KUNINGANNALIK LILL JA RAVIMTAIM: Botaanikaaia avamaakollektsioonide osakonna juhataja Anne Jaakson tutvustab pojengide lõhnavat ning kaunist ilma. Pojeng kuulub ajalooliste pärandtaimede hulka, kes levisid nüüdseks juba rohkem kui sajand tagasi mõisaaiast taluaeda.
Lõpuaktused koolides, suve algus, jaanipäev – need on märksõnad, mis toovad meeltesse lõhnavad pojengisülemid ning maani kummarduvate pojengiõite read lillepeenardel, samuti sumedasse jaaniöösse passiva erilise suvelõhna.
Mahajäetud taluhoovid
Kuulub pojengki ajalooliste pärandtaimede hulka, kes levisid nüüdseks juba rohkem kui sajand tagasi mõisaaiast taluaeda. Mõisnikke küll vihati, kuid samas uuriti altkulmu nende riideid, piiluti nende tubadesse, imetleti nende ilu- ja tarbeaedu. Juhtus veel, et mõisnik osutus lahkemapoolseks, sai mõne viljapuuistiku või tükikese lillekesest niisama kaasa. Kui aga erksam eesti soost mees sai tööd mõisaaednikuna, olid taimede kasvatamise ja paljundamise nipid selged ning istikud liikusid otse või althõlma mõisast taluaedadesse.
Ilmselt ei olnud talupoegade silmad varem niivõrd kuninglikke lilli näinud ning omavahel uudiseid vahetades levis info ka erilistest aiakaunitaridest. Koos uudistega levitati taimetükikesi siiski jõudsalt aiast aeda, kuigi tühipaljale iluaiale sel ajal väga aega ei pühendatud. Nende pikaealisust ning ise hakkama saamist tõestab seegi, et maha jäetud taluhoovides leiab veel nüüdisajal sageli pika heina seest välja turritavaid puhmikuid, enne kukub kokku majakatus, kui sureb ära pojengitaim. Levinud oli põhiliselt kolm “sorti”: punane, valge ja nn matsiroosa.
Kolm aastakümmet tagasi olid pojengid suuresti populaarsust kaotamas, uutesse rajatavatesse aedadesse neid enam naljalt ei istutatud. Nüüdseks on aga olukord muutunud ning pojengid lillesõprade seas taas au sisse tõusnud. Lisaks botaanikaaedadele kasvatavad ning tutvustavad neid mitmed erakollektsionäärid, näiteks imekaunis Mädapea Mõisa lilleaed.
Tagasi Vana-Kreekasse
Pojeng (Paeonia) on saanud nime Asklepiose õpilase Paeoni järgi. Asklepios oli Vana-Kreeka mütoloogias tervisejumal, kellel oli Kreekas mitu pühapaika, kõige kuulsam neist 6. sajandil e.m.a asutatud Epidauruse amfiteater-tervendamiskeskus. Paeon, kes oli saanud oma õpetajast targemaks, teades kõike ravimtaimedega ravitsemise tarkusi, tegi oma endise õpetaja kadedaks. Zeus muutis Paeoni lilleks, et Asklepios teda ära ei tunneks, ning hoidis sellega ära mõrvaloo. Kreeka mägedes võib siiani kasvamas leida kaunist tumepunast harilikku pojengi – mälestust targast ravitsejast.
Kus on pojengide päriskodu?
Looduses on pojengid levinud põhjapoolkeral: Kesk-Euroopas, Kaukaasias, Balkanil, Himaalajas, Tiibetis, Hiinas, Siberis, Põhja-Aafrikas ja Põhja-Ameerika lääneosas. Inimese sekkumise tõttu on see kaunis lill aga muutunud kasvualadel haruldaseks, seega on mitmed liigid kantud punasesse raamatusse. Hetkeseisuga on perekonnas 33 liiki. Vastukaaluks on viljaka aretustöö tulemusena aretatud sorte-hübriide ca 10 000, millest ametlikult on registreeritud küll vaid pooled.
Pojengi kasvupaigaks on tihti mäestikud, mägede vahelised niidud, stepp, aga ka taiga ning teisedki metsasemad piirkonnad. Kaljustel aladel kasvavad pojengid kaljulõhedes, uuretes, lohkudes, kuhu on kogunenud orgaanika ning moodustunud mullakiht, kuid on hea looduslik drenaaž, mis ei lase kunagi veel pikaks ajaks püsima jääda. Eelistatakse ida- või läänenõlvu, et vältida liigset kuumust, otsitakse varju kividest ning puudest, tõmbutakse hõredasse metsa või metsaservale. Ka kodus on võimalik niiskemates ja raskema pinnasega aedades pojengidele kõrgemaid peenraid või koguni terrasse rajada, kuhjates mulla alla kividest korraliku aluspõhja.
Looduslik pojengiliik võib väljanägemiselt klassikalistest aedades levinud taimedest vägagi erineda küll lehtede, õite ja kõrguse poolest. Üha rohkem vaimustuvad fanaatikud millestki enamast kui lihtsalt uhkest roosast-valgest-punasest lopsakusest, eelistades pigem erilisi ja kallimahinnalisi, kuid looduslähedasemaid pojengitaimi. Tavaliselt õitsevad liigid juba mai lõpus, mis võimaldab aeda erinevaid taimi istutades pojengide õitsemisperioodi tunduvalt pikendada.
Kuumas Californias
Kui meie regioonis harjumuspäraselt puhkavad taimed talvel, siis ülikuumade suvedega Californias, kus kasvab Vaikse ookeani äärses rannikumäestikus üks kahest Põhja-Ameerika pojengiliigist, on puhkuseperiood sätitud kõige kuivemasse ja kuumemasse suveaega. California pojeng on sealne endeem, kasvabki ainult piiratud alal osariigi edelaosas ning California poolsaare põhjaosas Mehhikos. Talviste vihmade tulekuga lõpevad maastikupõlengud, pruuniks põlenud ja kuldseks kuivanud mäestikunõlvad hakkavad rohetama, algab uus elutsükkel nii loomadel kui ka taimedel. Pruunikas-punased, pisut longus kullerkuppu meenutavad õied avanevad tavaliselt jaanuaris, õitsemine kestab märtsi-aprillini. Sel ajal Californiasse sattudes tasub rannikule sõita ning üles otsida mõni matkarada Monterey, Santa Barbara, Los Angelese, San Diego või mõnes teises ranniku äärde jäävas maakonnas. Matkarada, mis vonkleb mägedes üles-alla, viib läbi nahkjate lehtedega puudesaludest ja torkvõsadest ning satub haljendavatele niitudele. California pojengid võivad kasvada nii lagendikel kui ka metsades alustaimestikuna, moodustades sageli ulatuslikke kolooniaid. Vaatepilt tasub oma silmaga vaatamist, boonuseks korralik füüsiline pingutus!
Kaugel Siberis
Siberi rahvastele tuntud anomaalne pojeng oli teada-tuntud ka sinna kas vabatahtlikult kolinud või sunniviisiliselt viidud eestlaste kogukondades. Et tegu oli olulise ravim- ja toidutaimega, näitab seegi, et rahvas on teda ristinud mitmete omakeelsete nimedega nagu maarjalill, mõtsruus, marin-koreni. Anomaalne pojeng kuulub kodusesse külaümbrusesse, teada olid kindlad kasvukohad, kust taimi kogumas käidi. Mujale kolides istutati neid oma aeda kui nostalgilist mälestust kodukohast. Raskel hetkel aitas juurte söömine üle elada näljahäda, samuti olid teada taime laialdased raviomadused. Siberi eestlased on oma meenutustes rääkinud, kuidas ema neid lastena lähedalasuvale mäenõlvale pojengiõisi korjama saatis, pärast kasutati õisi toidu valmistamisel.
Anomaalse pojengi kasvuareaal ulatub Koola poolsaarelt kaugele Siberisse ja Altai mägedesse lõunas, eelistades kasvada niiskemates oludes okas- ja lehtmetsades, orgudes ja niitudel, aga ka steppides.
Maani kummardus Hiinale
Suure tänu, et selline lill nagu pojeng üldse aedades levinud on, võlgneme Hiinale, kus pojengide kasvatamistraditsioon ulatub mitme aastatuhande taha. Hiinast ning Tiibeti mägedest pärinevad puispojengid – puittaimed –, mida Eestis küll vähem kasvatatakse kui rohtsete vartega püsililli, kuid Aasias hinnatakse rohkem just neid.
Ei ole ühtegi aeda, kus ei kasvaks mõni uhke põõsas, ega ühtegi linna, kus poleks spetsiaalselt rajatud pojengiaedu, tuntuimad neist Luoyang ja Heze. Luoyangi Rahvuslikus Pojengiaias kasvab üle tuhande erineva puispojengi, mitmetes teistes aedades võib näha sajandeid vanu puispojengi eksemplare. Pojengiaedade ning – festivalide külastus õitsemise kõrghetkel on põlvkondi liitev ning väga oodatud kevadine traditsioon.
Puispojenge peetakse lillede kuningaks, nende õied sümboliseerivad kuninglikkust, jõukust ja ilu. Hiina kunstis, traditsioonilistes maalides-joonistustes ja siiditikandites on pojengimotiiv sageli kasutusel ning ei jäta puutumata ka luulet. Tavaliste hiinlaste jaoks kujutasid pojengitaimega maalid lootust rikkamale elule. Tangi dünastia ajal 618–907 pKr, mis oli Hiina ajaloos suhteliselt õitsev aeg, oli see eriti populaarne teema.
Pojengide tähtsust keiserlikus ühiskonnas ilmestab järgmine legend. Ühel jahedal talvehommikul kamandas väga kaunis, kuid kapriisne keisrinna oma maagilisi võimeid kasutades kõik keiserliku aia lilled õitsema. Enamik lilli avas käskija viha kartes õied, välja arvatud pojengid! Nende jultumus vihastas keisrinnat ning ta käskis teenijatel viia kõik allumatud taimed impeeriumi kõige külmemasse ja kaugemasse piirkonda. Pojengid pidasid aga külmale vastu ning avasid oma hiilgavad värvilised õied, justkui keisrinna üle naerdes, kogu maailmale vaatamiseks. Keisrinna mõistis, et oli pojengidele alla jäänud ning andis neile loa tagasi tulla. Ühtlasi kroonis ta pojengi kõigi lillede kuningannaks.
Kõige viljakam esiema
Puispojengid olid küll kaunid ja tekitasid teistesse maailma riikidesse jõudes sensatsiooni, kuid aretustöös hakati laialdasemalt kasutama rohtseid pojenge.
Lõuna-Euroopa mägedes looduslikult kasvavat varajast pojengi – Paeoni lille – kasvatati keskajal kloostriaedades ravimtaimena. Juba 16. sajandil oli teada sort Rubra Plena, mis kuulub ka Eestis ühe kauem kasvatatud ja levinuma sordi sekka.
Viljakaks esivanemaks on aga hoopis Hiinas, Siberis ja Tiibetis kasvav valgeõieline pojeng, millest on aretatud tuhandeid põneva õiekuju ning värvilahendusega sorte ja hübriide. Aretustöö hullus Euroopas algas Inglismaal ja Prantsusmaal 19. sajandi algul, kui taim oli Hiinast Euroopasse toodud. Teiste seas aretati Eestiski tuntud roosade õitega Edulis Superba ja valgete õitega Festiva Maxima.
Suurim lõikelillede tootjamaa on Holland, kus igal aastal kasvatatakse 50 miljonit pojengiõit, millest peaaegu poole moodustab kõige traditsioonilisemaks ja kaunimaks sordiks kuulutatud Sarah Bernhardt.
Kuninglikud pojengiõied inspireerisid ka Euroopa kunstnikke. Neid on maalinud Prantsuse impressionistid Claude Monet, Pierre-Auguste Renoir jt.
Ei rohtsed ega puised, vaid vahepealsed
Aretustöö käis täie hooga erinevatel mandritel. Tulemuseks oli saadud nii punaseid, valgeid kui ka roosasid, nii madalaid kui ka kõrgeid, nii lihtõielisi, Jaapani tüüpi kui ka täidisõielisi sorte, kuid unistus kollaseõielisest pojengist jäigi unistuseks.
Aastal 1948 aga õnnestus Jaapani aretajal Toichi Itohil ristata puispojengi rohtsega, mille tulemusel saadi täiesti uus Itoh-pojengide sordirühm ning aretati ihaldatud kollaste õitega taimed. Õite välimus kaldub pigem puispojengide poole, kuid käituvad nad sarnaselt rohtsetega, lehtedes on aga näha nii emas- kui isastaime tunnusjooni. Kurb on see, et Itoh ise suri oma sensatsioonilist tulemust nägemata.
Nüüdseks on äärmiselt hinnatud sordid Garden Treasure, Bartzella jt kõigile soovijaile kättesaadavad ning hind algusaastatega võrreldes, kui istikust tuli välja käia 1000 dollarit, pisut taskukohasem.
Raviks ja toiduks
Iidsetest aegadest alates on pojengid olnud kasutusel ravimtaimedena, kasutatakse praktiliselt kõiki taimeosasid, alates juurtest ning lõpetades õite ja seemnetega.
Põhja-Ameerika põlisrahvad, erinevad indiaanihõimud valmistasid ameerika pojengi juurtest teed, millega raviti köha, kopsupõletikku, tuberkuloosi, neeru- ja suguhaigusi ning iiveldust.
Hiina meditsiinis on juba tuhandeid aastaid väga tähtsal kohal ravimtaimesegudes pojengijuur, mis on põletikuvastase, valuvaigistava, sisemist kuumust alandava, verd jahutava ning vereringet ergutava toimega.
Euroopas kasvatatud varajase pojengi juurt kasutati lisaks eelpoolnimetatule epilepsia raviks ning sellele on omistatud aborti tekitav ning haavandeid parandav toime.
Erinevaid taimeosi on kasutatud ka toiduks, nii toorelt kui ka töödeldult. Juuri praeti, hautati, peenestatult lisati suppidele, keedeti teed, kroonlehtedest tehti veini, neid söödi salatiks ning lõhnastati teed, seemnetest valmistati jahu ja kasutati vürtsina.
Põhilised lihtsad nipid, kuidas pojeng kaua aeda kaunistab
*Kuna tegemist on rahu armastava taimega, istuta ta kohe õigesse kohta, siis on vähemalt paarkümmend, aga miks mitte ka sada aastat hooletu.
*Paik võiks olla päikeseline kuni poolvarjuline, suurematest puudest-põõsastest kaugemal ning kõrgem-kuivem, pikaajaline seisev vesi on taime peamiseks surma põhjuseks.
*Ära istuta liiga sügavale, siis võib juhtuda, et õitsemine jääb lahjaks või lakkab sootuks.
*Muld olgu rammus, kevadel anna lisaks kevad- ning sügisel sügisväetist.
*Kevadel istuta ainult potis kasvanud taimi, üleskaevamine ja tükitamine jäta sügisesse.
Mida Tallinna Botaanikaaias näha on võimalik?
Tallinna Botaanikaaia pojengikollektsioonis on eksponeeritud üle 20 loodusliku liigi, mis alustavad õitsemist juba mai lõpus, ning ligi 280 rohtse pojengi sorti, mis õitsevad juuni teisest poolest juuli keskpaigani.
Esindatud on nii 19. sajandi esimesel poolel Lääne-Euroopas (Edulis Superba, Elegans Superbissima) kui hiljem Põhja-Ameerikas (Chocolate Soldier, America) ja Venemaal (Pamjati Kosmonavtov, Mayja Plisezkaja) aretatud sordid. Eesti pojengiaretust tutvustavad Sulev Savisaare Toivo Kurmet ja Benita.
Puispojengidest on võimalik näha maa-aluste võsunditega levivat Delavay pojengi, mis pärineb Hiina mäestikumetsadest ning erineb välimuselt sootuks ülejäänud väljapanekust. Samuti ei puudu kuulsad kollaste õitega Itoh-pojengid Bartzella ja Garden Treasure.
Pujeng
Kauksi Ülle
Mu undsõroosa latsõiä pujeng
ja timä kõrval vana plekist pang,
tuul pangil olle katski vang,
a terveh oll´ mu marananõ heng.
Om jumalidõ lille lill pujeng,
ku küläst lännü viimne rong,
kõik ärä kutsnu laivu gong,
õks vohas aknõ all pujeng.
Sis visn´averrev kohevil pujeng
om liblikprintsile ku lõhnav säng,
sääl käümäh putukidõ armumäng
ja tõõnõkõrd om lõpuh väiku äng.
Om jumalidõ lille lill pujeng
…
Noq häitsmeq pilnu valgõkõ pujeng,
õs kuigi tunnõq ärä ütsik yang,
õt midä uutsõ tõõnõ ütsik ying,
a koolõs ilm, ku otsa lõpõs mäng.
Om jumalidõ lille lill pujeng.