KRAANIDE KINNIKEERAMISE AEG: 17.–21. augustil toimub Narvas rahvusvaheline teatrifestival „Vabaduse festival“. Festivali üks juhte Märt Meos räägib väiketeatrite olukorras end sulgevates ja demokraatiast eemalduvates riikides ning väidab, et see kõik on hea lakmuspaber, mis iseloomustab kogu ühiskonda.
„Vabaduse festivali“ programmis on väiketeatrid riikidest, kus on tõsiseid probleeme vaba sõna levitamisega ning kus viimastel aastatel on teatritegijatel olnud kokkupuuteid loomingulist tegevust piirava tsensuuriga. Tegemist pole vaid idariikide probleemiga, markantseid näiteid on võtta ka siitsamast Euroopast, kus tsensuur mõjutab üha rohkem vaba loomingut.
Kuidas me „Vabaduse festivali“ kirjeldame? See koondab augustis Narvas teatreid, kellel on oma ema- või isamaal probleeme.
Kui alustasime, siis kohe ka taipasime, et Narva on ideaalne rahvusvahelise festivali koht. Eks kuulsamad ja olulisemad festivalid toimuvadki väiksemates linnades, kus nad rohkem silma paistavad. Avignon on Prantsuse mõistes ka väike linn. Arutasime, et selline festival võiks tänasel päeval palju huvi pakkuda. Tsensuurikäärid tegutsevad mitmes maailma kohas, mitte ainult ida pool, vaid ka läänes.
Paljudes kohtades nõuab teater väga suurt kindlust.
Ma näen tihti kusagil kaugel Siberis selliseid lavastusi, et mõtlen: kuidas nad julgevad mängida. Tegelikult see on ka neile tunnustuseks nad kokku kutsuda. Et näidata õiget asja. Nad tegelikult riskivad päris palju oma kodumaal. Nad riskivad teatri kinnipanemisega või vähemalt oma kohaga. Mõni võib riskida ka oma vabadusega. Ja kinnipanemisega.
Läänes see asi siiski nii hull pole.
No vaatame, mis toimub praegu Ungaris. Meie oleme ju väike teater ja kutsume siia väikesi teatreid. Need väikesed teatrid on erateatrid, mis on tekkinud viimase 30 aasta jooksul. Üldse, Ida-Euroopas ei saada väiketeatritest aru. On olnud suur teatrite nõukaaegne süsteem. Aga nad ei saa aru, et väiketeatrid on kiiremad, reageerivad valusatele teemadele, on sõltumatud. Ida-Euroopa poliitikute ja juhtide arusaam on võib-olla see, et hoiaks suuri sambaid püsti ja väikesed ei ole olulised. Esimene asi, millesse käärid sisse lüüakse on alati rahastus. Näiteks Ungarist on mitmed väiketeatrid juba ära kolinud kusagile välismaale. Rahastused on praktilised nulli tõmmatud. Kui sa oled väga meie-vastase meelsusega, siis sulle sellest fondist raha ei anta. Sama on ka Poolas.
See on Euroopa süda. Tegelikult on imelik mõelda, et neis kohtades leidub tsensuuri. Tsensuur, surve läbi finantseerimise.
Läbi finantseerimise, see on esimene asi. Teine asi on enesetsensuur. Kas sa viitsid nende jamadega tegeleda või ei. Väiksed teatrid on paljuski sõltumatud ja esireas selliste asjadega. Suuremates on sul ka suurem vastutus, suuremad trupid ja muud. Neid siis niiväga ära ei kustutata, kui, siis ainult juhte. Ungari rahvusteatris vahetati ka juht välja kuus-seitse aastat tagasi.
Niikaua vahetavad, kuni oma saavad.
Jah, oma, kes ei kritiseeri ja kuulab. Ida pool on ka muid markantsemaid näiteid. Võtame kasvõi teatri Dok Venemaal, keda tõstetakse kogu aeg ruumidest välja. Ja kui nad leiavad hea ruumi ja ehitavad selle üles, siis omanik lõpuks loobub neist, sest talle avaldatakse väga suurt survet.
Venemaa on ammu selle poolest silma paistnud, et ühel hetkel tuleb tuletõrjekontroll ja ütleb, et „teil on vahukustuti valesti paigaldatud ja paneme nüüd putka kinni“. Sulgeb n-ö seaduslikel põhjustel, mis on laest võetud.
Põhimõtteliselt on seadused sellised, et sa pead neist kogu aeg üle astuma, aga kui sa üle astud, siis oled vajaduse korral põhimõtteliselt peos. Seadust on võimatu täita. Võtame kasvõi Gogoli keskuse. Ilmselt seal räägitakse mingisugustest juhtide raamatupidamise eksimustest aastast 2012. Võib-olla nad eksisidki, aga kas see eksimus oli nii suur, et neid peab rahvusvahelises pildis hoidma juba ligi viis aastat. Ja tegelikult käib neil siiamaani kohtuprotsess ja nad ei saa Venemaalt ära sõita. Sisuliselt nad küll koduarestis enam ei ole, nad saavad Venemaal liikuda. Aga välismaale minna ei saa.
Kui me nüüd teatritest räägime, siis võib juhtuda ka nii, et õhtul lähed magama ja oled Vene lavastaja, aga hommikul ärkad üles ja oled lääne mõjuagent.
Täpselt nii. Venemaal on üle 700 teatri. Ja seal on valdavalt ikkagi suuremad teatrid. Eks nad ikkagi mingit ideoloogiat kannavad ja kui sa sellele vastu astud, siis kaotad oma koha. Kardetakse, ja palju sõltub kohalikust võimust. Mu enda hea tuttav ei olnud valmis tegema mingit pakasuuhat valimiste jaoks. Direktor, kes oli truu ametnik, tahtis seda teha. Ja tuttav pidi teatrist loobuma. Saadeti kuskile kaugele asumisele. Tal ei olnud võimalik enam Moskvas jätkata. Ja teine asi, Covidi sildi all lõgisevad käärid veel eriti tõhusalt. Piirid on kinni, nüüd saab arveid klaarida paljudega, kes ei ole varem meeldinud. Ja kuna rahaga on ju nüüd veel eriti halvasti, saab tuua palju põhjuseid, miks ei saa toetada.
Venemaal jookseb mingi mõjujoon koos Uurali mäestikuga. Sealpool Uuraleid on inimesed üldjuhul julgemad. Moskvast ollakse kaugemal, tsaar on kaugemal.
Tundub küll, olen käinud kolm korda järjest festivalil Siberia Transit. Ja seal näidatakse väga huvitavaid asju. Ma näen seal väga julgeid lavastusi. Selles mõttes on see festival väga huvitav ja teatrid linnast, millest pole kuulnudki. Näiteks Lesosibirsk. Kuskilt Krasnojarskist veel neli tundi metsa sõita.
Siin jäi just ära Birgitta festival, kus pidi näidatama Neeme Kuninga Krasnojarskis lavastatud Oneginit. Ja just nimelt Covidi pärast. See kirves ripub ju ka meie kohal.
Ma sain aru, et neil tuli ikkagi 280 inimest ja pooled olid neist vaktsineerimata. Ja vabariigi valitsus ei olnud nõus tegema mingeid erandeid neile, kes on vaktsineerimata. Meil on tulemas kolm truppi. Umbes 30+ inimest ja nemad on kõik vaktsineeritud või läbi põdenud.
Keda Narva „Vabaduse festivalile“ on oodata? Mis maalt ja mille järgi valik, kes mängima tulevad?
Meil on Venemaalt kolm teatrit. Meil on Ungarist, Rumeeniast ja Poolast. Valgevenest. Ja Eestist on meil Marius Ivaškevičiuse kuraatorprogrammist sellised lavastused, mis sobivad sealsete teemadega. Seesama „Keegi KBG-st“ või Valgevene vaba teatri lavastus „Error 403“. Seda näitame. Me teeme ka tükki „Inimesed ja numbrid“, mis kõneles erinevast elatustasemest, erinevatest perekondadest. Teeme sellise Narva special’i. Meilt on seal kolm lavastust, näiteks „Keegi KGB-st“. Ja lavastused on erinevad. Venemaalt oleme kutsunud teatri Dok, kes mängib „Kantgradi“, mis on doklavastus selles mõttes, et räägib Kaliningradist pärast sõda ausalt. Kuidas sealt sakslasi pagendati. Ja siis on meil lavastus „Säh, õgi“, mida on ainult korra mängitud – Austria festivalil. Ma arvan, et kui nad seda oma kodumaal mängiksid, järgneksid suured probleemid. See räägib, kuidas Venemaa reageeris sanktsioonidele ja kuidas ta ise Euroopa Liidu toitu hävitas. Siis on meil veel lavastus Peterburist „Nähtamatud perekonnad“, mis ka juba vääris väikest piketti Narvas. Seitse inimest tuli loosungitega tänavale.
Mis loosungitega?
See on LGBT teemadel, Venemaal, perekondadest, kellelt võetakse lapsed ära, dokumentaalsetel materjalidel põhinev. Narvas otsustati selle vastu piketeerida. Valimised on ju ka tulemas. Poolast tuleb meil selline lavastus nagu „Mein Kampf“, mis on väga kuulus tükk. See analüüsib seda, mitu lauset on vaja selleks, et korduks hullud ajad – 1937 Venemaal, holokaust jne. Võrreldakse „Mein Kampfi“ teksti ja kaasaja Poole poliitikute tekste. Kumb on hullem? Hitleri tekstid jäävad tihti alla. Ja siis Ungarist on Sacra Hungarica; Rumeeniast „Rovegan“, mis räägib Rumeenia naistest, sellest, kuidas nad on Itaaliasse tööle läinud ja mis nendega seal on juhtunud.
Festival toimub 17.–21. augustini, igal hommikul võtame eri piirkonna fookusesse ja räägime väiketeatrite olukorrast seal piirkonnas. Aga selle kaudu muidugi kogu ühiskonnast. Me kutsusime Usbekistanist Taškendi ainukese erateatri juhi; üks dramaturg tuleb Kasahstanist, nemad räägivad Kesk-Aasia väiketeatrite olukorrast. Räägitakse Venemaast… Ukrainast tuleb teatrijuht ja ka Valgevene vaba teatri juht. Räägivad nende olukorrast seal. Ja ühe päeva vestluseks on Poola ja Ungari.
