NAGU HAIKUDE KIRJUTAMISE PRINTSIIP: Paul Kuimeti ja Tõnis Saadoja ühine näitus Tartu Kunstimuuseumis pälvis Eero Epneri tähelepanu. Võib-olla vaatame me sel näitusel seda midagit, mille järgi igatsetakse siis, kui mööda on läinud sada aastat ning minevikku vaadates tundub meile, et toona oli võimalik miski, mida enam ei ole.
Tõnis Saadoja ja Paul Kuimet on sündinud 1980ndate alguses, pääsedes napilt 1970ndatest ehk põlvkonnast, mida on nimetatud ajaloo kõige küünilisemaks. Nende lapsepõlve ei jõudnud veel tungida vanemate ja vanavanemate kantud äng ja igavese rusuelu raskus (nii ma oletan), kuna juba lastena hakkas ühiskonnas järsku toimuma. Kõik läks liikvele, päike tuli pilve tagant välja, üle riigikese vuhas optimism ja elujaatus, maailmaga saadi mingil moel kontakti ning tundus, et see võib kesta kas just igavesti, aga pikalt. Ootuste jahenemine, distantseerumised ja võõrandumised juhtusid alles hiljem ning võib-olla seetõttu tajuti nende tulekut teravamana. Ilmajäetus millestki ei olnud normaalsus. Alati polnud nii olnud – kuid nüüd oli.
Pastelne tundeskaala
Ma ei ole kindel, kuid ehk on Kuimeti ja Saadoja põlvkondlik kuuluvus üks põhjus, miks nende loomingust aimdub kibeda pettumise, raevuka kriitika või õlgukehitava pohhuismi asemel pastelsema tonaalsusega tundeskaala. Oleks ettevaatamatu nimetada seda koheselt sentimentaalsuseks või nostalgiaks, kuna nende igatsuste objekt ei ole midagi üleliia konkreetset.
Päike ripub pilve taga. Puu seisab liikumatult ja vaikides künkal, kuid värvid ja valgused tema ümber muutuvad. Läbi karbi on paista illusioon. Kaadris seisatub hetk. Need stseenid ja süžeed on meile ühelt poolt justkui tuttavad ja isegi kättesaadavad, neis on midagi argist ja üldtuntut.
Nii Saadoja kui Kuimeti loomingu motiivid kaevandavad sageli igapäeva maardlast, otsides kas just “meid kõiki ühendavat” (kuigi miks mitte ka seda), küll aga – nii tundub, kindlat pole midagi – elemente, milles oleks korraga midagi olemas ja midagi puudu.
Libisev hetk
Küsimus ei ole siin motiivi puudujääkides. Vastupidi. Nii Saadoja maalidel kui Kuimeti fotodel on tajuda, kuidas motiiv on täiuslik. Teda on maalitud või fotograafiliselt kujutatud säärase hoole, detailsuse ja läbitöötatusega, et see mõjub juba veidi obsessiivselt.
Puuleht, valgus või rõduserv ei ole juhuslikud külalised nende teostel, vaid argielu saadikud, kellesse on kätketud laiemalt mingisugune olemise võlu, olemasolu küpsus ja tuum, mille järele kunstnikud näivad janunevat.
Ent ühtlasi on tajuda, kuidas midagi libiseb kogu aeg nende haardeulatusest välja, miski on just äsja olnud siin, kuid hiljemalt värvi kuivamise või katiku sulgemise hetkeks on kõik juba lootusetult läinud ning me suudame veel kujutada olemasolu kaunist kesta, mis kannab endas mitte olemise kohalolu, vaid mälestust olemisest.
Fikseeriv Kuimet
Paul Kuimet on valinud seekord teoste loomiseks analoogtehnoloogia. Klassikaline “mees pimikus” formaat ei kanna enam romantilist auteuri müüti, Kuimet ei soovi rõhutada enda unikaalset autoripositsiooni, vaid isegi vastupidi, kuna töötab seal pimikus ta ikkagi seriaalselt. Küll aga võimaldab analoogtehnika seada iseendale piirangud ja keskenduda nagu ketikoer piiratud maa-alal mitte iga pildiga uute väljade haaramisele, vaid olemasolevas varjundite, nüansside, üleminekute tabamisele.
Tema tööd ühelt poolt paratamatult fikseerivad, sest iga pilt on fikseering, kuid ühtlasi nad leinavad – ja leinavad iseenda möödumist. See tähendab, et need hetked ja valgused Kuimeti töödes ilmuvad pimiku sügavustest ja mõjuvad nagu iseendasse kätketud iseenda puudumine. Puu on endiselt puu, kuid kas ikka on. Valgus on taas seesama – kuid juba on ta teine.
Ruumid Saadoja maalide sees
Tõnis Saadoja maalitehnika on viimastel aastatel muutunud. Varasematel perioodidel maalis ta vahel taotluslikult nagu masin, luues maalikunsti vahenditega fotograafilist kujundit. Saadoja peitis pintslilööke ja muid maalilisi manipulatsioone, kuid enam mitte. Ruumiga on ta tegelenud läbi kogu oma loomingu, kuid need on olnud reaalse ruumi ja maalikunsti vahelised komplitseeritud suhted.
Nüüd tekivad ruumid vahel Saadoja maalide sees: neid pole varem ega hiljem, nad on võimalikud ainult siin, ja kuigi need ruumid mõjuvad tänu oma tõetruudusele tõestena, on nad tegelikult kaunid valed. Lummavad suured illusioonid segunevad väiksemate teostega, kus motiivi läbimaalitusega meelitatakse meid uskuma olemasoleva igavest olemist, kuni silm märkab nihkeid ja tõukumisi ning mere kohal tumeneb.
Lõplik vaade
Nii näemegi Saadoja maalidel ja Kuimeti fotodel ning filmides maailma enam-vähem nii, nagu ta on, ja ometi on sealt alati midagi juba puudu. Et see tunne tõuseb maastikust või laiemalt loodusest, ei ole üleliia üllatav.
Küsimus pole siin kaugeltki ainult urbaniseerunud inimese loomutruust loodusvõõristusest, kus maastik ei ole enam tuttav keskkond. Saadoja kasvas üles küll Tallinnas, kuid nagu kõik, ei jäänud ta ilma varastest looduskogemustest. Kuimet omakorda kondas lapsena küll Tallinna lähedal, kuid toona olid seal veel heinamaad, kus paradeerisid isegi lehmad. See, mis on Kuimeti ja Saadoja piltidel korraga olemas ja puudu, ei ole igatsus või nostalgia “ehtsa looduskogemuse” järele.
Nende tööd ei kuulu antropotseeni konjunktuuri, kus problematiseeritakse inimese ja looduse suhet. Maastik ja loodus on nende loomingus mitte ainult maastik ja loodus, vaid midagi veel – mingi laiem, abstraktsem, hoomamatum, aga võib-olla ka isiklikum, intiimsem, nahalähedasem igatsuste ja kujutluste platvorm.
Kui vanasti (vanasti!) projitseeriti maastikule kunsti kaudu kõikvõimalikke narratiive, pandi vaene maastik teenima poliitilisi ja eksistentsiaalseid, mütoloogilisi ja ökoloogilisi huve, siis Kuimeti ja Saadoja töödest aimdub narratiividest eemaldumist. Maastikku ei proovita haarata enam tema totaalsuses, vaid ainult hetkelisuses. Isegi kui kaadris on panoraamne maastik, ei ole see foto kõigest, vaid ühest. Isegi kui maal kujutab lõputut läbi karbiava avanevat vaadet, pole see vaade lõputu, vaid alati lõplik.
Taassaabuv vaikus
Midagi selles kõiges meenutab haikude kirjutamise printsiipi, kus väga suur energia ja intensiivsus on pressitud äärmiselt nappidesse vahenditesse. Sõnu pole liiga palju, pintslitõmbeid on napilt, kadreeringutega ei ole laristatud. Need kõik on ühe taotluse erinevad vormid, kus läbitajutud mahud koondatakse minimaalselt võimalikesse märkidesse ning seeläbi väljendatakse midagi olulist – ja antakse ühtlasi mõista, et tänu olulise tabamisele on õnnestunud väljendada millegi veel olulisema puudumist. Umbes nagu vaikusesse lausutud sõna ja siis taassaabuv vaikus.
Loomuliku osana liituvad käesoleval näitusel Kuimeti ja Saadoja töödega arhiivileiud. Need leiud on tehtud enamasti arhiivide tagumistest nurkadest, spetsiaalsetest kõrvalfondidest, kuhu on koondatud teosed, mis kunagi kellegi tähelepanu pole äratanud. Nende motiivid ja käsitluslaadid on sedavõrd mittepidulikud, et riimuvad intensiivselt tajutud igavusega. Tabatud on justkui midagi, kuid sellega ei soovita kehtestada mõjuvat kujundit, vaid on kohe tagasi tõmbutud, unustatud isegi signatuur panna, töö on ladestatud oluliste tööde alla.
Ent tänu oma etüüdlikkusele on nendes ühtlasi ka teatud vahetus, mis pikema viimistlemise käigus paratamatult kaob. Ilmetu poriloik või lõpetamata pintslitõmme on vaesed ja määrdunud, kuid midagi neis on. Võib-olla see, mille järgi igatsetakse siis, kui mööda on läinud sada aastat ning minevikku vaadates tundub meile, et toona oli võimalik miski, mida enam ei ole.
