KATSE TÕLKIDA SÕNASTAMATUT: Teater NO99 dramaturg Laur Kaunissaare kirjutab, miks on trupp pöördunud poliitikast luulesse. Ja mis ühendab emotsioone, Juhan Liivi ja väsimust poliitikast.
Laulupeod pole mulle kunagi eriliselt meeldinud: palju inimesi õlgleb ühes kohas koos, päike sirab pähe, kõõlud toiduleti ääres, ootad alatasa oma koori järjekorda. Argisus valdab. Samas on just laulupidu nagu Eesti oma Kumbh Mela, emotsioonide suurendusklaas. Milliste emotsioonide, pole ehk isegi niivõrd tähtis, ja eks need võivad ka muutuda. Intensiivsus loeb.
Kui analüüsist ei piisa
Tiit Ojasoo ütles „Iga ehtsa südamelöögi“ ühes algusperioodi proovis, et nüüd on mõneks ajaks kopp ees sellest poliitikast. Tõsi, „Ühtne Eesti“ ja „Reformierakonna juhatuse koosolek“ olid emotsionaalselt täpsed, aga nad olid seda omas ajas. Samasse jõkke mitu korda ei astu. Just siis, kui tundub, et miski on juba käpas, tuleb muuta suunda. Muuta vaatepunkti. Nihutada, nagu soovitas Peter Brook.
Sestap tunduski, et praegu on õige aeg luulest rääkida. Tähendab – mitte rääkida luulest. Mis sest luulest ikka rääkida. Ega luulest rääkida saagi, ta lipsab käest nagu hüljes. Luulest räägitakse heal juhul mõnel tolmusel konverentsil, mille vaheajal plasttopsist piimapulbriga kiirkohvi luristatakse. Saab rääkida Juhan Liivist või tema luulest, mis selle lavastuse materjal on. Aga mida sellestki rääkida. Eluloolisus ju ei huvita, krestomaatilisuse eest hoiatas ta kunagi isegi – ja kaua seda kuue-lugu ikka korrata. Ta luule on, ja sa kas tunned ja tunnetad seda või mitte.
„Mis sa luuletad“ kõlab eesti keeles peaaegu solvanguna. Sellest, kuidas luulega seotud sõnad tihti valetamist või parimal juhul eskapismi tähistavad, saaks korraliku kursusetöö. Samas on olnud aegu, mil luule tundmine käib kõrgete ametnike ja juhtide erialaste oskuste juurde. Kes Homerost ei tundnud, sellele riigieelarvet kätte ei antud. Ajatusetaju annab igapäevaotsustele hingamist juurde. Luule ei ole midagi dekoratiivset, ilusad mustad sõnad ilusal valgel paberil või helid kõrvus. Luule taga on tugevad emotsioonid, tunded, mis vormi võtta ei oska ja selles ongi konks. Kõik ei allu siin-ja-praegu SWOT-analüüsile.
Sõnade ja infarkti vahel
Võib ju öelda sõnad viha, armastus, ilu, mure, hirm, vaimustus, ja ometi nad ei avane. Võib öelda Randpere, Savisaar, Mikser, Pakosta, Lasnamäe, Kalamaja, pedak või lumehelbeke, aga see, mis jääb nende tähtede ja vererõhu tõusu või languse vahele, on sõnastamatu. Ometi on ta olemas. Kas seda õnnestub näidata laval puhtal kujul – umbes selline oli ülesanne, mille me enesele seadsime.
Ühelt poolt on oluline, et see on just Juhan Liivi luule, mida lavalisse keelde tõlkida püüame. Samas võiks see olla ka keegi teine. Emotsioonidel rahvust ega kodumaad ei ole. „Iga üks südamelöök“ ei tõlgi Juhan Liivi luulet lavale tõlkides mitte Juhan Liivi luulet selle sõnades. Lumehelbekese langemist ei saa mängida lumehelbekese mängimisena. Noh, saab, aga…
Tõlkida saab emotsionaalset intensiivsust. Räägitakse, et Juhan Liivil taandusid elu jooksul sisemise selguse hetked üha lühemaks, olles viimaks vaid mõne minuti pikkused. Nendel selgetel hetkedel ta kirjutas, sest muul ajal ei suutnud. Intensiivselt, sest ähvardav udu oli lähedal. Ta luuletused on nagu hetked, mil maailm muutub sisetunde, emotsiooni subtiitriks. „Nõmm on sügisele langend kaenlasse“ on kujutluspildi ja kujundina nii ebatavaline, et seda ei mõtle välja pelgast harjumusest olla kirjanik ja seetõttu, et kuulud kirjanike loomeliitu. Seda peab nägema, see pilt peab sel hetkel kokku võtma kogu su tundeseisundi. Liiv plahvatus emotsionaalselt paberile. Aga sama plahvatust võib ka kogeda inimene, kes luulet kirjutada ei oska. Ja see intensiivsus ongi ainus osa luulest, mis on lavale tõlgitav.
Miks just luule?
Miks just luule? Sest luule on intensiivsus puhtal kujul ja luule tõlkimine (ka lavale) on võimatu, ja just võimatute ülesannete täitmise püüdlus saab luua ülevust. Enne veel, kui kunstiteose kriteeriumiks sai ilu või veelgi hiljem huvitavus, oli peamiseks kriteeriumiks: ülevus.
Miks just siin? Sest teadlik elamise intensiivsus ja selle kujutamine näitlejamängu intensiivsuse kaudu on olnud NO99 nii-öelda pealisülesandeks läbi paljude lavastuste, ka nende, milles on tahetud näha vaid poliitilisi allusioone. Miks just nende inimestega? NO99 trupp polnud pikalt pea kaks aastat koos uut lavastust teinud. Tahtsime taas. Miks just praegu? Sest argisus tundub peale tungivat. Üha sagedamini kuuldub arvamusi, et kõike saab mõõta. Kui veel ei saa, võib selleks uue app’i programmeerida. Asjad alluvad põhjus-tagajärg analüüsile. Just sellepärast tundus vajalik teha lavastus millestki, mis alati käest voolab. Emotsioonidest.
NAGU SELGROOTA SILK: Juhan Liiv leiab, et kirjaniku hale meel temasse ei puutu. KesKus valis mõned fragmendid hullu vanameistri märkmetest.
Ma tean, et kirjanikul meel hale on. Aga sellega ei ole ma kaugemal. Miks ta hale on?
Mis puutub minusse kellegi haledus. Kirjutatagu plastiliselt, kujukalt.
Kehad, kehad kokku, asjad, nimed, sündmused. Küllap nad tundmuse kaasa toovad.
Nad toovad kaja, selle enne nimetatud varju, ja see kaja saab nüüd pääasjaks. See on subjektiivse tõus üle objektiivse!
See on kunstniku veimevakk, see ta palk.
***
Kunstniku hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, kivisesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne „voolab“. Kangelane näitab käega kuhugi jne., mis kunstniku mõtte nähtavaks teeb, kujutatavat nähtavat n ä g e m a t u g a, „eluga“, „voolamisega“, mõttega seob.
***
Hiljuti võtsin kätte miski lehe – kujutas, keegi oma armastuse tundmusi ja suve päeva. Küll oli ilus keel. Küll oli ilus lauseehitus, küll oli määratud pikkus, aga mis puudus – oli asi, millest kõneldi. Ta ei jäänud ei päikese paiste külge, ei ka suve päeva külge, ei kõlvanud ta kirjeldajale enesele – ta ei olnud loomukohane.
Vägimehe kannatusega katsusin vaprust näidata, algasin kümme korda lugemist, ei saanud lõpuni ja kui sain, ei teadnud, mida olin lugenud.
Ei saa müüri ehitada kivide varjudest, vaid kividest enestest.
***
Kehadest saab ehitada. Tundmusi saab tuletada.
Kuid ehitus on kaine, plastiline. Palju kehasid, – võib külmus tulla.
Muusikalised, lüürilised ärapildid pikkades ridades, ilma oma valitseva isandata, positsioonita, võivad – und sünnitada.
Palju mett koos, – upute!
Seda tahtsin ma öelda, et mõned enese ajutöö nõrkust paljude ilusate sõnade sisse tahavad varjata – näit. noored armastuse hellusest ja õnnest kirjutades, ja ei anna oma kujule positsiooni.
Nagu selgroota silk.
