GRUUSIA EESTIS: Gruusia lavastaja Avtandil Varsimašvili teeb teatrit sellepärast, et ta teisiti ei saa. Tema poeg sõdis viimases Gruusia-Vene sõjas. Oma valu on lavastaja kirjutanud sisse ka Vanemuise teatris esietendunud lavastusse „Armastab, armastab, armastab“. Vanameistrit usutles Margus Mikomägi. Avtandil Varsimašvili, lisaks Teie paljudele töödele ja tegemistele on Teil Thbilisis erateater, mille nimi on rõhutatult Vaba Teater. Me alustades ei olnud repertuaariteater. Läks aga nii, et nüüd mängime iga päev. Esmaspäev, jah, on puhkepäev. Kõikide reitingute järgi on see teater üks populaarsemaid Gruusias. Me reisime palju, mängime eri maades, erinevatel festivalidel. Ka Gruusias ei mängi me vaid Thbilisis, statsionaaris, vaid teeme külalisetendusi. Vaba Teater ei ole KOMMERTS-teater, see on ART-teater. Me ei tee ka etendusi spetsiaalselt festivalide jaoks nagu vahel kombeks. Kust Vaba Teater oma tegevuseks raha saab? Me ei saa raha riigilt. Oleme ehk ainus teater maailmas, kes elab oma vahenditest. Ütlesin, et oleme populaarsed, piletid müüakse välja kolm-neli nädalat ette. Tõsi, vahel annab linnavalitsus meile mõneks lavastuseks raha, aga seda on vähe. Me ei istu grantidel, meil Gruusias neid polegi, aga saame hakkama. Mida te mängite? Praegu mängime Shakespeare’i „Richard III“, Bertolt Brechti näidendit „Kaukaasia kriidiring“, Henrik Ibseni „Norat“. Mängime klassikat ja ka tänast dramaturgiat. Me ei liigu ühes suunas. Kes on Vabas Teatris näitlejad? Ütlen ilma võltsi tagasihoidlikkuseta, et nad on praegu Gruusia kõige paremad ja kuulsamad näitlejad. Lisaks sellele, et nad mängivad minu teatris, mängivad nad palju filmides ja televisioonis. Seal saavutatud tuntus toob samuti publiku teatrisse. Meid nimetatakse vahel üleüldse tähtede teatriks. Ja juhtus see nii, et ma ei valinud neid näitlejaid nende kino- ja telepopulaarsuse pärast. Vastupidi oli: nad on ennekõike head teatris ja seepärast kutsutakse neid ka mujale. Kuidas neid asju omavahel lepitada? Ma püüan neid aidata. Lisaks teavad nad suurepäraselt, et ilma teatrita nad kaua ei ela. Populaarsusega on nii, et see tuleb kiirelt ja läheb samamoodi. Näitleja saab ellu jääda ainult teatris. Kui pikalt proove teete? Mina lavastan väga kiiresti. Mul on oma näitlejatega kokkulepe, et kui alustan uue lavastuse proove ‒ see on alati ette teada ja prooviprotsess kestab meil maksimaalselt kuu ‒, siis nemad ütlevad kõikidest muudest töödest ära. Valmistun lavastuseks väga kaua ja põhjalikult ning tulen esimesse proovi nii ettevalmistatult, et mul ei olegi vaja rohkem aega kui kuu. Kiirus ei tähenda kiirustamist. Kas kiirust mõjutab ka see, et töötate oma õpilastega? Loomulikult. Aga ma töötan samasuguse kiirusega ka enda jaoks täiesti tundmatute näitlejatega. See on käsitööoskus, mis on olemas minul ja suuremal osal näitlejatest kogu maailmas. Samas tunnistan, et oma teatris on see kõik mitu korda lihtsam, sest saan näitlejatest ja nemad minust aru sõnu kasutamata. Minu teatris ei ole ballasti, ma olen näitlejad ise valinud. Seal ei ole inimesi, kellega ma ei tahaks töötada. Seal ei ole mul näitlejat, kelle kasvamise peale ma ei mõtle. Mina nad valisin, mina ka vastutan. Miks te olete lavastaja? Küsin seda noortelt, kes astuvad teatriinstituuti. Vastatakse erinevalt ja väga ilusasti. Enda puhul saan ma vastata nii: ma armastan lugusid rääkida. Ja lugude jutustamine õnnestub mul teatris kõige paremini. Selles väljendubki teatri erilisus. Laval muutuvad lood vajadusel lüürilisemaks, plakatlikuks, teravaks… Neid

saab rääkida hüperboliseeritult. Hüperbool tekib juba teatrisse sisse astudes seal olevast õhustikust. Saalitäis inimesi on kontsentreeritud ühte punkti, seal koguneb energia. Ja väljaöeldu saab jõu, suure jõu, suurema kui kusagil mujal. Ma armastan seda, mis juhtub õhtuti teatrimaailmas. Ma ei saa ilma selle maailmata elada. Millega Gruusia teater eristub muu maailma teatrist? Mulle tundub, et ta on poeetilisem kui muu teater. On metafoorsem. Puhas psühholoogiline teater ei ole Gruusias endale elu leidnud. Te ei näe me teatris… no näiteks head Tšehhovit. Selline suur näitekirjanik ei ole suutnud vallutada gruusia publiku südant. Meie inimesed ei kujuta ette, et vaatavad laval seda, kuidas kaks inimest tulevad ja joovad pool tundi teed, kõneldes sinna juurde tasase häälega. See ei ole võimalik, me oleme seda palju kordi proovinud. No ei õnnestu. Gruusia teater on väga musikaalne, poeetiline ja metafoorne, nagu ma juba ütlesin. On ilus teater esteetilisest küljest ja visuaalselt. Etenduste vormilt. Mida tähendab vabadus? See on kõige ilusam sõna maailmas. Sellepärast ma oma teatri ka nõnda nimetasin. See ei tähenda seda, et kõik on lubatud. Vabadus… Vabad inimesed vabade inimeste keskel, vabad näitlejad vaba publiku ees; etendused, kus räägitakse inimese sisemisest vabadusest. Me ei ole vabad ikka veel, pole sisemiselt vabad ja selle vabaduse leidmine, selle tee leidmine on teatri ülesanne. Tuleb rääkida sellest ‒ ja oma teatris me seda ka teeme, mis segab olla vaba. Millise tee me peame läbi käima, et olla vabad? Mida tähendab olla vaba? Ja tuleb näidata seda, kui suur õnn see on ‒ olla vaba. Maailmas on tohutult seda, mis segab vaba olemist. Poliitika, võim, õpikud… lõpetades piibliga. Õieti kõik, mille inimkond on välja mõelnud, on välja mõeldud selleks, et tappa inimese soov olla vaba. Sellest ma räägin ja see tundub mulle kõige tähtsam. Kui vabadust millegagi võrrelda saab, siis ehk loodusega, kus on ju ka oma seadused ja kord olemas. Kui inimesed kuulaks oma sisemist vabadust, oleks kõik teistmoodi. AVTANDIL VARSIMAŠVILI * Sündinud 10. novembril 1959 Thbilisis. * 1981 lõpetas lavastajana Rustaveli-nimelise Thbilisi Riikliku Teatriinstituudi Robert Sturua õpilasena. * 1980–92 töötas lavastajana Šota Rustaveli nimelises Riiklikus Teatris. * 1992–96 oli Kaukaasia teleraadiokompanii kunstiline juht. * 1996–98 juhtis omaloodud teatritruppi Teatri Kelder. * 1996. aastast kuni tänaseni on A. Gribojedovi nimelise Thbilisi Riikliku Akadeemilise Vene Draamateatri kunstiline juht. * Aastast 2001 kuni tänaseni on omaloodud erateatri Vaba Teater omanik ja kunstiline juht. * 2008 asutas tänaseni tegutseva filmistuudio Vars-Studio. * Gruusia Riikliku Teatri- ja Kinoülikooli professor, režiikateedri juhataja, Gruusia Presidendi kultuurinõukogu esimees, Rahvusvahelise Teatriinstiuudi (ITI) Gruusia büroo juhataja. * Teinud üle 80 lavastuse Gruusias ja välisriikides (Saksamaa, Itaalia, Venemaa, Ukraina, nüüd ka Eesti). Autoritest on ta toonud lavale nii omamaiste näitekirjanike kui ka maailmaklassikute teoseid. Mõned ta lavastustest: William Shakespeare („Titus Andronicus“, „Hamlet“, „Richard III“); Carlo Goldoni („Võõrastemaja perenaine“, „Kaunis grusiinitar“); Émile Zola („Thérèse Raquin “); Nikolai Gogol („Naisevõtt“); Mihhail Bulgakov („Meister ja Margarita“); Lev Tolstoi („Hobuse lugu“); Bertolt Brecht („Kaukaasia kriidiring“) jt. Filmid: „Tasane“ (Itaalia-Gruusia, 1991) „Mis sellest, et sirel on märg“ (2000) „Idiokraatia“ (2008) „Kõik saab korda“ (2009) „Lase käia, vennas“ (2011) „Ispahan-Batumi“ (2012) „Maja, mis põgenes akna kaudu“ (2013) Armastus ja sõda Tartus Vanemuises esietendunud Avtandil Varsimašvili näidendi „Armastab, armastab, armastab“ teeb muu hulgas eriliseks see, et armastuse dramaturgiliseks vastaspooluseks ei ole vihkamine, on hoopis sõda, mis lõhub. Ja sõdima inimene inimese vastu satuvad ning sunnitakse enamasti need, kes ei vihka. Ei vihka kedagi ega midagi, on hoopis eas, kus neid kannab armastus. Kõige valusamalt saavad sõjas pihta need, kellesse see sõda mingil moel ei peaks puutuma – need, keda sõda ei peaks puudutama. Selles loos, ja ma rõhutan siin nii teksti kui ka selle meie tavalisest teatripildist erinevat interpretatsiooni, lavastust Tartu Sadamateatri laval, on valu sees – valu maailma lõhkuva hullumeelsuse pärast.