TÄIESTI TAVALINE SANKTSIOON: Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel Vene majandussanktsioonidest, sürrealismist ja riiklikust paduabsurdist.
Tegelikult mulle meeldib venelaste võime iseenda ja oma riigi üle nalja visata. Juba järgmisel päeval pärast Putini vastusanktsioone lääne aadressil ringles netis umbes selline nali.
Läheb mees poodi ja küsib ananassi. Müüja paneb vaikides nõutud kauba letile. Mees küsib: „Kust see ananass pärit on?“ Müüja vastab: „Valgevenest!“ Mees küsib: „Aga kas teil austreid on?“ Müüja vastu: „On küll, palju vaja on?“ Mees: „Andke mulle karp. Aga kust need austrid pärit on?“ Müüja: „Valgevenest!“ Mees: „Aga Valgevenes pole ju merd ega austreid!“ Müüja raiub süngelt: „Need austrid on Valgevenest!“
Vene vastusanktsioonide ümber toimuv toob välja kogu sürrealismi, millel põhineb ja millest koosneb Venemaa. Mäletate, kunagi räägiti sotsrealismist. Vaadates aga kõrvalt kogu protsessi, jääb üle vaid tõdeda, et olukorda tänapäeva Venemaal annab defineerida kui sotssürrealismi. Kui alguses paistsid sanktsioonid olevad väga tõsine asi, siis aja möödudes ilmneb üha enam ja enam absurdsust.
Kui rahvas rõõmustab hinnatõusu üle
Kõigepealt: venelased on ainus rahvas maailmas, kes rõõmustab toiduainete hinnatõusu üle. Venemaal prognoositakse seoses toiduainete impordi langusega ning kaubitsejate üleminekuga uutele tarnetele kuni 25%-list toiduainete hinnatõusu. Vene meedia aga edastab sõnumit vaimustunud patriootidelt, kes tervitavad hinnatõusu eufooriaga. Lõpuks ometi näitame me läänele nende koha kätte! Eurotoiduained on mürgised, keemiat täis, ohtlikud ja kahjulikud, söögem kodumaist! No lõpuks ometi saavad meie kodumaised põllumehed võimaluse areneda! Need on peamised argumendid, mida kordab Vene ametlik meedia ja need, kes seda usuvad.
Kõik oleks ilus, kui seal poleks hulk agasid. Sain kokku Moskvas tuttavatega, kes käituvad ja mõtlevad just nii, nagu ametlik liin ette kirjutab. Sanktsioonidest juttu tehes teatasid nad mulle võidukalt, et nad lõpetasid lääne toiduainete tarbimise ja ostavad nüüd Valgevene tooteid, eriti juustu ja vorsti. Lugesin ka netist intervjuud vene lauljanna Lolitaga (on sihuke umbes50-aastane ülestuunitud tädi), kes ka rõõmuga tervitas sanktsioone, teatades, et tema toitub nii või teisiti Aserbaidžaani puu- ja köögiviljadest, sest aserid on „omad“.
Venemaal toit Eestist kuni kolm korda kallim
Tunnistan ausalt, selline patriotism on kuidagi ülevõlli haige. Olgu, me ei osta nüüd euroliidu ja USA asju, nad on nüüd mõistetud pankrotti ja kannatavad ning paluvad nuttes meie halastust. Ent Vene toodetele üleminemise asemel antakse raha hoopis teistele. Sõbrad või mitte, aga Valgevene juustu massilisest müügist võidab ikkagi Valgevene. Niimoodi muutub kogu kättemaks Euroopale farsiks, eks ole! Lisaks veel see, et tõenäoliselt sattub läbi Valgevene Venemaale ikkagi lääne toit, millele on peale löödud lihtsalt mingi muu silt.
Ja eriti sürriks teeb olukorra see, et kogu eufooria juures pole reporteri mikrofoni ette sattunud ükski inimene, kellel võib-olla on asjale hoopis teine vaade. Tsiteerin sugulaste e-kirja, mille sain aprillis: „Toiduainete hinnad on tõusnud. Pensionäridel, kellel pole sugulasi, on raske toime tulla. Pensionid küll natukene tõusid, ent sellest ei piisa.“
Lisaks pensionäridele on hinnatõusust puudutatud veel suur osa Venemaa elanikke, kes (hoolimata ametlikust statistikast suhteliselt kõrgest keskmisest palgast Venemaal) on sunnitud kuus läbi ajama 250 kuni maksimaalselt 500 euroga, mis on tavaline palgatase umbes 500 kilomeetri kaugusel Moskvast ja katab terve Vene Föderatsiooni. Selge see, et nälg Venemaad maha ei murra, ent ma olen näinud, mida söövad „normaalse“ sissetulekuga venemaalased Moskvast eemal, ja ma ei kujuta parima tahtmise juures nende toidulauda ette, kui needki „odavad“ (Venemaal maksavad toiduained olenevalt regioonist 1,5 kuni 3 korda enam kui Eestis) toiduained kallinevad.
Täielik sürr
Kui vaadata kogu sanktsioonipoliitikat, siis keeras Venemaa selle ise tõsisest vastuaktsioonist (vabandust korduse eest!) farsiks. Seltsimehed, Norra tut pritšom? Norra pole ei euroliidus ega ühinenud ka sanktsioonidega! Aga sai täie rauaga. See on muidugi tänu selle eest, et paar kuud tagasi keeldus Norra müümast gaasi Euroopale ja Ukrainale alla turuhinna, kui näis, et Venemaa gaasi täitsa kinni keerab.
Ja siis kõik need õgvendused. Paar nädalat pärast võidukat sanktsioonide väljakuulutamist korrigeeris Venemaa sisselubatavate kaupade nimekirja. Selgus, et keelatud olid ka sportlaste spetstoidud, mida Venemaa aga vajab, et toita oma jäähoki- ja jalgpallimeeskonda, et neile siis võitude korral Punasel väljakul orgastilisi austamistseremooniaid korraldada. Probleem oli muidugi selles, et ligi 97% vastavatest toodetest ostetakse Saksamaalt ja USA-st. Niisiis, tõmbame nimekirjast sportlaste toidu rasvase vildikaga maha! Ja siis tuli välja, et laktoosivabu piimatooteid müüb Venemaal vaid Soome Valio. Vene enda firmad neid toota ei julge, sest vastutus on liiga suur ja risk korralik. Läheb midagi viltu ja inimene on lihtsalt otsaga reanimatsioonis. No muidugi, tõmbame ka laktoosivabad piimatooted keelatud toodete nimekirjast maha.
Siis tuli välja, et kangelaslik Vene kalatööstus ei suuda Norra lõhet asendada omamaise lõhega ilma Norrast lõhemaime sisse ostmata. Arvake ise, mis juhtus. Sürr, kas pole?
Piiritu leidlikkus
Omaette teema on muidugi kohe-kohe avanevad õitsvad horisondid venemaisele põllumajandustoodangule. Pidevalt Vene uudistes jooksev propagandistlik reklaam sellest, kui maitsvad on Vene tomatid ja kui pekkis on eurotomatid, on muidugi väga teemakohane.
Ent… Sattusin peale ühele telesaatele, kus üks Vene toiduainete hulgimüüja küsis otse: „Aga mis takistas meid kakskümmend aastat põllumajandust arendamast?“ Pole palju vist mööda pandud, kui ma väidan, et selle aasta augusti alguses avastas Venemaa, et neil on olemas põllumajandus. Vahepeal on üles kasvanud poolteist põlvkonda, kõik oli ilus ja lill, kellelgi ei tekkinud aga kunagi ühtegi küsimust, et kus on siis maitsev ja tervislik kodumaine toodang. Viletsalt pakendatud ja üldiselt rasvast nõrguvaid Vene toiduaineid on muidugi Venemaal kõik poed täis, aga kus on siiski korralikus pakenduses ja ajakohased toiduained? Kui nad kusagil saadaval on, siis kipuvad nad tihti olema Valgevene päritolu; ka Hiina tooted on olemas, eriti teisel poole Uurali mägesid.
Muidugi on olemas ka venemaine juust, ent see jääb alla Valgevene omale. Ja nüüd tuleb välja, et venemaist vorsti tehakse importlihast. Millepärast iganes, ent keegi Venemaal ei näigi lootvat, et kodumaised tooted kunagi mingile talutavale tasemele jõuavad. Nii lubas hiljuti majandusportaalis PBK üks peente juustude sissetooja hakata Itaalia juustude asemel sama kvaliteetset juustu importima Aafrikast. Sürrealismi tipp oleks muidugi see, kui need juustud tehtaks Eesti või muu euroliidu riikide piima(pulbri)st, sest sinna ju kuuldavasti minnakse uusi turge otsima.
Ning tagasi alguse juurde. Loodus tühja kohta ei salli. Juba praegu räägitakse tõsiselt sellest, kuidas hakkavad tekkima Valgevene-Poola või siis Kasahhi-Poola ühisettevõtted, et hiilida mööda Venemaa impordisanktsioonidest. Üks Norra lõhesuurkasvataja lubas hakata Venemaale eksportima oma toodangut Tšiili tütarettevõtte kaudu. Asi on selles, et mitte ainult välismaailm ei ole huvitatud Vene turust. Vene kaupmehed on ka huvitatud välismaailma toodangust.
Kui aga vaja, siis on venelaste leidlikkus piiritu. Kas teate, kuidas käib Kaug-Idas autode import? On ju keelatud vanade Jaapani autode sissevedu. Jaapanis saetakse autod pooleks, veetakse „varuosadena“ Venemaale ja keevitatakse Vladivostokis jälle kokku. Sürr, kas pole?
