PIIRIDE OTSINGUD: Henrik Ibseni „Brand” jõuab Eestis esimest korda lavale VAT Teatris. Mihkel Seeder valab informatsiooni.
Üldiselt peetakse piiripidamatuse all silmas kustutamatut šokolaadiisu või deemonlikku vajadust uputada iga väiksemgi mure joogiklaasi, kuid liialdada võib ka muuga. Eriti huvitavaks läheb, kui piiripidamatus ühendada põhimõtetega.
Selged väärtushinnangud ja tugev eetiline kompass peaksid olema iga inimese peamised motivaatorid elus, kuid vahel tekib küsimus, kas on millegi nii üdini positiivsega võimalik minna liiga kaugele?
Klassikaline näide: inimene võtab vastu väga kiiduväärt otsuse mitte kunagi valetada. Varem või hiljem aga leiab ka läbi ja lõhki põhimõtteline inimene end olukorras, kus otsus rääkida tõtt, valetada või jätta hoopis midagi ütlemata polegi enam nii lihtne.
Inimese vankumatu tõde
Tutvuge mehega, kelle jaoks sellist dilemmat ei eksisteeri. Tema nimi on Brand. Noor ja maksimalistlik preester on võtnud eesmärgiks Jumala jäägitu teenimise, kuid mitte mugavusest ega harjumusest, vaid sest nii on õige. Ja selle põhimõtte nimel on ta nõus minema lõpuni välja.
Norra draamakirjanduse pärli Henrik Ibseni (1828–1906) üks varasemaid vaimusünnitisi on võib-olla ka kõige autobiograafilisem. Oli ju Ibsen terve elu äärmiselt tundlik ühiskondlike kitsaskohtade teemal, kritiseerides kodanike mugavust, tagurlikkust ja rumalust. Oma teostes käsitles ta tundlikke teemasid, võttis muuhulgas luubi alla naiste rolli küsimuse („Nora ehk Nukumaja“): võib-olla peaks ka õrnemal sool olema mõni muu võimalus peale oma abikaasale silmailu pakkumise?
Avalikus elus äärmiselt tagasihoidliku inimesena oli näitekirjaniku ainsaks tõeliseks relvaks tema sulepea. Luues Brandi, sünnitas ta aga siia ilma mehe, kellel on julgust ja vankumatut meelt öelda välja kõik, mida ta arvab – igaühele.
Kuigi Brand on preester, ei pea tema heitlust vaatlema religioosses kontekstis. Ibsen on ise öelnud, et ta oleks võinud Brandile valida ka mõne muu elukutse. Palju tähtsam on küsimus: kas isegi põhimõtetes jookseb kuskil piir? Kas kompromiss on möödapääsmatu?
Brand seda ei usu ja oma vankumatut tõde praktiseerib ta halastamatult nii külarahva kui ka oma lähedaste, aga ennekõike iseenda peal. Ilmselgelt toob selline positsioon kaasa probleeme. Äärmiselt põhimõttelised inimesed on tihti problemaatilised teiste jaoks, meenutame kasvõi Vargamäe Andrest.
Inimene, kes ei rahune
Maksimalistlikku ja romantistlikku „kõik või mitte midagi“ eluhoiakut seostatakse tihti kindla vanusega. Värskelt oma iseseisva eluga algust teinud inimesed kipuvad pahatihti esindama just selliseid absolutistlikke seisukohti: nende maailm jaguneb võiduks ja kaotuseks, õigeks ja valeks. Aja jooksul seisukohad muutuvad, elu põhiväärtused saavad värvinguna juurde küünilisuse või leplikkuse.
Tagantjärele tihti muiatakse nende nooruslike põhimõtete üle, tõdetakse, et elu ei ole nii mustvalge. Samuti läbib selle tormilise etapi riik. On taasiseseisvunud Eestil see juba möödas või ootab alles ees? Mõlemal juhul annab see arusaamine meile võimaluse vaadelda toimuvat suurema haarde ja empaatiaga. Teadmine rahustab.
Preester Brand aga esindab inimtüüpi, kes ei rahune. Need on inimesed, kes ei kavatsegi sellest maailmavallutajalikust perioodist välja kasvada – need on inimesed, kellest saavad revolutsionäärid, psühhopaadid või alkohoolikuid. Ja meil on nendesuguseid hädasti vaja. Valusaid ja keerukaid teemasid on ikka lihtsam ühel hetkel lihtsalt kalevi alla pühkida – küll see lahendus kord tuleb.
Brand pole sellega nõus. Tema usub tugevasse, nooruslikku, teovõimelisse Jumalasse. Ta usub, et inimene casino on oma Looja nägu ja seetõttu sama võimekas. See aga tähendab, et ta peab üles näitama samasugust üliinimlikku tahtejõudu. Kõik muud variandid võrduvad Jumala, see tähendab iseenda reetmisega.
Ibsen on Brandi teele seadnud vast kõige keerulisemad proovikivid: naise ja poja. Kui kaugele on Brand nõus ohverdustega minema, kui mängus on tema kahe kõige kallima inimese heaolu?
Brandi-sugust inimest on kerge hukka mõista. Eks ole see ka põhjus, miks maailmalavad on tunduvalt rohkem näinud Brandi mõttelist kaksikvenda Peer Gynti, preestri elurõõmsat, kuid luiskavat kõverpeeglit. Ibsen lõpetas „Peer Gynti“ aasta pärast „Brandi“ valmimist, kuid on ilmselge, et tema peas sündisid need lood paralleelselt. Joonistades välja spektri kaks otsa, küsib Ibsen sama küsimuse: kust jookseb piir?
Luues Brandi, sünnitas ta aga siia ilma mehe, kellel on julgust ja vankumatut meelt öelda välja kõik, mida ta arvab – igaühele.
150 aastat näidendi sünnist
„Brand“ on iseenesest kirjutatud eepilisena: suurte liustikumägede vahele, lumetormide ja laviinide küüsi.
Samas haarab nimitegelase põletav sisekonflikt isegi rohkem kui väline. Lavastaja Ingo Normet on juba pikka aega unistanud selle teksti lavastamisest. Pole seda ju tänase päevani veel Maarjamaa pinnal tehtudki. Isegi tõlge puudus. Selle suure töö tegid ära Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo.
Nii VAT Teatri kui ka trupi jaoks on tegemist põneva ja väljakutset esitava ettevõtmisega. Peaosas on Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), kes on isegi elanud teisitimõtleja ebamugavat elu, kuid jällegi: see roll on ühiskonnas küll ebamugav, kuid teatud hetkedel möödapääsmatu.
VAT Teatri trupile on lavastuse loomisele appi tulnud veel näitlejad Tiia Kriisa ja Liisa Pulk, lavastuse kunstnik on Pille Jänes.
Kuigi näidendi sünnist on möödas ligi 150 aastat ja paberile jõudis see veel enne Ibseni kuulsat psühholoogilise draama hiilgeaega, põrgatab tekst palli tagasi vaatajale: mida teeksid sina? Kus jookseb sinu põhimõtete piir? Millal muutub kompromiss mandumiseks?
Vahel tuleb need küsimused kalevi alt välja tuua ja kaalukausile asetada – ning tänu Brandi-sugustele on meil seda ka julgem