Imelike Filmide Festivali esiasi Harly Kirspuu vaatleb seekord filmimaailma õnnetusehunnikuid, millel käsikirjafaasist edasisaamine on olnud vaevaline, samuti saame mõned näited, miks vahel lihtsalt ei õnnestu.
Küsime ikka ja jälle? Aga kuidas ikkagi filmitegemine käib?
Esimene punkt on käsikiri. Noh, ilma selleta ei ole sul ju lugu, mida rääkida. Käsikirja tegemine on ilmselt see kõige raskem operatsioon, see võtab sageli aastaid ja kui lugu ükskord valmis saab, ei lähe kergemaks, sest sealt edasi on vaja kedagi, kes selle käsikirja filmina välja laseks. Eesti ja rahvusvaheline filmiajalugu on pilgeni täis käsikirju, millest osal on läinud aastakümneid aega, et üldse töösse minna, ja kui palju on selliseid, mis valmisfilmi staadiumisse polegi jõudnud, seda ei oska filmiajaloolased isegi umbkaudselt hinnata.
Meie päris oma õnnetusehunnik
Kui rääkida kuulsaimatest näidetest, siis Eesti filminduses pühib kõigi teistega põrandat “Kevade”. Oskar Luts on ise ka kirjutanud, kui raske oli “Kevadet” üldse kuskil või mistahes vormis avaldada. Esimene probleem oli see, et Luts oli täiesti suvaline Tartu ülikooli tudeng – kui “Kevade” esimene osa 1912 lõpuks avalikkuse ette ilmus, oli mees ise alles 25. Mõelge nüüd kõigile raamatutele, mis te elus olete lugenud. Kui paljud 25-aastaste kirjutatud täispikkuses romaanid on mingilgi määral loetavad, veel vähem rahvusliku kirjandusklassika osad? Ei tule väga kedagi meelde, eksju? Seetõttu pidi Luts trükkimise ise kinni maksma, sest kirjastused ei tahtnud temast midagi teada.
“Kevade” oli aga pauk luuavarrest. Uustrükid tulid 1919 ja 1920, ka esmateose järjed “Suvi”, “Tootsi pulm” (1921) ja “Argipäev” (1924) leidsid küllaga lugejaid.
Seega – Lutsul tekkis kuri plaan minna uude meediumisse: haaras kaenlasse oma filmimehest venna Theodor Lutsu ja hakkas “Kevade” käsikirja tegema, mis valmis 1926 või 1927 (erinevad allikad annavad siinkohal erinevaid aastaid).
1927 sai Theodor Luts valmis oma megahiti “Noored kotkad” ning tahtis hoopis sõjafilme teha. Oskar Luts aga võttis kätte ja kirjutas käsikirja ümber, võttis stsenaristiks Alfred Rüütli, lõpptulemus jõudis kinodesse “Vahva sõdur Joosep Tootsi” nime all 1930. aastal. On säilinud kirjeldusi, mis väidavad, et peale tegelaste nimede tollel teosel “Kevade” raamatuga midagi ühist ei olnud, aga lõplikku tõde pole me veel teada saanud, sest “Vahva sõdur Joosep Tootsist” pole säilinud isegi ühtegi osalist koopiat. Niipalju võib siiski oletada, et ristata üritati Jaroslav Hašeki Švejki ja Oskar Lutsu loomingut.
42 aastat läks aega, enne kui tuli Arvo Kruusemendi “Kevade” filmiversioon, mis tehti sisuliselt ilma rahata – peamiselt plaanitäitmise eesmärgil teda üldse seda kinotükki tegema lastigi.
Samas, palun: Lutsu lugu oli olemas, “Kevade” on klassika. Ilmselt kõlbab vaadata ka inimestele Somaaliast, Ausraaliast või Mongooliast, kuna selles filmis on enam-vähem kõik arusaadav ja ilmselt oma teemapüstitus “ilus noorus ja kooliaeg” üle planeedi vähemalt leigeid tundeid tekitav.
Õnnetuste konföderatsioon
Aga mõne käsikirjaga nii hästi ei läinud.
John Kennedy Toole kirjutas enda arust novelli. Läks ja käis küll kirjastajatele pakkumas – Ameerikas olid veel nullindatel eraldi kataloogid, kus kõikide raamatukirjastajate kontaktid üleval, et kui keegi miski kirjatükiga valmis sai, oli kohe teada, kellele ja kuhu seda saata. Kirjanikuna peeti teda mõttetuks, kriitikutele ta ei meeldinud, tavainimesed tema teoseid ei lugenud. Tegelikult, mingi luuser ta iseenesest ei olnud – olles töötanud mitmes ülikoolis kirjandusprofessorina –, aga täielik häving kirjanikuna viis asjad sinnamaale, et Toole võttis veevooliku, ühendas selle oma auto summutiga, viis teise otsa masina salongi ja läks 1969 märsis vabasurma. Ta oli 31.
Toole’i ema reageeris poja surmale sellega, et hakkas ise kirjastajaid pommitama. Kirjastusfirmad ei vaadanud seda tegevust alguses hea pilguga – polnud ilmselt päris esimene kord, kui leinas segaseks läinud vanamutt raiub nagu rauda, et tema varalahkunud poeg oli tunnustamata kirjandusgeenius, kelle raamatuid peaks kõik lugeda saama –, aga pärast kümnendipikkust terrorit andis üks neist alla ja 1980 maabus raamatulettidele “Confederacy of Dunces”, mis on absoluutselt moodne klassika.
Kohe ilmusid välja Hollywoodi raskekaallased, kes tahtsid raamatut kinolinale tuua. Nüüdseks on sellega olnud seotud pool Ameerika filmiskeenest, film pole ikka veel valmis ja kõik väldivad eriti peaosatäitja rolli. Miks? Aga vaatame.
1982 näitas huvi üles Harold Ramis, kellel oli kõik juba valmis. Peaossa oli plaanitud John Belushi, kes suri sama aasta märtsis üledoosi.
Kaheksakümnendate keskel võttis projekti üle John Waters, kes kutsus peaosa mängima seitsme- ja kaheksakümnendate tuntuima drag queen’i Divine’i (passinimega Harrie Glenn Milstead), kellel 1988 jäi 42-aastaselt süda seisma.
Hiljem taheti peaosalise Ignatiuse rolli ka John Candyt, kes suri 1994 rabandusse ja Chris Farleyt, kes leiti oma kodust üledoosi surnuna 1997.
Kuskilt kasvas välja Steven Soderbergh, kellel tuli mõte, et äkki ikkagi meisterdaks selle filmi valmis, võtted teeks New Orleansis, kus ka raamatu tegevus toimub, ja saaks selle asjaga ükskord ühele poole. Paraku see – mõte tuli tal 2005 ja praktiliseks kohe ilmus orkaan Katrina –, mis New Orleansist eriti midagi filmimiskõlblikku alles ei jätnud. Soderbergh ise on avaldanud arvamust, et “Dunces’i” käsikiri on neetud – sest no kuidas saab olla nii, et iga jumala kord, kui keegi filmiversiooni tegema hakkab, juhtub midagi, mis kõik plaanid tuksi keerab?
Vahepeal on üritatud projekti juhtima panna ka näiteks Borati ja Brüno üht loojat James Bobinit, samuti John Goodmani. Mõistagi ilma igasuguse eduta. See raamat ilmselt kunagi filmiversioonini ei jõuagi.
Eraldi äramainimist väärivad
Siiani oleme vaadelnud paari näidet, mis käsikirjast edasi ei liikunud sisuliselt sellepärast, et lihtsalt asjad läksid valesti ja elu kujunes teistsuguseks. Peab aga nentima, et enamik linateoseid, mis jäävad kinni eelproduktsioonipõrgusse, on seal hoopis teistel põhjustel. Kui filmi tegemine venib, siis on selle taga reeglina mitmeid asjaolusid: näiteks käib mingi pidev jama vahetuvate režissööridega või stuudio kaotab huvi, stuudio kaotab õigused või publikule midagi ei meeldi. Sageli on lõpptulemuseks see, et audiovisuaalne teos tuleb küll välja, ainult et tegemist on totaalse saastaga.
Mõned näited. Kui Disney ostis ära Lucasfilmi, lubasid nad et nüüd tuleb iga aasta uus “Tähesõdade osa” ja jääbki tulema – põhimõtteliselt, kuni Päike ära kustub ja Universum otsa saab. Kui 2015 toodi välja seitsmes osa, mis eriti kellelegi ei meeldinud, rahuneti maha ja sellest ajast on ainult kaks osa juurde tehtud. Või “Blair Witch 3”. Seeria esimene osa klopsiti kokku paarisaja tuhande dollari eest 1999, piletikassadest saadud pea veerand miljardit dollarit tähendas seda et kibekähku vehiti järgmisel aastal valmis teine osa ja hakati rääkima kolmandast. Teine osa oli suuremas osas läbikukkumine ja nii venitatigi 16 aastat, kuni “Blair Witch 3” ilmus 2016. aastal ning sellega napilt nulli jäädi. Või “Samurai Cop”. Esimene osa aastast 1991 on tollele ajale tüüpiline “Robocopi” odavversioon, kus kõik tegelased, kes pole bikiinides, on relvastatud, ja millel puudub igasugune ambitsioon ennast tõsiselt võtta. “Samurai Cop 2: Deadly Vengeance” lasti ilmarahva ette 2015 ja see üritab enda üle nalja visata – muu hulgas on sinna näitlema kutsutud Tommy Wiseau, kelle puhul jääb ebaselgeks, kas ta filmi loojate arust näeb tõesti jaapanlase moodi välja. Filmipublik ei olnud tulemuse üle üldse õnnelik ja kolmanda osa tegemisest ei räägi keegi.
Nii et kui projekt enne produktsiooni kinni jääb, võib see venima jäädagi. Aga kui see juba avalikkuse ette on saadetud, ka siis ei pruugi hästi minna. Ent see on juba järgmine lugu.
