui korrektne olla. See pole mite sõnakõlks, vaid tõsiasi, mille avastamise roll kuulub XX sajandi ühele innovatiivsemale majandusteadlasele, Elinor Ostromile. Tema oli see, kes juhtis tähelepanu juba 1960. aastatel, et protsessid, mis ei mahu püramiidse juhtimiskorralduse raamesse (ja enamus ei mahu), pole mitte juhuslikku laadi, vaid nende loomus põhineb ennekõike usaldusel ja kommunikatsioonil ning vabadusel muuta oma toimimisreegleid just siis, kui see on kõige vajalikum.
Ostromi tähelepanekud ja arusaamad pole mitte tema vaadete realiseerimine teadusliku tekstina, vaid tegemist on tõepoolest teaduslike sedastustega, mis on formuleeritud parimateks asjajamispraktikateks, kui tegemist on ühisvaradega. Mis on need ühisvarad, mille haldamist ja kasutamist on Ostrom uurinud? Vesi, kalavarud, metsad. Tegelikult terviklikud ökosüteemid, mis siinkandi sisemaal seostuvadki ennekõike just metsadega.
Ühisvaraga toimetulek
Ühisvaradega on võimalik toime tulla mitmeti. Kõige õnnetum tee on öelda, et riik teeb asjakohased seadused ja valvab nende täitmise järele ja nimetab, et ühisvarad on tegelikult riigi omand ja hakkab nende ühisvaradega toimetama, kulutades nende kasutamiseks välja erinevaid võistupakkumisi.
Erinevate maade ühistegelisi ja muid (riiklikke ning tavapäraseid erastruktuure) võrreldes avastas Ostrom oma kaastöölistega, et ühistegeliste ning kogukondlike majandamsiviiside aluseks on intensiivne omavaheline suhtlus (rääkimine-kuulamine), usaldus ning võime vajadusel ka ühiseid toimimisreegleid muuta ning kohandada. Täpselt nii nagu toimib elusoaendite omavahilne suhtlus mistahes ökosüsteemides. Näiteks metsas.
Uurides mitmete maade ühisvarade (metsade, niisutussüsteemide, kasalastusalade) kasutusviise ning kombeid, jõuti üsna tähelepanuväärsete järeldusteni: üle 70% juhtudel oli üshitegeliste ja kogukondlike ühisvarade haldamise süsteemid tõhusad ja jätkusuutlikud ning veidi üle 40% juhtudel suutsid riiklikud hierarhilised asjakorralduviisid samade efektiivsusnäitajateni.
Mida see tähendab? Usaldades ühisvarade korraldamise riigi kätte, lähevad tinglikult untsu pea 60% ettevõtmistest ning usaldades ühisvarade haldamise inimestele ühistegelisel alusel on untsuminekuid alla 30%. Kui kasutajad ja kasusaajad omavahel suhtlevad ja üksteist usaldavad, suudetakse näiteks niisutussüsteemide loomisel ja haldamisel vältida vee ülekasutust ja sellistel puhkudel ei tule ka ette ikaldusi veepuuduse tõttu või maade liigkasutust, mis muldade viljatuseni viivad. Riiklikult loodud miljoneid maskva ning niisustust teenusena pakkuva niisustusüsteemi puhul on väärkastused samas üsna igapäised.
Keda metsa saata
Ostromi avastused viitavad ühele olulisele tõsiasjale: inimesed on suutelised toimima intellektuaalse ökosüsteemina, mis on tasakaalus loodusliku ökosüsteemiga, kasutades öksosüsteemi hüvesid kestlikul moel. Ja veel: riiklikult korraldatud ühisvarade haldamine on pigem ummiktee kui võimalik lahendus keskkonnaprobleemidele.
Ja siit ka edasi: lahendused keskkonnaprobleemidele ei saa räägitust johtuvalt tuleneda mitte riikide või vähemalt mitte ainult riikide vaid ennekõike just kogukondade ning omavalitsuste omavahelise ülesilmse koostöö kaudu.
Naga ka Ostromi tähelepanekud, on vana aimatud asja teaduslikud kinnitused selle kohta, et koostöö aluseks on ennekõike usaldus ja infovahetus, tõeks osutunud. Lisaks veel ka teine meile ammu teada tõde, et puude taga tuleb metsa näha.
Pealegi, kes aga aru ei saa, kuidas koostöö toimib, tuleb otsesõnu metsa saata. Need, kes ühiselt toimides toime tulevad, on üsna selgelt seda nii metsalt kui muudelt ökosüsteemidelt õppinud.
Välja
Need, kes ühiselt toimides toime tulevad, on üsna selgelt seda nii metsalt kui muudelt ökosüsteemidelt õppinud.
