NEIST, KES KASVAVAD KA TALVEL: Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Ave Visnapuu õpetab väheke, kuidas teha lihtsate vahenditega ning kättesaadavast kodumaisest materjalist ikebanat. Samas – täitsa kenasti saab pimedal ajal tegeleda ka taimede kasvatamisega.

Käes on aasta pimedaim aeg. Hing aga ihkab soojust ja valgust. Jõuludki pole enam kaugel ning  paras aeg on alustada ettevalmistusi jõulude tähistamiseks. Lihtsa ja looduslähedase seade saab näiteks metsast toodud okstest, käbidest ja samblast. Luksuslikuma kompositsiooni tegemiseks tuleb sammud seada aiaärisse, kus pakutakse just jõuluajal õitsevaid taimi, nagu näiteks jõulutähte, jõulukaktust või kalanhoed. Maitsekas on ka üksainus taim kenas anumas, lisaks näiteks mõni jõuluehe või väike päkapikk, kuid kompositsioon mitmest taimest on veelgi toredam. Vali sobiv kauss või madal korv ning säti sinna õitsev lill koos pisikese okaspuuga, lisaks ka näiteks mõni roheliste lehtedega toataim. Viimistlemiseks võib kasutada ka sammalt. Traditsioonilised jõuluvärvid on punane ja roheline, aga ka valge, kuldne, hõbedane ja sinine. Kokkusobivaid taimi ja värvikombinatsioone on palju. Kel natukenegi katsetamislusti ja tahet, saab teha kauneid jõuluseadeid nii lauale, riiulile kui aknalauale sättimiseks.

Aiataimed on juba ammu talvepuhkusele jäänud ning aed on tühi ja kõle, seega võiks maja sissepääsu kõrvale või rõdule paigutada midagi kaunist. Miks mitte kasutada selleks aiavaasi, kuhu on suvest kasvama jäänud näiteks padipõõsas, viltleht või mõni ilukõrreline. Kui juurde lisada mõni okaspuu- või raagus lehtpuuoks, kanarbikupotike ning veidi sammalt ja miks mitte ka mõni kaunis jõuluehe, on tulemus vägagi jõulupärane. Täpiks i-le on väikesed tulukesed, mis võivad põleda kogu päeva ning loovad jõulumeeleolu.

Kõige jõululikum jõululill

Kaunis piimalill ehk jõulutäht (Euphorbia pulcherrima) on vist küll kõige “jõululikum” jõululill. Oma kodumaal, Mehhikos ja Guatemalas, kasvab jõulutäht kõrge põõsana mägedes. Helerohelised sametised lehed ja erkpunased kõrglehed tegid temast armastatud jõulutaime juba 17. sajandil.

Võrsete tippudes kasvavad kõrglehed ei olegi õied nagu ekslikult arvatakse. Õied asuvad hoopis värvunud kõrglehtede vahel ning on pisikesed ja tagasihoidlikult rohekaskollased. Et jõulutäht meid ikka kogu pühadeaja rõõmustaks, peab juba poes taime valides üht-teist tähele panema. Jõulutäht ei talu järske temperatuurimuutusi, tuuletõmbust, mulla läbikuivamist ega liigniiskust. Taim tuleb enne poeuksest välja minekut korralikult ära pakkida ning koju jõudes võiks lasta taimel paberi sees natuke aega (umbes pool tundi) uute oludega harjuda.

Toas tuleb jõulutähele leida soe ja valge koht ning jälgida, et muld taime ümber oleks ühtlaselt niiske.

Väga suure tahtmise ja järjekindluse juures on võimalik taim kodus ka järgmisel aastal õitsema saada, kuid selleks peab palju vaeva nägema. Seepärast tuleb enamasti leppida, et tegu on nö ühekordse taimega. Loomulikult saab jõulutähte toas aastaid kasvatada ka lihtsalt kena rohelise taimena, mille lehed võivad isegi punaseks värvuda, aga nii efektseks kui poest ostes, ei kasva ta kodus kunagi.

Troopilised lülikaktused

Jõulukaktused ehk lülikaktused on pärit Brasiilia troopilistest vihmametsadest, kus nad epifüütidena puude okstel kasvavad. Toataimena kasvatatakse harilikku lülikaktust ehk harilikku jõulukaktust (Schlumbergera truncata), mis kuulub kindlasti samuti jõuluaja juurde.

Jõulukaktuse lüliliste varte tippudesse kasvavad õied on 6–8 cm pikkused ning on värvuselt punased, lillakaspunased, valkjad, kollased või roosad. Jõulukaktus on vähenõudlik ning lihtsalt kasvatatav taim. Ülekastmist ta ei talu, sest juured võivad mädanema minna. Väetada võiks kaktuseväetise lahja lahusega kevadest kuni õitseaja lõpuni. Jõulukaktusele ei meeldi liiga ere päike, võimalusel aseta taim ida- või põhjapoolsele aknalauale, sest siis ei ole karta päikesepõletust. Hilissügisel, kui vartele ilmuvad pisikesed õiepungad, on eriti oluline jälgida, et taime asendit ei muudetaks, sest muidu võivad õiepungad maha pudeneda. Lilleärist taime ostes tuleks valida kindlasti selline taim, mille õienupud on alles puhkemata ning kaktus kojuviimiseks korralikult paberisse pakkida!

Vahemere alpikann

Toataimena kasvatatava alpikanni esivanemaks on vahemere alpikann (Cyclamen persicum), mille looduslik levila on Vahemere idarannikul: Küprosel, Rhodosel, Kreetal, Süürias. Alpikanni aretuses kasutatud looduslikud liigid on tagasihoidlike heledate õitega, kuid alpikannide sortiment on ääretult lai. Värvus varieerub valgest purpursete toonideni, õied võivad olla nii täidis- kui lihtõielised, narmaliste või kurruliste servadega. Ka lehed võivad olla värvuse, suuruse ja kuju poolest väga erinevad. Aretatud on nii kõrgekasvulisi kui ka miniatuurseid sorte. Paljud sordid lõhnavad ülihästi.

Toas tuleb alpikann paigutada võimalikult valgesse kohta. Tuuletõmbust alpikann ei talu, kuna õievarred ja lehed võivad longu vajuda. Sobivaim temperatuur õitsemise ajal on 15–20 kraadi  – mida soojem on ruum, seda kiiremini lõpetab taim õitsemise. Kastma peab ettevaatlikult, nii et vesi ei satuks mugulale. Veel parem on vesi lillepoti alusele valada ning mõne aja pärast üleliigne vesi ära kallata. Närbunud õied ja lehed tuleb mugula küljest ettevaatlikult ära tõmmata, mitte lõigata.

Pärast õitsemist tuleks kastmist vähendada ning kui õied ja lehed on kuivanud, kastmine lõpetada. Suve võivad alpikannid vabalt õues veeta, et siis sügise saabudes taas tuppa kolida.

Madagaskari kalanhoe

Tumeroheliste läikivate lehtede ning säravpunaste õisikutega sukulentne Blossfeldi kalanhoe (Kalanhoe blossfeldiana) sobib samuti jõulumeeleolu looma.

Ta on pärit Madagaskarilt, kasvab kuni 45 cm kõrguseks ning õitseb aastaringselt. Euroopas on Blossfeldi kalanhoe tavaline toataim. Torujad õied paiknevad väikestes tihedates õisikutes, mis olenevalt sordist võivad olla punased, roosad, valged, kollased, oranžid või purpursed. Blossfeldi kalanhoe kasvab hästi tavalisel toatemperatuuril ja võimalikult valges kohas. Sukulendina vajab ta tagasihoidlikku kastmist.

Kui kalanhoe on ära õitsenud, võib teda küll edasi kasvatada, aga nii rikkalikult õitsema teda kodustes tingimustes enam ei saa, seega enamasti peetakse teda nn ühekordse taimena.

Lõuna-Ameerika ratsurtäht

Harilik ratsuritäht (Hippeastrum ×hybridum), mida ekslikult ka amarülliseks kutsutakse, on meil armastatud potitaim, mis pakub rõõmu oma suurte erksavärviliste õitega. Tema kodumaa on Kesk- ja Lõuna-Ameerika ning perekonnas on 111 liiki. Ratsuritähe suured, kuni 20 cm läbimõõduga kellukjad õied on punased, valged või roosad; ühevärvilised, triibulised või heleda neeluga. On aretatud täidisõielisi ja kollase õievärvusega sorte. Ühest sibulast võib kasvada üksteise järel mitu õisikuvart ning ühel varrel on enamasti mitu õit.

Kui aiakauplusest ratsuritähe sibul ostetud, tuleb leida sobiv pott. Poti suurus valitakse nii, et sibula ja potiseina vahele jääks umbes 2–3 cm ruumi, kuna liiga suures potis ei õitse ratsuritäht kuigi hästi. Talle sobib paremini savipott. Istutusmuld peab olema parajalt toitaineterikas, kuid mitte liiga rammus. Hästi sobib poes müügil olev lillemuld. Enne istutamist tuleks vanad kuivanud juured sibula küljest ära lõigata – elusad juured on heledad ja lihakad. Sibul tuleb potti istutada nii, et sibula ülaosa jääks mullast välja, sest üleni mullaga kaetuna võib sibul mädanema minna. Peale istutamist asetada sibulaga pott valgesse kohta ning kasta esialgu väga tagasihoidlikult, edasi vastavalt vajadusele, potialusele valgunud vesi aga valada ära.

Taime õidepuhkemiseni kulub umbes 3–4 nädalat. Peale õitsemist lõigata õisikuvarred ära siis, kui need on kuivanud või kolletunud. Kasvuperioodi ajal väetamisest ja kastmisest oleneb ka järgmise aasta õitsemine. Sügisel oktoobris taime kastmist järk-järgult vähendada, kuni kõik lehed kuivavad, sest taim vajab õisikupungade moodustamiseks kuiva puhkeperioodi.

Hurmav idahüatsint

Hurmavalt lõhnavast idahüatsindist (Hyacinthus orientalis) on kujunenud samuti tore jõululill. Lillepoest tasub osta alles puhkemata õienuppudega hüatsindid, siis jõuab õitsemist nautida kogu õitseaja vältel. Õitsvana ostetud hüatsint närbub kiiresti.

Hüatsindile sobib paremini jahe (13–16°) ja valge kasvukoht ning siis püsivad õied kaunid kuni paar nädalat. Veidi aitab seegi, kui lilled ööseks jahedasse ruumi viia. Kasta tuleb mõõdukalt. Ka praegu võib aiandusäridest veel hüatsindisibulaid leida. Hüatsinti võiks proovida kodustes tingimustes ajatada suudmega veeanumas. Aianduskauplused müüvad ka vaase koos kaasa pakitud hüatsindisibulaga. Valitud anumasse valatakse vett ja asetatakse hüatsindisibul sellesse nii, et ainult alumine sibulaosa jääb veepiirist kõrgemale. Sibulakand ei tohi veega kokku puutuda. Juured hakkavad vee suunas kasvama, kuna sibulakanna ja veepinna vahel on õhk piisavalt niiske. Nüüd ei jää üle muud kui oodata, millal taim õitsema hakkab. Tihti küsitakse, mida teha potis ära õitsenud hüatsindisibulaga. Ajatamiseks ta enam ei sobi, kuid peenral näitab ta oma ilu järgmisel kevadel kindlasti.

Kui lill õitsemise lõpetab, tuleb närbunud õied eemaldada, pott koos taimega aknalauale jätta ja jätkata mõõdukat kastmist seni, kuni lehed on kolletunud. Seejärel lõpetada kastmine ja pott koos sibulaga jahedasse kohta viia. Juunis-juulis võetakse sibulad mullast välja, puhastatakse ja hoitakse nagu teisigi väljakaevatud sibulaid soojas ning sügisel istutatakse peenrasse. Et ajatamine nõrgestas sibulat, siis järgmisel kevadel ei pruugi ta õitsema minna, kuid ülejärgmiseks kevadeks kosub juba piisavalt ja õitseb endises ilus.

Norfolki saare toakuusk

Kõrge araukaaria (Araucaria heterophylla), rahvasuus ka toakuusk, on kaua aega olnud tuntud ning hinnatud toataim, mis sobib imehästi ka jõulupuuks. Ehted külge ja mure murtud  –  tore vaheldus traditsioonilisele jõulupuule! Ta on pärit Norfolki saarelt ning kasvab kuni 60 m kõrguseks puuks. Ka toataimena kasvab araukaaria aja jooksul väga kõrgeks.

Araukaaria vajab valget, õhurikast ning jahedat kasvukohta. Kui kahe esimese tingimusega saab kodus veel hakkama, siis talvel +10-15 kraadist valgusküllast ruumi on keerulisem leida. Soojas ruumis arenevad puul inetud rippuvad võrsed ja taime kasvukuju pole enam liigiomane. Suvel võib araukaaria õue viia ning panna tuulte ja ereda päikese eest varjatud kohta. Kastmise suhtes on araukaaria tundlik, kuna talle ei sobi ei liigne niiskus ega läbikuivamine. Suvel tuleks kasta rohkem, talvel harvem.

Araukaaria istutatakse ümber umbes iga 2–3 aasta tagant ning kasvumuld peaks olema nõrgalt happeline. Taime vars ega juurekael ei tohi istutamise käigus sattuda endisest sügavamale! Juhul kui taime ümber ei istutata, võib seda paar korda aastas märtsist septembrini väetada, kasutades selleks okaspuudele sobilikku väetist.

Küpressid ja ebaküpressid

Jõulupühade eel tulevad poodidesse müügile väikesed okaspuud, sageli ka nime alla “ okaspuude mix.” Enamasti on need küpressid või ebaküpressid, millest levinumate hulka kuulub California ebaküpress ehk rahvapäraselt toakadakas.

Tuntud on ka Leylandi värdküpress (×Cupressocyparis leylandii) ja Kanada kuusesort ’Conica’. Nad kõik on mõeldud asendamaks harilikku kuuske jõulude ajal ning on populaarsed “lauakuused.”

Pisikesed okaspuud armastavad jahedat ja valget kasvukohta ning neid võiks iga päev leige veega piserdada, sest siis püsivad taimed kauem ilusad. Kindlasti ei sobi neile kamina või radiaatori lähedus. California ebaküpressi on võimalik sobilike kasvutingimuste korral aastaringi pidada. Suveks võib taime õue poolvarjulisse kohta viia ning talveks jälle tuppa tuua, aga samas võib ta soojas ja varjulises kasvukohas vastu pidada ka õuetaimena.

Kanada kuusesordi ’Conica’ võiks peale pühi võimalikult kiiresti jahedasse kohta viia. Nii võib ta talve üle elada ja kevadel saab taime aeda istutada. Kindlasti ei tohi unustada kastmist!