MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS: Geograaf Toomas Kümmel tuustib maakera mõttetutes riikides. Kõik nad on omajagu mõttetud. Makedoonlased aga arvavad lollaka peaga, et on Aleksander Suure otsesed pojad.
On väga ebatavaline sündmus, kui mõni Euroopa riik vahetab oma nime. Nüüd on see siis juhtunud, kui Makedoonia elanikud hääletasid 30. septembril referendumil riigile uue kutsungi. Mis mõtet on aga riigil, kus kuni viimase ajani ei ole suudetud kokku leppida, mismoodi ennast ise hüüda ja mis peab samas oma eksistentsi aluseks sündmusi 2300 aastat tagasi? Vaieldigi siis Kreekaga viimased 27 aastat nime üle ja püütakse vaevaliselt jõuda kompromissini. Balkani 2-miljonilise elanikkonnaga väikeriigi uueks nimeks leppisid Makedoonia ja Kreeka valitsused kokku Põhja-Makedoonia. Kuid 30. septembril Makedoonias korraldatud rahvahääletusel, mis pidi andma parlamendile mandaadi viia nimemuutus põhiseadusesse, osales vaid kolmandik hääleõiguslikest Makedoonia kodanikest nõutud poole asemel. Jant nime ümber kestab veel jumal teab kui kaua.
Põhja-Makedoonia Vabariik
Kreeka keeldus tükk aega Makedooniat reaalsuseks pidamast, põhjendades oma otsust kartusega, et naaberriik hakkab pretendeerima samanimelisele Kreeka provintsile Makedoonia. Selle nimevaidluse tõttu ei saanud Makedoonia tükk aega kandideerida Euroopa Liitu ja NATO-sse, sest Kreeka blokeeris läbirääkimised. Vaidluse tõttu võeti rahvusvaheliselt ametlikult kasutusele erakordne sõnavärd „Endise Jugoslaavia Vabariik Makedoonia“. Aga kujutage ette, kui näiteks Läti oleks blokeerinud Eesti nime kasutamise ja ÜRO-s oleks meie esindaja ees seisnud nimetahvel „Endise Nõukogude Liidu Vabariik Eesti“!
Juuni alul teatas Makedoonia peaminister Zoran Zaev plaanist korraldada riigi uue nime valimiseks referendumi. See plaan esitas mitmeid nimevariante: Eelija-Makedoonia, Ülem-Makedoonia, Põhja-Makedoonia, Makedoonia-Skopje. Kohe olid Makedoonia pealinnas Skopjes riigi nime muutmise vastu protestimarsil vähemalt 30 000 inimest. Kuu aega enne seda oli Kreeka pealinna Ateena tänavatel veelgi rohkem protestijaid naaberriigi Makedoonia nime kasutamise vastu.
Enne jaanipäeva tuli aga teade, et Makedoonia peaminister Zoran Zaev ja Kreeka peaminister Aléxis Tsípras jõudsid kompromissile, et tulevikus hakkab see Balkani riik kandma nime Põhja-Makedoonia Vabariik. Sealjuures toonitas peaminister Zaev, et riigis elavaid inimesi nimetatakse ka tulevikus makedoonlasteks, kes räägivad makedoonia keelt.
Kohe järgmisel päeval teatas Makedoonia president George Ivanov, et ei ole nõus kinnitama Makedoonia ja Kreeka valitsusjuhtide värsket kokkulepet. Tule alla sattus ka Kreeka peaminister, opositsioonipartei Uus Demokraatia esitas valitsusele umbusaldusavalduse. Neile ei istunud, et naaberriigi elanikel lubatakse nimetada end makedoonlasteks.
Makedoonia parlament ratifitseeris kokkuleppe, millega riik saab nimeks Põhja-Makedoonia, 20. juunil. President keeldus seda otsust allkirjastamast. Teist korda ratifitseeris parlament selle otsuse 5. juulil, Põhja-Makedoonia nime kiitis heaks 69 rahvasaadikut 120-kohalisest parlamendist. Makedoonia põhiseadus ei võimalda presidendil teist korda allakirjutamisest keelduda, kuid venitamistaktika ja põhiseadusliku kriisi vallandamine sellises olukorras on võimalik. President Ivanov teataski, et nimekokkulepe on põhiseaduse vastane.
Nime muutmise vastased korraldasid mitmeid meeleavaldusi. Samal ajal lekkisid meediasse Makedoonia siseministeeriumi dokumendid, et riigi nimemuutuse vastu protestijatele saatis vähemalt 300 000 eurot miljardärist endine Venemaa parlamendisaadik Ivan Savvidis, kes praegu elab Kreekas.
Makseid tehti enam kui kümnele Makedoonia eri erakondadesse kuulunud poliitikule, hiljuti rajatud radikaalsetele organisatsioonidele ja jalgpalliklubi Vardar huligaanidele.
Siiski. Kui nüüd aastaid edasi ei jaurata, siis hakkavad ehk isegi liitumiskõnelused NATO ja Euroopa Liiduga.
Iidsed eeskujud
Kreeka ja Makedoonia vaidlustes on kahtlemata kõige koomilisem moment elu aluse otsimine antiikaja Vana-Makedooniast ja end Aleksander Suure järeltulijaiks arvamine. Ei olegi siis midagi imestada, et läbirääkimistel oli Kreeka üheks nõudmiseks, et võetaks tagasi Makedoonia pealinna Skopje rahvusvahelise lennujaama nimetus Aleksander Suure lennujaam.
Esimene või Vana-Makedoonia riik rajati kusagil 8. sajandi lõpu ja 7. sajandi eKr alguse vahel. Nimi „Makedoonia“ tuleb kreeka keelest („μακεδνός – makednós“) ja tähendab „kõrge“. Riigi rajajaks oli kreeka Argeadide dünastia, kes asusid ümber Lõuna-Kreekast Argose linnast. 4. sajandil eKr algas Makedoonia kuningriigi alade laienemine. Makedoonia kuningas Philippos II (359–336 eKr) vallutas kogu Kreeka ja allutas selle oma võimu alla.
Aleksander Suur ehk Makedoonia Aleksander (356–323 eKr) oli Vana-Makedoonia kuningas (Aleksandros III) ning kahtlemata antiikaja kuulsaim ja edukaim väejuht. Makedoonia muutus tema vallutuste tippajal impeeriumi kaugeks äärealaks.
Aastatel 215–146 eKr puhkes Makedoonia ja Rooma riigi vahel neli sõda, mille tulemusena lagunes Makedoonia ja piirkond muutus Rooma provintsiks. Rooma provintsi Makedoonia keskuseks tõusis just sel ajal Saloniki.
Edasi olid Makedoonia alad kuni 8. sajandini Bütsantsi ülemvõimu all. 6.–7. sajandil rajasid slaavi hõimud piirkonda oma esimesed asustuskolded. Pikapeale assimileerisid slaavlased kohaliku elanikkonna ja andsid sajandite möödudes neile nime makedoonlased.
Missugust keelt Aleksander Suure aegses Makedoonias räägiti? Loomulikult erutab see tänapäeva Kreekas ja Makedoonias neid ülipatrioote, kes iidsest minevikust visalt juuri otsivad, ehkki see on absoluutselt mõttetu tegevus. Keeleteadlased on andnud sellele küsimusele ammendava vastuse: see keel oli küllaltki lähedane kreeka keelele, olles pigem selle dialekt. Muidugi on endise Jugoslaavia slaavlastest makedoonlastel raske selle teadmisega leppida.
Lahku kasvanud Makedooniad
- aastal kuulutas Rooma keiser Theodosius I kristluse riigiusuks. 395. aastal jagunes impeerium kaheks: Makedoonia alal moodustati kaks provintsi, lõunapoolne ja põhjapoolne, millest viimane läks Ida-Rooma impeeriumi ehk Bütsantsi, mille keskus oli Konstantinoopol, koosseisu. Pärast Serbia riigi nõrgenemist ja segaduste aega läks Põhja-Makedoonia 14. sajandi lõpuks Osmanite impeeriumi valitsemise alla ning muutus selle siseprovintsiks.
Veel 18. sajandil polnud sellist mõistet nagu Balkan olemaski. See Osmanite impeeriumi ala polnud mitte Balkan, vaid „Rumelia“ – muistne Rooma valdus, mille türklased olid Konstantinoopolilt vallutanud. Nimetust Balkan kasutati alul mäestiku kohta, mis tuli neil teel Kesk-Euroopast Konstantinoopolisse ületada. Enne 19. sajandi lõppu on Balkani asukatest vähe teada. Mõiste õigeusklikud tähendas nii kreeklasi kui ka slaavlasi ja nende vahel ei eristatud etnilisi ja kultuurilisi erinevusi.
Üks sealkandis sel ajal liikunud maadeuurija kirjeldas islami mõju. Ta tõi näite, kuidas talupojad Makedoonias lõid risti ette ja teatasid, et nad on muslimid, aga neitsi Maarja omad.
- sajandi alguseks oli Osmanite impeerium nõrgenenud ja selle äärealadel Balkanil tõstis pead vabadusliikumine. Makedoonias, kus ei olnud eraldi makedoonia etnilist rahvuslust, toimus vabadusliikumine Bulgaaria rahvusliku liikumisena.
Makedoonia küsimus ajalooareenil
- aastal algas Bulgaarias nn aprilliülestõus Osmanite vastu. Ülestõusu mahasurumisel tapeti Bulgaarias 15 000 kristlast. See ajas Euroopa ärevusse, kuid sultan lükkas tagasi kõik nõudmised reformide läbiviimiseks. Seejärel tungis Venemaa 1877. aastal Balkanile. Rahulepingu tingimustega, mille võitjad Türgile peale surusid, saavutasid iseseisvuse Rumeenia, Serbia ja Montenegro. Need sündmused tähistasid ühtlasi Osmanite sajandeid kestnud võimu lõppu Euroopas.
Teised riigid, ennekõike Suurbritannia, pidasid slaavlaste ülemvõimu laienemist Balkanil vastuvõetamatuks. 1878. aasta Berliini kongressil nõuti, et uus Bulgaaria riik tuleb kahandada piiridesse, millesse jääks vähem kui pool esialgu kavandatud territooriumist. Makedoonia läks tagasi Osmanite valitsuse alla ning Bulgaaria ja Konstantinoopoli vahele moodustati uus piirkond, Ida-Rumeelia autonoomne provints. Kuid bulgaarlased ei unustanud kunagi riiki, mille Venemaa neile lubas ning iseäranis Makedoonia kaotatud alad muutusid nende laienemisunistuste sisuks.
Vähehaaval tekkisid üksikute haritlaste peas mõtted, et makedoonlased võiksid olla eraldi etnos ning samuti pretendeerida iseseisvusele. 20. sajandi alul oli see aga raske, sest talupoegi jättis täiesti külmaks, kas nad on kreeklased või bulgaarlased-slaavlased.
- aastal oli tekkinud Salonikis radikaalsete noorte moodustatud salaühing Makedoonia riigisisene revolutsiooniline organisatsioon. Nad suutsid luua oma rakukesed kõikjal Makedoonias, samuti relvastatud võitlussalgad ja üritus kasvas partisaniliikumiseks. 1903. aastal puhkes Osmanite vastu relvastatud ülestõus, mis maha suruti. 30 000 inimest põgenes Makedooniast Bulgaariasse, 4500 inimest tapeti, maha põletati 200 küla.
Eelmine sajand
Võidukad Balkani riigid purustasid 1912. aastal Osmanite väed ja pöörasid otsekohe omavahel tülli, puhkes nn teine Balkani sõda. Algul sai Bulgaaria Makedoonia taas endale, kuid kaotas selle kohe sõja järel oma äsjaste liitlastega. Makedoonia jagati kolmeks Serbia, Kreeka ja Bulgaaria vahel.
Pärast Esimest maailmasõda moodustati serblaste, horvaatide ja sloveenide kuningriik, mis 1929. aastal võttis nimeks Jugoslaavia. Serbia Makedooniast sai provints, kuid isegi mitte oma ajaloolise nimega.
Natsi-Saksamaa 1941. aasta okupatsioon Balkanil vallandas ulatusliku etnilise kodusõja. Bulgaaria väed hõivasid endise Jugoslaavia Makedoonia, kuid koloniseerimine kukkus läbi tänu kohalike partisanide tegevusele ja sõjaaja raskustele. Osa makedoonlasi toetas kommunistlikku vastupanuliikumist, mida juhtis Josip Broz Tito. Et võita Makedoonia vastupanuliikumise poolehoidu, tunnustas Tito juhitud partisaniliikumine Jugoslaavia lipu all juba 1943. aastal Makedooniat iseseisva föderatsiooni iseseisva vabariigina ja kuulutas selle elanikud eraldi makedoonia rahvaks. See oli makedoonlaste jaoks ajalooliselt küllaltki oluline hetk.
Bulgaaria okupatsioonivõimud moodustasid küll veel 1944. aastal vastukaaluks Titole vormiliselt iseseisva Makedoonia riigi, kuid see jõudis kesta vaid mõne kuu.
Makedoonia nime all
Pärast Teise maailmasõja lõppu moodustati kuuest vabariigist Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik, kus üheks vabariigiks oli ka Makedoonia Rahvavabariik – 1963. aastast „sotsialistlik vabariik“.
Makedoonia tähistab oma iseseisvuspäeva 8. septembril. Sel päeval 1991. aastal toimus Makedoonia iseseisvusreferendum, kus osales 75,8% selle elanikest, kellest 95,5% pooldas Makedoonia iseseisvumist. Sama päeva õhtul kuulutas Makedoonia tollane president Kiro Gligorov riigi iseseisvaks. Erinevalt teistest uutest riikidest, mis Jugoslaavia lagunemise käigus tekkisid, iseseisvus Makedoonia veretult. Olukord jäi rahulikuks ka kogu kodusõja ajaks.
Olukord halvenes aga 1999. aastal Kosovo sõja ajal. Makedooniasse põgenes 360 000 albaanlasest sõjapõgenikku. Nad deporteeriti pärast sõja lõppu, kuid seepeale alustasid mõlemal pool riigipiiri elavad albaanlased relvastatud partisanivõitlust Makedoonia vastu, et saavutada albaanlaste autonoomia või lausa omariiklus. Kodusõda kestis 2001. aasta juunini ja lõppes NATO rahuvalvejõudude riikitoomisega. Seejärel sõlmiti Ohridi leping, millega Makedoonia valitsus kohustus andma albaania vähemusele suuremaid õigusi. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel olid 64% Makedoonia elanikest makedoonlased, 25% albaanlased, 3% mustlased, 2% serblased ja 1% bosnialased.
Sellel mägisel maal (kõrgeim punkt 2753 m) puudub väljapääs merele. Makedoonia on vaeseim endistest Jugoslaavia vabariikidest, jäädes vaesuselt Euroopas alla vaid Albaaniale.
Mis mõtet on sihukest Kört-Pärtli pühapäevasärgiga sarnanevat kohta üldse pidada?
Uus aeg ja uued tehnoloogiad teevad vahel inimesed ülimalt leidlikuks ja nii juhtus ka Makedoonias. Edasine puudutab juba tänast USA presidenti.
- aastal tõusis ootamatult endise Jugoslaavia üks räpasemaid ja mahajäetumaid linnu Makedoonia südames – kahel pool Vardari jõe kaldal asuv Veles – maailmapoliitika keskmesse.
Asi oli nimelt selles, et mõned kooliõpilased lõid uudisteportaali, kuhu hakkasid postitama väljamõeldud uudiseid USA presidendivalimiste kampaania, aga eelkõige Donald Trumpi kohta.
Keegi ennast „Borisiks“ kutsunud nupumees lõi portaali Daily Interesting Things, kuhu mõtles välja uudiseid või kopeeris joga teistest libauudiste portaalidest. Need osutusid Donald Trumpi poolehoidjate seas populaarseks ja nii teenis Boris veebruaris 2016 Google’i reklaamist oma esimesed 150 dollarit. Esimesest edust innustatud, otsustas Boris kogu oma tegevuse pühendada feik-uudiste tootmisele ja levitamisele internetis.
USA presidendivalimiste kampaania viimastel päevadel oli 40 000 elanikuga Velesi linnas registreeritud üle 100 portaali, mis toetasid Trumpi. Kõik need portaalid kubisesid sensatsioonilistest, kuid ülimalt primitiivsetest nn uudistest. Paljude portaalide seas oli ka näiteks NewYorkTimesPolitics.com, mis väliselt meenutas selle USA mõjuka päevalehe kodulehe kujundust; PoliticsHall.com, USAPolitics.com jne.
Populaarsematest uudisteemadest kerkisid näiteks esile demokraatide presidendikandidaadi Hillary Clintoni vääramatu süüdimõistmine ja vanglakaristus, Rooma paavsti heakskiit Trumpi poliitikale jne. 2016. aasta augustist kuni novembrini teenis Boris oma portaalidega 16 000 dollarit, samal ajal kui keskmine palk Makedoonias oli 370 dollarit.
Pärast Trumpi võitu USA presidendivalimistel kasvas ühiskonna mure feik-uudiste purustusjõulise efekti pärast. Makedoonia portaalid olid selles kontekstis niigi tõusnud tähelepanu keskpunkti ning Google koristas Borisi portaalidest oma reklaami ära. Google’i reklaamiraha kadumise järel haihtus Borisil igasugune huvi omaloodud portaalide vastu ja need kopitavad nüüd kusagil interneti avarustes.
Kuid internetireklaamiga raha teenima õppisid makedoonlased ammu enne Borisi peadpööritavat tähelendu. Ilmselt jätkub see ka tulevikus vaatamata Facebooki ja Google’i kõigile pingutustele makedoonlasi selles segada. Kogu see tegevus on suunatud USA kasutajale, sest neid hinnatakse kolm korda kõrgemalt kui internetikasutajaid mujal maailmas.
