Leino Rei: kujuneb välja uus märgisüsteem, millest teater ei saa mööda vaadata
25.–28. mail leiab aset rahvusvaheline visuaalteatrifestival Tallinn Treff. Eesti Noorsooteatri kirjandustoimetaja Eda Ahi ja kommunikatsioonijuht Helena Läks uurisid tänavu juba kolmeteistkümnendat korda toimuva festivali kunstiliselt juhilt Leino Reilt, milliseid teemasid ja rõhuasetusi pakub kaasaegne visuaalteater, kuidas on kokku pandud Treffi programm ja mida see endas kätkeb.
Nii kvalitatiivsed kui ka kvantitatiivsed andmed kõnelevad meile, et Eesti inimestele meeldib teatris käia. Kuidas on lugu teatrifestivalidega, kas neid on piisavalt ja häid?
Ei saa öelda, et meil teatrifestivale vähe oleks, rahvaarvuga võrreldes on valik üsna rikkalik. Kodumaisele teatrile keskendunud DRAAMA festivali kõrval on meil väga eriilmelisi rahvusvahelisi festivale nagu Baltoscandal, SAAL Biennaal, Talveöö Unenägu, Vabaduse festival, NAKS, me enda algatatud Balti visuaalteatri ülevaatefestival Baltic Showcase ning juba kolmeteistkümnendat korda toimuv Tallinn Treff ja veel mitmeid väiksemaid festivale.
Igaühel neist on oma nägu ja vaatenurk teatrile ning vähemal või rohkemal määral erinev publik. Enamus neist toimub küll üle aasta, aga teatrisõbrad ei saa kurta ei festivalide vähesuse ega vähese variatiivsuse üle.
Millistest teatriliikidest me räägime, kui kasutame katusmõistet visuaalteater?
Sellesse mõistesse tuleks suhtuda kergelt ja mänguliselt. Pigem on tegemist tingliku koondnimetusega, mis seob omavahel visuaalsusega seotud teatriliigid nagu materjaliteater, objektiteater, nukuteater, maskiteater, füüsiline teater, multimeedia- ja digitaalteater.
Kui üks või mitu nimetatud teatriliiki lavastuses domineerib, siis võibki nähtut nimetada visuaalteatri lavastuseks.
Miks on Eestile vaja visuaalteatrifestivali?
Visuaalteater on maailmas kiiresti arenev ja kasvav nähtus. Iseenesest ei ole ju teatri sisus olemuslikult palju muutunud. Küll aga on avardunud vormilised ja tehnilised võimalused.
Nukuteater on alati kasutanud loo jutustamiseks materjali, objekti, maski ja nukku, aga nüüd on toimunud oluline muutus kogu teatripildis. Kui võrdleme keskmist sõnateatrilavastust kahe-kolmekümne aasta taguse lavastusega, siis näeme, et järjest enam integreeritakse teatriloomingusse erinevaid nukuteatrist tuttavaid visuaalseid teatriliike. Lisame siia juurde veel multimeedia- ja digiteatri võimalused ja näeme, et ühisosa nii nuku-, sõna-, muusika-, kui tantsuteatri lavastustes on oluliselt kasvanud.
Selleks, et saada nendest trendidest paremat aimu, on aeg-ajalt oluline näha maailma visuaalteatri hetkeseisu kontsentreeritud kujul. Meile on oluline tutvustada, avada ja mõtestada oma vaatajale visuaalse keelega teatriliike kiht kihi haaval. Ühtlasi ka inspireerida teatriprofessionaale oma töödes otsima ja kasutama visuaalteatri väljendusvahendeid. Ja mugavaim ning ka soodsaim viis on seda teha nii, et toome maailma visuaalteatri koju kätte, kui et hakkame huvigruppide kaupa välisfestivale külastama.
Mainisid multimeedia- ja digiteatrit. Kas ja kui palju peaks teater nutimaailma ilminguid teadvustama, kui palju end nende järgi kohandama?
Nutimaailma tehnika areng on olnud niivõrd mastaapne, et ka teater, mis on alati hoidnud kätt elu pulsil ja püüdnud olla ajast ees, on sellest kõigest mõjutatud. Nõnda on kogu meie igapäevane maailm nii informatsiooni edastamise, suhtlemise kui meelelahutuse näol muutunud väga pildikeskseks.
Kõikvõimalikku infot on niivõrd palju ja seda pahiseb tohutus koguses järjest peale, et paratamatult tekib vajadus anda vähemaga edasi rohkem – pikka teksti saab asendada klipiga, lauset pildiga, sõna emotikoniga. Kujuneb välja terve uus märgisüsteem ja teater ei saa sellest kuidagi mööda vaadata.
Kas oskad kaasaegse visuaalteatri kohta välja tuua mõned levinumad tendentsid, rõhuasetused? Kus tehakse praegu väga head visuaalteatrit?
Senisest rohkem võib vast märgata objektiteatri ja multimeediateatri vahendite kasutamist. Samuti kõikvõimalike robotite ja tehisintellektide loomine.
Sisulistest tendentsidest – nagu mingi hoiatava eelkajana hakati vahetult enne koroona pandeemiat ja sõja algust käsitlema senisest enam postapokalüptilisi maailmahukujärgseid teemasid. Nüüd on rohkem silma jäänud identiteeti puudutavad lavastused.
Kui tuua välja piirkonnad, kes vast enim mõjutavad kaasaegset visuaalteatrit, siis need on Prantsusmaa ja Belgia. Kuid häid ja väga häid näiteid saab tuua ka mitmest teisest Euroopa riigist.
Kas mõtled juba ka järgmisele festivalile? Kui pikalt niisugust festivali ette valmistatakse ja kui raske see õigupoolest on?
Jah, see on katkematu protsess. Ettevalmistus käesolevaks festivaliks on olnud kafkalikult keeruline ja pikk. Esialgu plaanisime ju korraldada aastal 2021 Tallin Treffi ja Baltic Showcase’i samaaegselt. Mõlemad festivalid olid täielikult ette valmistatud ja ootasime vaid hetke, et programmiga välja tulla ja piletid müüki panna. Siis aga tuli koroona järgmine faas ja me pidime plaanid katki jätma. Kui eelmisel aastal tegime kõigepealt ära planeeritud Baltic Showcase’i, siis nüüd on kord Tallinn Treffi käes.
Järgmine festival peaks meil toimuma aastal 2025. Ja selle ettevalmistused käivad tegelikult juba praegu. On mitmeid lavastusi, mis seekord programmi ei mahtunud, kuid mida tahaks meie publikule näidata. Samuti tuleb rahvusvahelise festivali puhul hoida järjepidevalt kätt pulsil, et olla kursis uute lavastuste ja uute trendidega visuaalteatriväljal.
Programmi eredamad hetked
Tallinn Treff juht Leino Reil pajatab tänavuse Treffi programmist. Kuidas on lavastused sinna valitud, kas programmis olevaid lavastusi ühendab ka mingi temaatiline fookus?
Kui rääkida programmi valijatest ja valikuprintsiipidest, siis meil on teatrisisene festivali loomenõukogu ning lisaks konsulteerisime välisekspertidega.
Nii-öelda teemafestivalid visuaalteatri puhul end minu arvates ei õigusta ja selliseid festivale kohtab ka harva. Kui hakata koondama lavastusi kindla sisulise teema järgi, siis on ka oht, et tervik muutub ühetaoliseks. Meie taotlus on näidata vaatajale võimalikult avarat visuaalteatri spektrit ja nii võib seekord näha objekti-, multimeedia-, füüsilise ja nukuteatri lavastusi. Ja seda nii lastele kui noortele ja täiskasvanutele. Programmi mahtu on muidugi mõjutanud kõikvõimalike hindade hüppeline kasv, mistõttu on seekord senisest rohkem väiksemakoosseisulisi lavastusi, mida on korralduslikult jõukohasem siia tuua.
Festivaliprogrammi eredaimate näidetena saame välja tuua kogu maailmas hinnatud lavastaja
Duda Paiva nuku- ja füüsilise teatri lavastuse „Bruce Marie” (Holland) ning nuku- ja
objektiteatrilavastuse „Kajakas” (lav. Nataša Belova, Belgia). Samuti objektiteatrilavastuse
„Klaveritükk” (lav Felix M Ott, Saksamaa) ning füüsilise, objekti- ja nukuteatrilavastuse
„Klounifoobia”, ÜK).
Lastele suunatud programmis tasub eraldi tähelepanu pöörata Norra objektiteatrilavastusele
„Garaaž” (lav. Circa teater) ning Taani miimi- ja multimeedialavastusele „Elu väikesed
imed” (lav. Frede Gulbrandsen).
Kui tutvuda meie kodulehel programmiga lähemalt, siis usun, et siit leiavad oma lavastused üles nii need, kes teevad valiku sisu järgi, kui ka need, kes tulevad otsima elegantset vormimängu.