PUTUKAD – HEAD VÕI HALVAD? Sõltub vaatevinklist ning kellelt küsida, arvab Tallinna Botaanikaaia taimekaitsespetsialist Pille Hermann. Alljärgnevalt ei maksa oodata ülistuslaulu mesimummudele ega kiilassilmadele. Kes ei teaks mesilaste vajalikkusest – ei piirdu nende elu ju vaid magusa mee, jumalate toidu kogumisega. Veelgi tähtsam on mesilaste tegevus taimede tolmeldamisel, et inimloom ja teisedki saaksid mitmekülgset toitu.

Usundiloos on mesilasvaha ja mesilassaadusi peetud puhtaks materjaliks, sest seda valmistasid neitsid – töömesilased ju teadupoolest ei paaritu. Tänapäevaks on usureeglid pisut leebunud, kuid isegi nüüd peavad kirikuküünlad sisaldama teatud määral mesilasvaha.

Putukate osa suures ringis

Kiilassilmad oma suurte silmade ja graatsilise olemusega võidavad ka kõige külmema südame. Mis siin salata, eks kõigevägevam on teinud parimat tööd, et mainitutele anda ütlemata sümpaatne väljanägemine. Vahel tundub, et neid kiites unustatakse ära teiste putukate-mutukate vajalikkus siin maakeral.

Aga kui sa oled kole nagu öö, siis alustad aktiivset liikumist pimeduse saabudes, sest sulle ei meeldi tähelepanu. Lisaks liigub sinu kohta igasuguseid hirmuäratavaid legende ja tekib tahtmatult küsimus, kuidas õigustada oma eksistentsi. Armastame putukaid või mitte, kuid kuidagi ei tohi unustada nende isendite tähtsust meie ninaesise eest hoolitsemisel. Mitte ainult tolmeldamine, vaid ka lagundamine on osake sellest, et uus ring saaks taas alata.

Hetkel on üles täheldatud üle miljoni erineva putukaliigi, kuid kindlasti on veel paljud oma järge ootamas. Paljud neist on nii väiksed, et oma igapäevases rähklemises ei pane me neid tähelegi.

Aiahoolikud panevad kiiresti kokku nimekirja neist, kelle peale kõige enam viha peetakse. Kuid heitkem hetkeks peast oma maised vajadused ning kapsad-kaalid. Üha enam tunnistavad inimesed looduse võlujõudu energia taastamiseks – kes jalutab seenemetsas, kes loendab linde. Kuid ei ela ju nemadki vaid õhust ja armastusest. Pole midagi kosutavamat kui varahommikuses aias näha puuoksale klammerdunud sulelist, kes laseb nokakesel väledalt käia. Ikka selleks, et lehtede alaküljel olevatest lehetäidest kõht täis süüa.

Kui ütlete valjuhäälselt välja, et vihkate putukaid, siis kas teile ei maitse martsipan ja šokolaad? Ka selle meelepärase kraami tarvis on putukad olulised. Nõustun, sääsed ja kihulased on tüütud, kuid nad katavad paljude kalade toidulaua, keda ise süüa tahame.

Värvitäid

Ometi on meie hulgas inimesi, kes kiljuvad vaimustusest, kui neil õnnestub saada peotäis kuivatatud täisid. Tõsi, tegemist ei ole lehetäidega lehe all. Jutt on hoopiski košenilltäidest, kellest on võimalik välja võluda helepunane värv. Peenemalt väljendades karmiinpunane, seesama, millega on värvitud Briti sõdurite kuued ning mida kasutas Rembrandt maalimisel.

Värvmaterjali saamiseks kasvatatakse täisid viigikaktustel. Kui nad on oma täisküpsuse saanud, pühitakse nad lehtedelt maha, kogutakse kokku ja kuivatatakse. Tegemist on ühe kallima loodusvärviga, seda ei kulu küll palju, kuid hankimine on omaette number.

Kaktusetäid on käsitööliste hulgas tänapäevalgi väga hinnatud – mida uhkemat saab olla, kui ühed tulipunased käpikud südatalvel lumevalguses pilku püüdmas.

Aperitiivide austajad teavad, et aegu tagasi tarvitati Campari punase tooni saamiseks just nende putukate kuivatatud tiivakesi.

Teaduse kandvad talad

Mitte ainult elamused, vaid ka inspiratsioon erinevate valdkondade arendamiseks saadakse loodusest, sh putukatelt, keda kasutatakse sageli mudelorganismidena.

Keegi ei tunne kaasa äädikakärbsele. Ometi on just tema see, kes on ohverdanud terveid suguvõsasid teaduse hüvanguks. Äädikakärbse liike leidub kõikjal. Nende nõrkuseks on üleküpsenud puuviljad, millele nad massiliselt kogunevad. See on ka põhjus, miks sügisel, justkui mittekusagilt, ilmuvad nad meie kodudesse. Suurepärase lõhnatajuga pisike tegelane leiab laualt ikka mõne mädaplekise õuna, kus käärimisprotsess alanud. Oh, kes meist ei otsiks vahel inspiratsiooni käärinud mahlajoogist. Liiati, kui sa oled väike ja elupäevad üürikesed, tulebki olla aktiivne ning võtta elult kõik, mis võimalik ja rohkemgi veel ning leida vahendid enda lõbustamiseks. Piisab, kui laual on plekilised puuviljad, siis on äädikakärbeste suguvõsal põhjus pidu käima tõmmata.

Need kiired paljunejad kolivad allüürnikeks kodudesse enamasti marjade ja puuviljadega ning samuti lendavad sisse läbi lahtise akna. Nad ei ole ohtlikud, aga kui muutuvad väga pealetükkivaks, on aeg toidutagavarasid kontrollida ja pisut koristada.

Kõrvaharkide toetuseks

Kõrvahark, vaeseke, peab küll enda kohta kuulma legende, mis ei pea paika. Usutakse, et kui see tegelane kõrva poeb, purustab ta oma tugeva hargiga ohvril kuulmekile ning viimane ei kuule enam kunagi.

Pole nad nii vägivaldsed ühti. Pigem on tegemist boheemlasliku putukaga, kes armastab tegutseda öösel. No ja teadagi, kõik, mis leiab aset öös, on ohtlik ja kahtlane. Aga alati ei ole see nii. Kõrvahark veedab päevakese varjus ja öösel muutubki aktiivseks. Justkui loomeinimene, kes ei oska päevavalguses midagi peale hakata, kuid öö saabudes pulbitseb temas energia ning teotahe, mis väljendub kirjutades, maalides, kududes. No kui ta vahel ampsabki õunast või pirnist tükikese, siis ei ole see kindlasti üüratu kahju. Mõnel aastal ongi neid keskmisest enam. Põhjust lindudel, kärnkonnadel rõõmustada, sest nüüd on nende toidupoolis külluslikum.

Pigem võib kõrvaharki kohates heameelt tunda, sest kasutegur kahjurputukaid süües kaalub üles väiksed suutäied teie saagist. Kõrvahargi emad on vägagi hoolitsevad ja enne, kui hakatakse mõtlema järeltulevale põlvkonnale, kujundatakse selleks valmis kodu. Maasse kaevatakse kuni 10 cm pikkune urg, kuhu ka munakesed poetatakse ning ema jääb sinna, kuniks munadest kooruvad vastsed.

Tindipähklid

Enamasti püüab inimese silm kinni igasuguseid anomaaliad. Nii on tavapärane, et suve lõpus tekitavad küsimusi tamme lehtede alaküljel olevad kuni 1,5 cm läbimõõduga kahvaturohelised või punakad pahad (loe: pahk, paha, pahka).

Tegemist on tamme-pahkvaablase koduga, vahel on asustus suisa tihe ning ühel lehel võib olla rohkem kui üks pahk, mõnikord isegi kuni 10. Emane muneb lehekoesse ning kahjurite poolt eritatavad ärritavad ained panevadki lehekoe vohama. Noortelt puudelt võib kahjustatud lehed ära korjata ja põletada, et pahas olevad kahjurid ei saaks suureks kasvada. Pole täheldatud, et pahad suudaksid täiskasvanud puudele olulist kahju tekitada.

Rahvasuus tuntakse neid ka kui tindipähkleid. Korjake need kokku, kuivatage, seejärel keetke ja lisage raudvitriol. Tulemuseks tint, mida ka päike ei pleegita. Kui armastuskiri kirjutada selle tindiga, siis tunnetelõõm ei rauge kunagi.

Tuhatjalgsed – kasuks või risuks?

Tuhatjalgsed on ussikujulise kehaga loomakesed. Nad harrastavad varjatud eluviisi, aktiivsed on enamasti öösiti, kui on niiskem ja jahedam. Kõige sagedamini leiab neid langenud lehtede, samuti kivide ja väiksemate okste alt. Vaatamata nimele – tuhandet jalga neil siiski ei ole. Pigem petab pikk keha ära ning jätab mulje, et jalgu on palju, Eestis esinevatel liikidel on kuni 110 jalapaari. Toidulaual eelistavad kõdunevat taimset materjali ja on seega olulised mullatekkeprotsessis.

Hoolimata nende välimusest võib tuhatjalgsed arvata sõprade hulka, sest töötlevad lagunemata orgaanilist ainet ning rikastavad seeläbi mulda huumusega. Massilise ilmumise korral ei maksa neid loomakesi taimekaitsevahenditega hirmutama hakata. Kui nende tegevus teid aias häirib, siis tuleb pigem ise hoolsam olla ning riisuda ära kõik langenud lehed, korjata kokku puunotid jms, et neil ei oleks võimalik end seal mugavalt sisse seada.

Putukate vastu putukatega

Kes soovib oma aias loodust säästvalt majandada, võib mürgipritsi asemel kahjurputukatele vastu hakata nende looduslike vaenlastega ehk kasulike putukatega. Oleme jõudnud oma eluga nii kaugele, et isegi putukaid on võimalik tellida. Ei ole see enam botaanikaaedade privileeg, vaid aina rohkem aednikke leiab selle suuna.

Nii näiteks saab kasvuhoones lehetäidele hävitava hoobi anda lehetäikireslasega. Nende emasisend paigutab munad lehetäi sisse. Sellisel lehetäil kaob üsna kiiresti himu toidu järele ning leiab oma maise lõpu. Kui koduses kasvuhoones kiilassilmi napib, siis tänapäeval on võimalik neidki poest osta. Lisaks lehetäidele söövad nad ka ripslasi.

Villtäide vastu saab abi röövtoidulistest lepatriinudest, keda meil looduses ei esine, kuid kaubandus teeb taas imet ning neidki on võimalik tellida. Siinkohal tuleb siiski mainida, et tegemist pole võluvitsaga. Kahjurid ei kao päevapealt, vaid see on pikaajaline protsess, mis aitab kahjurite arvukust vähendada.

Putukad ja hobid

Ainult eestlased tulevad ideele, et tüütud kärbsed kududa käpikusse. Lihtne ja levinud kindamuster, millega tehakse tutvust esimesi labakindaid kududes. Lisaks on meil veel kirbukiri, ämbliku- ja liblikakiri, rääkimata põrnika- ja täikirjast. Kindakirjade rahvapärased nimetused on tabavad ning vaimukad, neis kajastubki ümbritsev fauna ja floora. Sageli on sama kiri kandnud erinevates paikades erinevaid nimesid.

Nii mõnelegi on hobiks eksootiliste liblikate kollektsioneerimine. Kui nii kõrgele tasemele ei ole soov pürgida, kuid putukad pakuvad huvi, siis seadke sammud kõige lähemale aasale. Võtke kaasa liblikavõrk. Nii saab mitu kärbest ühe hoobiga – viibida looduses, liikuda ja muuhulgas õppida tundma uusi isendeid, kes meie kodu ümbruses tegutsevad. Ei pea neid ju määramiseks teise ilma saatma. Pange nad klaaspurki, katke pealt kangaga, siduge viimane ikka kinni ka. Asetage purk paariks tunniks külmkappi. Putukad hakkavad jahedas energiat säästma ning muutuvad kordades rahulikumaks. Nii on juba kergem nendega sinasõprust teha. Seejärel lubage nad taas oma tavatoimetuste juurde tagasi.