HUUMORI PUHUL EI TEA KUNAGI, MIS SELLEST VÄLJA TULEB: Rakvere Teatri loominguline juht Peeter Raudsepp on võtnud ette uue proovikivi – filosoof lavastab farssi ja naudib uut protsessi igati. Tema soov on lavastusega „Oi, Johnny“ näidata, et armastuses on kõiki vikerkaarevärve ning inimeste seksuaalsusest ei tohiks teha mureteemat. Triinu Sikk käis juttu vestmas.
Oktoobri keskel lõppesid su proovid Samuel Becketti „Lõppmänguga“, nüüd tegid kiire kannapöörde eksistentsialismist ja absurdist pöörase farsi juurde. Milline on sinu kui lavastaja varasem suhe komöödiatega?
On olnud küll koomilisemaid lugusid, nagu praegu repertuaaris olev „Kuni ta suri“, aga seal on siiski ka traagilisemaid hetki. Otseselt farsivõtmes in-yer-face-komöödiat teen ma esimest korda.
Ta on selline tore žanr, mis pakub vaheldust. Mina pean komöödiat täiskasvanute lastelooks. Lapsed mängivad asjadega pööraselt ja fantaasiarikkalt, aga me ei mängi mõmmiku ja nukuga, vaid näiteks seksi ja abielu teemadel. Aga olemas on laste fantaasiaga sarnane vastutustundetus, füüsiline ja verbaalne leidlikkus.
Ray Cooney’t on nimetatud komöödia ja farsi meistriks – kindlasti on tema looming hea õppematerjal.
Jah, farss on justkui näitekirjaniku kellassepatöö – kõik hammasrattad tuleb ükshaaval kokku panna, et masinavärk läheks käima. Selles mõttes väga nõudlik žanr, kus tühja „auku“ ei tohi olla. Seda, mida tegelase psühholoogiaga katta, ei ole. Teine plaan on juba loo alguses teada – kõik tegelased valetavad. See on põhisituatsioon ja ainuke teine plaan.
Ka Cooney loos, paradoksaalselt küll, ärkab tänu valedele inimene ellu ja saab järsku oma köidikutest vabaks. Ta ei pea enam kartma seda, mida ühiskond temast mõtleb. Vähemalt selle kaks tundi, mil meie lugu kestab, saab tegelane elada uljalt ja panna kõik oma fantaasiad ja elujõu mängu.
Mainisid just, et Cooney tekstis pole teist plaani, mis eeldaks psühholoogilist lähenemist. Samas ütlesid sa Sirbis Tambet Kaugemale antud intervjuus, et lavastajana lähtud sa justnimelt psühholoogilisest analüüsist. Kas komöödias siis psühholoogilist analüüsi üldse ei ole?
See asendub teistsuguse tegevusega, pigem füüsilise analüüsiga. Esiplaanile tuleb see, kuidas teha, mis tähendab, et sentimeetri haaval tuleb kogu lavategevus paika panna. Kõik see, kuidas midagi öeldakse, kuidas sellele reageeritakse, kuidas lavale sisenetakse ja lavalt lahkutakse.
Ta nõuab näitlejalt teatavat stilistikat, noored saavad komöödiat tehes seda õppida. Kahjuks pean ütlema, et lavakoolides väga palju komöödiaga ei tegeleta. Kõik tahavad minna kohe sügavuti rasketesse teemadesse või teha väga kaasaegset, postdramaatilist asja. Komöödia nõuab kindlat teksti edastamise oskust, rütmitunne peab hea olema.
Sa räägid palju komöödianäitlemise täpsusest, rütmilisusest, aga kui palju on ruumi improvisatsioonil?
Me hüpitame seda palli vastavalt etteantud reeglitele ja see kõik loob pinnase – kui näitleja saavutab täpses partituuris vabaduse, hakkavad tal loomuldasa tekkima improvisatsioonikohad. Aga selleks peab ta teatud kadalipu läbima, vee keema ajama ja alles siis võib ta lustida.
Kas komöödiaga tegelemine on pannud sind rohkem mõtlema ka huumori olemusele? Miks pakuvad meile nalja teiste äpardused ja hädad?
Me tahame näha, et mõnel inimesel läheb halvemini kui meil. Ärme ole selle koha pealt liiga moraliseerivad. Stiilipuhtas komöödias balansseeritakse kogu aeg õigel piiril ja vägivald ei muutu kunagi eluohtlikuks. Kloun kukub, aga ta ei saa haiget. Või tuleb kohe keegi järgmine ja teeb teistsuguse nalja otsa. See ongi komöödiakunst – ühtepidi lööme jalaga tagumikku, aga teistpidi teeme seda elegantsiga ja anname kogu aeg mõista, et see on mäng. Komöödias on päris palju semiootilisi tasandeid, kõige toredam ongi, et publik seda ei taju.
Huumori puhul ei tea kunagi, mis sellest välja tuleb, aga ma olen saanud aru, et komöödiat saab teha ainult positiivse meeleoluga. Praeguses ajas on see üldine rõõmus meeleolu eriti tähtis. Isegi proovist välja tulles tunnen ma, et olen heas tujus. Ma tahan teiste inimestega suhelda, mulle lähevad korda nende tegemised. Ma ei saa öelda, et mu meeleolus oleks midagi väga sügavat ja filosoofilist, aga see on inimsõbralik.
Praegusel ajal on elurõõm kiire kaduma ja kurbus asemele tulema. Sellisel ajal tasubki vaadata lugu, kus tegelased on suures hädas, keeravad ise endale jama kokku ning asi läheb aina hullemaks ja hullemaks. Aga see viis, kuidas seda esitatakse, on pigem nagu elupidu.
Sa oled tüübilt intellektuaal – ka komöödiast rääkides mainid ikka erinevaid tasandeid, semiootilisust, psühhoanalüüsi jm. Kuidas sa tunned, kas need asjad on erinevates sahtlites või tegelikult käivad vabalt kokku?
Need käivad väga vabalt kokku, aga eks ma pidin selle komöödiani kasvama. 10 aastat tagasi ei oleks ma sellist komöödiat teinud, ma oleksin selle ära põlanud. Aga tegelikult on see võltsmoraalsus. Kunstnikuna tuleb sellest üle saada, et saa minna liigseks kunsti ja suure teatri kummardamiseks. Hõng ei saa minna liiga pühalikuks, kõik peab olema tasakaalus, kõrge ja madal üheskoos. Ja samas võitleb ka komöödia oma süüdimatul ja lapsemeelsel moel väga suurte ühiskondlike pahedega, kasvõi sellesama silmakirjaliku moraalsusega.
Läbimängu vaadates nägin ma, kuidas sa lavastajana olid igal hetkel näitlejate mänguga kaasas, lustisid koos nendega. Küllap ongi see väga lõbus, kui suuta lahti lasta oma raamidest.
Samas muutub komöödia mingil hetkel proove tehes väga tüütuks, sest kõik naljad tuleb osadeks lahti võtta ja siis jälle kokku panna. See võtab aega. Aga see on ka oskus, et ulakat meeleolu mitte minetada.
See käibki näitleja olemuse juurde – teha ja näha naljakat. Jääda taktitundeliseks, aga kõikuda samal ajal labasuse piiri peal. Seda suurem koomik, kes läheb peaaegu labaseks ja nilbeks, aga suudab selle niimoodi ära tasakaalustada ja elegantselt välja tulla, et kõik on pahviks löödud.
Parimad komöödianäited ongi ühiskondadest, kus moraalinormid on olnud ajalooliselt hästi tugevad. Cooney esindab inglise huumorit – „No sex, please, we’re British“.
Elegants annab neile võimaluse just selliste asjadega mängida, näha teistmoodi seksuaalsuste teemas mingit fun’i. See on väga õige, oma tegeliku seksuaalsuse leidmine. Võib-olla käib see kasvuraskuste juurde, aga mulle tundub, et teistsugusest seksuaalsusest rääkides lähme me tihti liiga pühalikuks, näeme vaid inimeste kannatust. Muidugi, see on paraku üks osa, aga ei tasu võtta kõike liiga traagiliselt. Vabandage, aga mul ükstapuha, mis vormis inimesed seksivad, nii kaua kui osapooled teevad seda vabal tahtel ja on täisealised. Kui see fun ei ole, siis on see igati imelik. Just seda poolt toobki Cooney komöödia esile.
Sa ütlesid, et pidid kasvama selleni, et julgeda tõelist komöödiat teha. Millist žanrit sa veel tahaksid proovida?
Totaalselt teise äärmusesse minnes – klassikalist tragöödiat. Ma ei räägi psühholoogilisest draamast, vaid tragöödiast, kus kogu jõud läheb inimeste verbaalsele suhtlusele. Enam-vähem tühi lava, inimesed isegi ei puuduta teineteist. Kas oleks võimalik saada kätte selline inimestevaheline kirglikkus, et vaatamata visuaalsele minimaalsusele tekitada kujundite, teksti ja inimeses toimuva nähtamatuga kõrgendatud meeleolu. Ja kui ma selle ära teen, siis viimane proovikivi on lastelavastus. Seda ma olen küll proovinud, aga ei saa öelda, et see veel mu parema käe kinnas oleks.
