„Kuldseid tähti taevas.
Muldseid teri maas.
Nähti pääsukest.
Kuuldi parti.
Maanteetuultes Merilaas
kohtas Mägiste Marti…“
(Harald Suislepa pilkeluuletus „Küps kevad“, 1971)
UUED TUULED: Riin Kübarsepp kutsub pealinna uusimasse galeriisse Tallinn Art Space (Maakri 21), kust külastaja leiab mai lõpuni tuntud Eesti kunstnike kõige uuemat loomingut.
Galeriisse Tallinn Art Space on oodatud värskeid tuuli ja tundeid hingama ja vaatama publik, kes armastab huumorit, irooniat ning tõsikindlat kunsti. Kaeda saab nii noorema kui ka vanema generatsiooni autorite töid, kuid kunstimaailmas jääb alati kehtima igikestev reegel: „Ma olen täpselt nii vana, kui end tunnen.“ Nii et reeglid puuduvad ja see tähendab anarhiat. Kevadel on kõik lubatud!
Ajal, mil Eesti Kunstnike Liit alles plaanib kevadnäitust Kunstihoonesse juunikuus, on Tallinn Art Space galerii astunud sammukese ette, sest nende jaoks toimub kevadnäitus ikkagi kevadel. Kokkuvõttes on tegemist heas mõttes reisiga Kuule planeedilt Maa.
Kunst ja selle piirid
Erinevad maakonnad, sotsiaalkeskused, loovustoad, koolid ja lasteaiad viivad läbi sellisesse kevadnäituste valdkonda kuuluvaid väljapanekuid, kus võib vabalt öelda, et linnaõhk ei tee alati vabaks.
Näiteks Rakvere Galerii galerist Riho Hütt ootas kunstnikelt loominguliselt uurimuslikule kevadnäitusele „Kunst ja kunsti piirid“ selge sõnumiga teoseid: lihtsalt tulge, öelge ja näidake oma teostega, kus on kunsti piirid, kus algab või lõpeb kunst, kõlas galeristi üleskutse.
Sellel kevadnäitusel eksponeeritud tööd jäid nii traditsioonilise kunsti piiridesse – natüürmort, loodusvaated, portreed –, aga kobasid ka kunsti piire, nagu näiteks pilapildid või karikatuurid, ülevindi keeratud tööd, silmakirjalikkust paljastavad teosed jm. Samadesse kriteeriumitesse mahub ka galerii Tallinna Art Space väljapanek.
Ütleme nii, et kunstil puuduvad piirid ja tähtis pole võit nagu spordis, vaid lihtsalt siiras osavõtt meie väikese riigi kultuuri heaks. Me ju kõik teame, et kunstiinimesed, nii muusikud kui ka kirjanikud, elatuvad kultuurkapitali kaudu saavatest alkoholi ja kasiinode aktsiisimaksudest. Kuidas aga kütuseaktsiisiga lood on? Varsti ei ole enam transportigi, millega töid galeriisse tuua ning tšellomängijad ei jõua ka kontserdile.
Selles mõttes on kevadnäitused heaks amneesiaks publikule ja autoritele endile, sest üheks hetkeks võib ju unustada, et maksud on maksmata ning üür ja telefoniarve tasumata. Ühepäevaliblikat on meil kasvõi korraks lubatud mängida, sest elu on ju lill, nagu kõlab tuntud tõde.
Ülevaated
Ülevaatenäitused on peagu igas kultuurivaldkonnas nii konkursina kui ka lihtsalt sotsioloogilisest aspektist Eesti Riigile tuttavad juba 20. sajandi algusest.
On nii foto, graafika, akvarelli, tarbekunsti kui ka skulptuuri ülevaatenäitused. Loomulikult ei tohi unustada põllumajandust. See oli aktuaalne juba Oskar Lutsu tuntumates teostes Paunvere alevit kirjeldavas nn Tootsi-lugude sarjas „Kevade“ (1912–1913), „Suvi“ (1918–1919) ja „Sügis“ (1938, 1988). Siiani populaarseid Paunvere väljanäitusi teab samuti pea iga eestlane.
Kui kunstis on udara suurust või härja sarvi raske hinnata, siis tehakse seda tihtipeale kõike pelgalt „ülevaatlikult“. Nagu öeldakse, et jäädakse otsima Harju keskmist ning sellest ületatud normi.
Omaette teema on loomulikult juba meie seast lahkunud või eakate kunstnike ülevaatenäitustega, kus heidetakse pilk minevikus tehtule, kus normatiivsus jääb piiridesse, mil toimusid kunstnikul loomingulised tõusud ja mõõnad. Ajalehe Sirp kunstitoimetaja Reet Varblane andis 2014. aasta kevadel Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala magistrantidele kriitikaseminari raames ülesande kirjutada teemal „Ülevaatenäitus – kellele ja miks?“ Arvamusi oli vastakaid. Võibolla ei too aastanäitused kunsti ja publikut üksteisele lähemale, vaid hoopis vastupidi? Eesti Kunstnike Liidu „Kevadnäitus“ Tallinna Kunstihoones tekitas parasjagu suure diskussiooni.
Repliik artiklist: „Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik! EKL-i XIV aastanäitus ei lõhna halvasti, ei ärrita sotsiaalset närvi, ei küsi arvamust näituse kui sellise olemuse kohta ega palu kunsti oma peas ise välja mõelda. Ta on sõbralik ja värviline nagu kevadine bio-elu-ilu.“
„Niisama loomupärane nagu taimede tung kevadel nina mullast välja pista on ka kunstnike soov oma töid avalikult näidata ning publiku huvi saada aimu kunstivaldkonnas toimuvast, kohata vanu lemmikuid ja avastada uusi üllatajaid,“ avab pressiteade näituseformaadi funktsiooni, pretensioonideta, selle vajalikkust kinnitades. Sisult sotsialistlik, vormilt demokraatlik: siit nurgast ja sealt nurgast, saagem kõik sõbralikult keskpõrandal kokku!“ (Sirp 24.04.2014)
Ülevaatlikke kevadnäitusi võib läbi viia aga väga erinevates vormikategooriates. Võrdluseks võib siinkohal näiteks tuua selle, et käesoleva aasta märtsis avati Moskvas A. Gribojedovi nimelises lasteraamatukogus näitus „Südamega tehtud. Eesti lasteraamatute illustratsioonid“ koostöös Eesti Lastekirjanduse Keskusega. Sellel ülevaatenäitusel sai näha kümne autori töid, kus Eesti ja Põhjamaade muinasjuttudest ning rahvaluulest olid inspiratsiooni saanud paljud eesti kunstnikud. Siin selgub, et ülevaatenäitused võivad olla ka lapsemeelsed, sest lasteraamatute kaudu nende väärtus ei kao, usub ka näituse kuraator Viive Noor.
Pilt on valmis?
Graafik, maalikunstnik ja literaat Märt Laarman (1896–1979) on ühes oma 1971. aasta artiklis „Pildi nimi“ analüüsinud erinevaid strateegiaid, millal tekib hetk ja tunnetus, et pilt on valmis: „Nii näiteks – pilt on valmis. Nüüd tekib see kõige piinlikum lugu: mõni näeb seda. Ja kui mõni näeb, siis on lugu alati üks ja seesama: Mis see on? Mida see tähendab? Mida see kujutab? Ühesõnaga, pildil peab nimi olema. See annab direktiivi vaatlemiseks-mõistmiseks või ka vastuvaidlemiseks.“
Eks see on igikestev dilemma paljudele tuntud ja tunnustatud kunstnikele nii meil kui ka mujal maailmas tänaseni, sest kõige kergem on ju panna lihtsalt „nimetu“, nagu teeb tihtipeale selles vallas kergema vastupanu suunas liikuv Jaan Toomik. See on enesekeskne lähenemine, kus kunstnik on veendunud, et vaataja peab ju ise aru saama ning oma ajusid liigutama!
Kiwa, Künnapu
Sellel kevadnäitusel osalevad pole aga nii sõnaahtrad. Näiteks meie popkunstiikoon Kiwa on pealkirjastanud oma verivärske teose suitsetavatest teismelistest tüdrukutest „Don’t Grow Up. It’s a Trap“.
Väga agressiivse, ekspressiivse ja koloriitselt nihestatud maaliga „Dirigent“ (ütleme nii, et Gustav Ernesaks) kõnetab August Künnapu kindlasti vaatajat. Ka tema töö „Äratus“ voodist tõusvatest vabariigi teenistujatest on väga märgilise tähendusega, sest pilt oli varem väljas autori isikunäitusel Eesti Tuletõrjemuuseumis.
Mis puutub Künnapu kassiarmastusse, kus tema järelduste kohaselt on kassidel kevadel ikka jooksuaeg, siis on ta välja toonud teosed „Kass vaateplatvormil 2“ ja „Piiluv kass“.
Neopopi sahtel?
Laurentsius ei üllata, aga samas irriteerivalt teeb seda sel näitusel just vastupidiselt. Kunstiteadlane Eha Komissarov on kunagi öelnud ühe ilusa repliigi, et Laurentsius pakub magusat tõetruudust, aga teeb seda elegantselt. Seda ka seekord justkui ninanipsuna, tuues galeriisse oma firmamärgiks kujunenud lillemaali gootilikult mustas raamis musta roosiga, mille pealkirja on kindlasti paljudel raske lahti kodeerida: „B.F.R.1“.
Mõnikord ei saagi kunstiajaloos ja -teaduses rääkida erinevatest põlvkondadest. Pigem koolkondadest. Nii on ajastuliselt paigutatud ühte nn neopopi sahtlisse Mall Nukke, Marko Mäetamm, Jasper Zoova ja Kadri Kangilaski ühes Laurentsiusega.
See seltskond pole kunagi tegutsenud grupina ega formuleerinud ühiseid seisukohti ega manifeste ning oma loomingu laadilt on nad väga erinevad. Neid ühendab vaid popi visuaalse atribuutika kasutamine. Ometi on kõik esindatud ka sellel väljapanekul.
Nukke, Mäetamm, Zoova
Nukke on kõige avalikumalt kasutanud massimeediast pärit iidoleid ja sümboleid. See keel ja need märgid on levinud massikultuuris ning on arusaadavad ka kunstikaugele inimesele, hoolimata kunstniku irooniast ja nende märkide tähenduse dekonstruktsioonist. Tema selle väljapaneku kullatud religioosse taustsüsteemiga õlimaal „Create the World I“ on just selle hea näide.
Marko Mäetamm on oma kujundites ja stiilis Nukkest märksa pragmaatilisem ja kontsentreeritum. Ta on aastate jooksul välja töötanud kindla kujundikeele, analoogilise kõikvõimalike avalike märkide süsteemidega nagu liiklus- ja ohumärgid.
Ta ise on kunagi väitnud, et tegeleb ümbritsevate igapäevaelu nähtuste tõlkimisega 20. sajandi lõpu keelde – selle põlvkonna keelde, kes loevad vaid ühese tähendusega ikoone; avaldab oma arvamust lakooniliste väljendustega; suhtleb interneti vahendusel ja tarbib kiirtoitu. Siit ka tema eelmisel aastal valminud koloreeritud litograafia „Ha-ha-ha“.
Järgmisena on neopopi tuultes kevadnäituse areenile lennanud Jasper Zoova, kellel toimus mõni aasta tagasi isiklik „Ülevaatenäitus“ kunstiportaalis „Kunstiteadlikkuse Keskus 24h galerii“, kus Eesti Kunstnike Liidu president Vano Allsalu on teda iseloomustanud nii: „Jasper Zoova on huvitav kunstnik. Ja julge. Ta ei karda kohe üldse käituda lapsikult. Ning ilmselt seetõttu ei mõjugi tema otsekohesus häbematusena, tema mängulisus kultiveerituna ega tema filosoofilisus targutavana. Tagatipuks ei mõju ka tema looming lapsikuna, ehkki vormikeel on lapselikult lihtne ja kompositsioon sageli süüdimatu. Mulle tundub, et ta käitubki oma piltide loomisel nagu laps ning lapsed ise ei mõju teadupoolest kunagi lapsikult (viimane on pigem täiskasvanute privileeg). Hea laps on alati iseenesega üks ning rõõmustaval viisil lapselik, ei muud.“
Just selline maailmavaade peegeldubki vastu Zoova näitusele esitatud töödest „Frank vannis“ ja „Frank lasteaias“, kus ta on kujutanud humoorikalt digitrükis oma pisipoega. Sellele lisandub väike kontseptuaalne miniatuurne installatsioon, peopesasuurune „Linnupesa“ samblast ja okstest. Igatahes väga kevadine.
Kangilaski, Arrak, Tihemets, Gross
Kadri Kangilaski kuulub samuti neopopi valdkonda ühes eelnevate kunstipilti jõudnud autoritega. Tema on seekord justkui tagasi pöördunud ülikooliaegsete õpingute nostalgilisse maastikku oma maalidega kunstiakadeemia Muhu praktikakursustelt, tuues publikuni dekoratiivsed Muhu mustrid suurte lillede näol tumedal taustal. Lihtsuses peitub jällegi saaremaiselt siiras võlu.
Eesti Litograafiakeskuse juhi ning galeristi JaakVisnapi maal „Õhus on tunda kevadet“on juba oma intensiivselt koloriidilt nagu vitamiinipomm näitusele. Sellele annavad vürtsi rohelised skulpturaalsed kitsekesed ja tema firmamärgiks kujunenud pildid tuvidest.
Kunstifilosoof ja Eesti estampgraafika raudvara Jüri Arrak on toonud kunstisaali oma lito „Koos lõviga“, mis on justkui sisemine kahekõne oma isandaga, keda ta tihtipeale oma teosoofilistes teooriates mainib.
Analoogne sisemine hierarhia on valitsenud alati meie toimeka naisgraafiku Evi Tihemetsa töödes, kes noortele omaselt ei dekostrueeri ega haki kujundeid. See pole kaootiline ega absurdne, vaid vastupidiselt vaikust ja rahu hindav kuivnõela tehnikas valminud „Orhidee“.
Kunstnik Mauri Gross osutub oma maaliga „Idu“ selle näituse kontekstis tõepoolest idufirma omanikuks, kes väärtustab tuhmuvaid väärtusi. Tema pildid on lihtsalt liiga otsekohesed, kus ei pea välja pressima liigset tagamõtet. Loomulikult võib seda võtta ka publiku õrritamisena, kuid oma eesmärgi on Gross sellise maalähedase otsekohesusega saavutanud. Nõnda osutub Grossi ametiks olla saastunud keskkonda puhastav metsasanitar, lähenedes kõigele oma loomingus rohujuure tasandilt.
Käesoleva aasta alguses toimus tal juba lammutamisele kuuluvas Eesti Rahandusministeeriumis näitus „Väärtused“, millega on seotud ka tema teine taies „Otsib kaaslast“ luitunud mantlist riidepuul. Õlimaal on tema jaoks kauakestev väärtus. Ta tõstatas siis küsimuse, et kui suur peab olema hetke või asja väärtus, et luua sellest õlimaal. Kas vana saabas on piisav väärtuslik, et seda õlivärvidega lõuendile jäädvustada? Samas, kui see võtab kuldses raamis õlimaali vormi, võib selle hind olla kulda väärt…
Saabre, Laamann, Ringvee, Murka
Omalaadne kadunud talendi taassaabumine kunstiareenile on isa poolt egiptuse päritolu eesti kunstnik Kamille Saabre, kes on tunnistanud oma külaskäikude põhjal Egiptusesse, et riigis, kus 90% elanikkonnast on moslemid, pole naisterahval omapäi eriti kaval ringi liikuda. Vähemalt käed tuleb randmeteni kinni katta ning soovitavalt ka kael. Üllataval kombel suudavad idamaised kaunitarid seetarvis rakendada pikendatud varianti kuulsate moeloojate hirmkallist trendikaubast. Selles kontekstis on Saabrel küll vabad käed ning ta on toonud rahva ette maalide näol monumentaalsed maasikad, mis peaksid sümboliseerima kevadist armastust, pisut erootikat ja armupuhangut.
Juhuslikkuses peitub salapära ja seda kasutabki ära noorte seas tuntud DJ Tarrvi Laamann, kes koos Ringo Ringveega kogus esialgu populaarsust oma Bashmenti pidudega Von Krahli baaris. Seekord on ta jõudnud tagasi oma nn liistude juurde, õpitud eriala graafika lätetele, eksponeerides värsket puulõiget „Ei Kuule, Ei Näe, Ei Räägi“.
Oma mõne aasta taguses usutluses ajalehes Eesti Päevaleht Mari Peeglile (18. september 2010) on Laamann tunnistanud, et teda tõmbas puulõike juhuslikkus: „Sa ei tea kunagi, mis tulemus võib olla, sest puu nii hullult mängib. Või no okei, kui ma teeks sileda tammepuust laua peale, siis ma teaks täpselt, mis sealt tuleb. Aga mina teen vineeri peale. Nii ongi huvitav, sest seal on mitu elementi juures – mul on tunne, et see pole minu tehtud, vaid jumal või kes paneb mulle rumalad mõtted pähe ja siis puulõikus teeb oma kiiksu juurde. Mulle meeldib – see on nagu elu, seda ei saa ka eriti kontrollida.“
Kontseptuaalse maaliga üllatab ka Maarit Murka, kes on toonud justkui tühjendusmüügina kevadpuhastuseks oma kahe fotorealistlikus võtmes maaliga välja oma kingad. Suvised, talvised, plätud ja tossud. Temale omaselt süstematiseeritult on igale paarile teosel oma kindel ruum ruudustikus.
Alesmaa, Järvila
Kadri Alesmaa on lähenenud kevadele märksa minimalistlikumalt tasandilt, kus tähtis ei ole mitte teose füüsiline formaat, vaid selles peituv zenbudistlik minimalistlik sisu. See on lihtsalt globaalset rahu sisendav maal „Kimalase lend“.
„Kõige suuremad kuningad on need, kes ei karda narri mängida“ – nii on mõni aasta tagasi kommenteerinud oma töid graafik Külliki Järvila, kelle litograafia „Kuninglik roos“ annab sellele kinnitust.
Mõnikord näitus ise vaatab, mida teeb kunstnik värviga ja värv kunstnikuga, kuidas valgus mängib nende mõlema ja vaatajaga. Valgust ja värvi ei saa kunagi vaadelda eraldi. Sellel väljapanekul on esindatud kõik valguse ja värvi nüansid ka must-valgel tasandil. Ärme unustame, et kevad ei ole alati igaühele värviline ning mõni meist ei näe kahjuks ka päikest. Vaatamata sellel on kevad ikkagi ju südames!
Kui kunstis on udara suurust või härja sarvi raske hinnata, siis tehakse seda tihtipeale kõike pelgalt „ülevaatlikult“.
Kunstimaailmas jääb alati kehtima igikestev reegel: „Ma olen täpselt nii vana kui end tunnen“. Nii et reeglid puuduvad.
Kevadnäitusel „Uus algus“ osalevad kunstnikud:
August Künnapu, Kiwa, Laurentsius, Marko Mäetamm, Mauri Gross, Tarrvi Laamann, Jüri Arrak, Mall Nukke, Karl Nagel, Tiiu Rebane, Kadri Kangilaski, Liisa Kruusmägi, Evi Tihemets, Kamille Saabre, Paul Kormašov, Tanel Rannala, Jasper Zoova, Jaak Visnap jt.