PILDIST MÖÖDA EI LÄHE: Mitmekülgse Agu Pildi pärandi koondamine ja laiemale publikule esitlemine jätkub sealt, kust pooleli jäi: vaatluse all on tema väljakutsuv, auahne rõiva- ja kostüümidisain. Mari Laaniste kiikas näitust „Homohetero II. Agu Pildi kostüüme ja kavandeid 1979–2001“ Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis.
Kes teab, võibolla vajutas Agu Pildi retrospektiivnäituse teisele, moeloomele pühendatud osale oma pitseri ümbritsev sügisõhtu nukrus, kuid kangesti tahaks märkida, et üldmulje kiskus mullusest Pildi näitusest melanhoolsemaks. Kõneleb seekordne ju suurel määral kadunud hiilgusest, sest hea kostüüm kantakse tihtipeale sõna otseses mõttes ära ning kipub kaduma, kui selle otstarve etenduse osana on otsa lõppenud.
Hüperesteetika
Pildi vägiteod hilisnõukogude show business’i tippude riietajana on näitusel kohal pigem legendi kui millegi materiaalsena. Ka kümned lihvitud kavandid vitriinides ja seintel koltuvatel paberilehtedel mõjuvad hapra ja kaduda ähvardavana. Asjade taoline käik kõlab mõistagi veidi irooniliselt kokku Pildi andelaadi dekadentliku alatooniga.
Nagu Linnar Priimägi märgib (kunst.ee, nr 4/2016), on kõik Pildi rõivad mingi lavastamata lavastuse kostüümid. Õigupoolest kantakse Pildi hüper-estetiseeritud omailmas ka alastust täpselt sama teatraalselt kui kostüümi. Füüsiliselt teostatud kostüümid ja rõivad aga on samm sellest omailmast väljapoole ning näituselt paistab, et nende ja kavandite vahel tekib teatud pingeid. Pildi kujutav kunst, sealhulgas kostüümijoonised on n-ö maisest sfäärist distantseeritud.
Dramaatiline rõivatükk
Visanditel võtavad ühtaegu äraolevaid ja ennastkehtestavaid poose üdini staatilised, majesteetlikud, saatuslikud naised, kelle rõivastest õhkub eksootika- ja luksuseiha. Teoks tehtud rõivad ja kostüümid on aga määratud ümbritsema olmelisi, liikuvaid kehasid, mis murendab nende staatilist dramaatilisust, isegi siis, kui Pilt jääb kindlaks jäikadele poosidele ja maskide või muude pea- ja näokatete kasutamisele – see paistab eriti näituse osana esitletavast moefotoseeriast. Füüsiliste inimkehade mängutoomine justkui madaldaks piltidesse kätketud visiooni.
Ka luksusetaotluse osas tuleb nentida, et kohati on teostamisajastu kitsapoolsetest võimalustest lähtuvad kompromissid jätnud tulemusele jälje ning distantsilt tundub mõnegi detaili efekt suurem kui lähedalt vaadates. Pildi kujutlusvõime hillitsetud ekstravagantsust adekvaatselt füüsilisse ruumi tõlkida ei saanud olla lihtne. Muidugi on iga näitusel olev rõivatükk dramaatiline, aga visandite kõrval tunduvad need ometi kahvatumana, tavalisemana.
Küünilised võltsvagatsejad
Ei ole saladus, et moeajalooliste n-ö kleidinäituste renomee pole tõsimeelsete kunstiaustajate seas just kiita, nii on Aleksandr Vassiljevi kollektsioonide põhjal koostatud publikumenukad näitused Kumus ajendanud omajagu ninakirtsutusi populistlike taotluste teemal.
Pildi kostüüminäitus on teisest puust tänu piltide ja rõivastega kõrvuti esitletavale foto- ja eriti videomaterjalile, mida on suhteliselt raske vaadata: need naelutavad nähtava nii jõuliselt tagasi oma ajastu konteksti, et see tundub peaaegu vägivaldne, ehkki seeläbi loodav lisadimensioon on hindamatu.
Videosalvestis moeetendusest Nigulistes, eriti aga ühe kaameraga tehtud kuiv vaatlus kontseptuaalse fetišivarietee vormi võtnud show’st ööklubis Nightman osatavad, kui kaugeks see aeg jäänud on, ja seda kaugeltki mitte vaid kronoloogilises mõttes.
Tundub, et sajandivahetuse kõikelubavas, katsetamisjulges atmosfääris ei olnud Pildi ettevõtmistel vist pooltki sellest provokatiivsuspotentsiaalist, mis neil võiks olla nüüd, kus meediaruum kumiseb küüniliste võltsvagatsejate lärmamisest, ning eks ajenda seegi detail melanhoolset meeleolu.