KUIDAS SULLE SU ENDA RAHA EEST KOSJA TULLAKSE: Majandushuviline röövlind Kakk Valter võtab ette riigi ja maksud. Makse, arvab tark lind, tuleb maksta nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Muidu paisub riik nagu põis. Muidu hakkavad hopsterid vinguma, et ümber tuleb jagada. Sealjuures on nad muidugi ise jagamismasina operaatorid ja jagavad kõigepealt endale.
Noh, sindrinahad! Valimised läbi, jah? Olete nüüd rahul? Minul isiklikult pole vahet, sest mina olen rikas ja õnnelik. Seni, kuni vara ei tulda konfiskeerima, on mul tšill. Aga sellega seoses peame me rääkima ühest konfiskeerimise vormist, mis nüüd kohe, kohe eriti aktuaalseks läheb.
Aiai, hakkavad konfiskeerima!
Mäletate, just olid hiiglaslikud valimisreklaamid ja photoshopitud onud-tädid lubasid kõik kuldvärviga üle värvida, lastele ja vanuritele pai teha ning poes kogu konjak XO-ga asendada, nii et hind ei muutu.
Noh, well, nüüd kohe kui hääled käes, läks peale teine plaat. Ivo Linna asemel The Smiths. Kalamaja 2023 asemel Kalamaja 1986.
Jah, nüüd ongi käes see hetk, kus minu ja teie vara on ohus.
Riigil rahakotis vaakum! Kuskilt tuleb juurde saada! Seega, nagunii tulevad konfiskeerima. Ehk nagunii tõstavad makse.
Aga mis konfiskeerimine? Noh, kui teilt võetakse vara ära ilma teie nõusolekuta, siis nimetatakse seda ju tavaliselt varguseks. Nüüd teeb seda veel keegi, kes on teist suurem ja tugevam – riik. Rets, mis? Konfiskeerimine?! Kutsuge politsei!
Makse on vaja, aga riik tahab paisuda
See aga ongi see koht, kus see mõttekäik lappama läheb. Sa tahad kutsuda politsei, kes sind kaitseks? Mis sa, pupsik, arvad, mille eest politseile palka makstakse? Ja siiruviirulisse Škodasse kütust ostetakse? Seal taga olevale Paukale koerakrõbinaid, et ta riigi vaenlaste ja roolijoodikute peale uriseks? Hiljemalt nüüd saad sa, pupsik, aru, et maksud on sellise asja nagu riik pidamiseks objektiivselt vajalikud. Ilma maksudeta ei saa. See on kaku esimene oluline mõte.
Kui me aga tuleme tagasi selle konfiskeerimise ja riigi sunnijõu juurde, siis teine oluline mõte on, et riik tahab alati paisuda. Kui mingil struktuuril, eksisteerigu see pealegi meie ühiseks hüvanguks, on võim ja võimekus “konfiskeerida”, siis ta seda ka teeb.
Riigiaparaadi modus operandi on paisuda ja paisuda, kuni keegi ei tea enam midagi ja ennekõike keegi enam ei vastuta – ja riigi majanduses ei looda enam piisavalt maksustatavat väärtust. Seega, teine oluline mõte ongi, et riik tahab alati paisuda ja paisuda. Takistavad seda paremal juhul ainult valimised, kus kriitiline mass inimesi valib neid, kes ei ole nõus hullu panema ning leiavad, et selline asi nagu “liiga rasvane riik” on täiesti olemas. No ja väljastpoolt tulenev konkurents kipub ka vahetevahel mõjuma paisumist pärssivalt. Kui ei usu, siis mõelge, miks soomlased siiani siin käivad? Või miks mingi seltskond jube aktiivselt vahepeal Lätis hakkas käima…
Jagamisest räägivad need, kes ise jagavad
Nüüd on meil kaks olulist mõtet. Esiteks: maksudeta ei saa. Teiseks: riik kipub alati paisuma. Seejärel sai mainitud valimisi – mis meil kahjuks ka juba läbi on.
Valimistel võitlevad maailmavaated. Üks maailmavaade, mis on päris populaarne, on see, et riik peakski inimestelt võimalikult suure osa nende sissetulekust ära korjama, sest nood ei oska sellega niikuinii mitte midagi peale hakata. Ostavad 24-aastaste terapeutide raamatuid ja kristalle ning soojendavad ainult kliimat. Seega – ära! See, et ise kavatsetakse kõhu alla kuhjatava noosi jagamise juures tähtsaimat rolli mängida, jääb targu mainimata.
Arvate, et kakk näitab kellegi konkreetse peale näpuga? Mkm. Ei näita. See mõtteviis paistab domineerivat täna juba nii meil kui ka mujal. Suva, mis sildi partei endale parajasti külge on kleepinud.
Niisiis on kolmas oluline mõte, et võimu juures olijad kipuvad kasvava intensiivsusega arvama, et nemad on need, kes õilsate eesmärkide nimel ühiskonnas ressursside jaotumises ja jaotamise üle otsustavad. Sageli on neil selleks veel mingi eriti loll religioosne konstruktsioon, mida nad nimetavad ideoloogiaks ning mille nad päris maailmaga kogu aeg sassi ajavad. Sindrinahad!
Majandusraamatus on Eesti pilt
Makse on vaja. Riik paisub. Võim tähtsustab end üle. Mida siis väike inimene või korralikult kapitali akumuleerinud öökull teha saab, kui ta võimu kätt jälle liiga sügaval enda taskus tunneb?
Ega kiirelt ja kohe väga ei saagi midagi. Pikas perspektiivis aga saab.
Alustada tasuks teadmisest, et riik ei saa jagada laiali mitte midagi, mida ta pole enne kelleltki teiselt ära võtnud. Ütlete, et aga riik võtku laentsi ja värki?
Ikkagi – riik ei saa kellelegi anda midagi, mida ta pole enne kelleltki teiselt ära võtnud. Laentsi puhul võetakse ära lihtsalt tulevastelt põlvedelt. Nii lihtne see ongi! Taguge see endale ükskord pähe.
Nelja aasta pärast on jälle valimised ning teile tullakse jälle teie enda raha eest kosja. Kujutage nüüd ette, et teil on naaber, ta laenab teilt viis kümpsi ja siis tuleb konjakiga külla sellise näoga, et ta on tegelikult lahkus ja suuremeelsus ise!? Viskaks kopa ette küll ja kangesti tahaks naabrile meelde tuletada, et parajasti maitstakse teie, mitte tema konjakit, eh? No vot! Mõelge selle peale.
Kui tigedaks lähete, siis veits rahunege – mujal on selle kõigega veel poole hullem. Majandusraamatus on lihtsa, läbipaistva ja odavalt peetava maksusüsteemi koha peal Eesti pilt ja kõik.
Olgem valvsad!
Ehh – seega on meil praegu hästi. Aga see ei tähenda, et ei võiks paremini olla. See ei tähenda ka, et ei võiks hullemaks minna. Kodanikud, olgem valvsad – makske makse nii vähe kui võimalik, kuid nii palju kui vaja.
Ma lähen teen nüüd ühe Earl Gray ja mõtlen, kust ma need mutid üles leian, kellest üks oli valimistes “natuke pettunud”. Vaat nende daamidega lobiseks kauem. Ikkagi intelligendid.
Olge musid, pupsikud! Ja naerge heleda häälega, kui teile jälle teie enda raha eest head hakatakse tegema, nii et selle raha päritolu ei mainita.
