SURNUD LOOMADE ÄRATAJA: „Taksidermist on alguses kirurg, vahepeal kunstnik ja lõpuks rätsep.” Raugelt, justkui hajameelselt, ent nõnda tabavalt võtab Kai oma ameti kokku, ise stuudio töölaualt vastu vaatavat koonukest silitades, kui ennast kohtumise lõpuks ukse poole asutan. Fotograaf Mark Raidpere käis Kaid töö juures vaatamas, pildistamas ja kirjutamas.
Kai: Ma olen ju selline põdeja tüüp! See pane kindlasti kirja. Olen lapsest saadik põdenud, et pole nii hea, kui peaksin olema. Räägime hoopis sinust, ma olen krambis.
Mark: Pole siin midagi rääkida, olen samasugune, täpselt samal põhjusel. Aga taksidermistina oled siiski enesekindlam? Kui kaua sa oled sellega tegelenud?
Kai: Varsti 20 aastat, ülikooli ajast. Algas see nii, et helistati: „Kas teie olete Kai Kivi ja kas teie olete see inimene, kes on õppinud nii loodusteaduseid kui ka kunsti?” Mis võiks ülikooli ajal veel parem olla, kui et keegi helistab ja pakub tööd, eks. See oli viimane või eelviimane kursus. „Meil on just kunstnikku vaja!” Eelmine kunstnik Studio Viridises oli Anne Daniela Saaliste. Tema tahtis ära minna ja hakata n-ö professionaalseks kunstnikuks ja siis kellegi tuttava tuttav teadis, et on olemas inimene nagu mina, kes on kahte eriala õppinud. Eelnevalt õppisingi Pedas loodusteadust, aga kuna kõrgem matemaatika ajas mul juhtme kokku, siis astusin uuesti sisse, kunsti erialale. Tegelikult oleksin pidanud seda kohe tegema, aga olles terve elu arvanud, et maailm on kõige paremaid kunstnikke täis, ei julgenud isegi kunstiõpetajaks proovida. Kuid selle ma lõpetasin. Nii asusingi tööle, kuigi mitte kohe topiseid tegema, aga tasapisi hakkasin silmanurgast teiste tegemisi piiluma. Varsti aga juba siga rappima, see oli minu jaoks nii huvitav.
Mark: Mis oli searappimises huvitav?
Kai: Kasvõi juba see, kuidas võtta nahk maha nii, et ei kahjustaks silma äärt, ei vigastaks, sisse ei lõikaks. Kujutad ju ette küll, kuidas silmamuna muidu välja lödiseks? (Kõkutab naerda)
Mark: Ja see tundus sulle lummav?
Kai: (Ülisensuaalsel toonil) Väga! No vaata, teha näiteks banaanimulaaže nii, et inimene aru ei saa ja hakkabki sööma, võib ju mingi aeg huvitav olla, kuid ma töötasin stuudios, kuhu jahimehed tõid loomapäid, et saada ilusaid valgeid koljusid, mida panna sarvedega seina peale. Aga kuidas nad ilusaks valgeks saavad? Nad pannakse alguses vanni mädanema. Ja siis mind ümbritsevad need vannid, lehad, kuskil kõrval riputatakse samas midagi üles, nülitakse. Miks ma pean seda kõike pealt vaatama, kui võin sama hästi ise teha! Mingi ajani oli siiski palju kunstiga seotud töid, aga kui neid vähemaks jäi, tundsin, et on vaja teha ning õppida uusi asju ja nüüd mulle meeldib. See on minu arust puhas looming. (Väga vaikselt) Või? Saan aru, kuidas inimestele ei mahu pähe, et naine topiseid teeb. Üleüldse on topisetegemine imelik, aga kui seda teeb naine, siis on see kuidagi eriti imelik. Ise mõtlesin mingil hetkel, et kuna ma ei oska õmmelda, siis mis naine ma selline olen? Samas ma ju õmblen kogu aeg – loomadele riideid selga. Ainult endale ei oska.
Mark: Ilmselt kui sul nahk maha tõmmata, paneksid selle samuti ideaalses korras tagasi. Loomadele ei pea muidugi uusi tegumoode välja mõtlema.
Kai: Jaa, neil on tegumoed juba olemas. Muide, on olemas ka selline lehekülg nagu Badly Stuffed Animals. Eks Eestiski ole käkerdajaid. Mina aga olen pikalt nikerdaja. Silun ja silun, teades, et lähen rahaliselt juba miinusesse, kuid ma ei saa asja jooksupealt valmis visata, mul hakkaks häbi.
Mark: Oled saanud oma õpetajatest paremaks?
Kai: Olen õppinud teistelt ja läbi oma praktika, aga maailmas on suisa perekondi, kus põhimõtteliselt topisetegijaks sünnitakse ja oskuseid põlvest põlve edasi kantakse. Omaenda firma tegemisega on olnud see keerukus, et finantseerijad ei usu, et naine teeb topiseid ja saab hakkama. Panin küll taotlusesse laia profiili, et võin olla kujundaja, disainer, muu hulgas teen ka topiseid, kuid see jagajaid ei veena. Nad nõuavad äriplaani, kus on kirjas, mis päeval ja mis kell see põder lastakse, keda ma nülgima hakkan. Tegelikult, esimene kümme aastat ei käinud ma isegi jahimeeste kokkutulekul. See on selline üritus, kus muu hulgas ka topisetegijad näitavad, mida oskavad. Minu tööd olid alati firma nime all, mis toona koondas kolm-neli tegijat ja nõnda mõtlesin, et pagan, mina olen ikkagi Kai Kivi ja see on minu autoritöö! Jahimeestel kukkusid suud lahti ja nad ütlesid, et „Kas tõesti sina teedki? Kus keldris sind küll hoitud on!”. Kui enda nime all hakkasin näitama, hakati ka otse tellima.
Mark: Kui palju selliseid häid tegijaid Eestis ikkagi on?
Kai: Olen kuulnud, et kuskil metsaonnides pidi neidki olema, kes teevad kuidagi-midagi, aga umbes kümmekond on neid, kes on tasemel ja sellega elatist teenivad. Naisi rohkem ei tea, kuigi mõned on proovinud. Siin meie ümber stuudios on praegu siiski väikesed loomad, kuid ei meenugi, keda ma Eesti loomadest teinud poleks – hiirejunnist karuni. Mammuteidki oleme teinud, näiteks Jääaja keskuse teise korruse dioraamid on minu kujundusega. Kõigepealt olin üldsegi kalamulaažide boss, käisin nendega rahvusvahelistel võistlustel ja tõin muudkui aga rosette koju. Ühel aastal olin Põhjamaade parim kalade maalija, esimene ja kolmas koht eri kategooriates, Riihimäel, Soomes. Kalast võetakse vorm, sinna tegelikult bioloogilist osa ei jää, sel pole mõtet. Ja mis vormist välja ei tule, selle käin peenelt üle, iga viimse kui soomuse, kiirekese ja seejärel värvin ta täpselt, igas nüansis, kasutan glimmereid jne.
Mark: Su tegevusala tundub küll väga spetsiifiline, kuid nõudluserohke.
Kai: Kas tead, kui palju Eestis jahimehi on? Palju tööd tuleb nendelt. Aga muidugi ka muuseumidelt või loomaaiast.
Mark: Nii nagu eriala, on ilmselt ka klientuur väga mehine?
Kai: Mm… No naiskliendid on sellised, et sõidavad autoga, leivad teepervelt looma ja siis „Oo, issand kui nunnu, appi, seda küll ei saa siia jätta!”. Teine asi on see, et woman power on tekkinud ka jahiseltskonnas, isegi puhtalt naiste jahiselts on olemas. Pikkade juustega blondiinid, püssid käes. Käivad jahimeeste kokkutulekutel, ilusate kehadega sihvakad kaunitarid ja uhked selle üle, et on jahinaised. Aga kui kitseke oma ilusate silmadega mulle otsa vaataks, siis kuidas ma ta maha laseks? Suren ennem nälga! Ma pole võimeline kedagi tapma, igatahes sääsk on minu jaoks ülemine piir. Kui minu käest küsitakse, kui eetiliseks ma oma tööd pean, siis leian, et hoopis vääristan selle läbi looma elu. Enamik loomi aetakse ju lihtsalt auku. Pigem teha neist midagi, mis on jääv. Jahimeestel on oma eeskirjad ja normid. Näiteks riik loendab, et Eestis on hetkel nii ja niipalju karusid, kitsi jne. Kui vaadatakse, et ühes metsas on natuke liiga palju hunte, siis antakse piirkonnale käsk kätte, et näiteks 25 hundist on 10 vaja „maha võtta”, muidu inimesed ei saa rahulikult elada. Elame inimeste maailmas, paraku. Ja nad on kohustatud senikaua ringi uitama, kuni saavad need hundid kätte.
Mark: Kuid olla jahimees pole ju nüüdsel ajal elukutse iseenesest. Mis on need tingimused, et inimene jahimeheks n-ö ametlikult kvalifitseeruks?
Kai: Nad peavad saama mingit laadi relva- ja jahiloa. Peab kuuluma jahiseltsi, mis koordineerib tegevust. Paljud jahimehed ongi põhitegevuses mingid superärimehed – sageli madalat profiili hoidvad, mitte Kroonika külgedel nähtavad – käivad safaridel ja toovad kaelkirjakuid kaasa. Ma ei tea küll, milleks, sellest ei saa ma kunagi aru, miks on vaja väärikat, ilusat looma tappa. Minu pärast ju keegi ei tapa, aga kui seda tehakse, siis annan endast parima, et sellest midagi ilusat sünniks.
Mark: Aga kui loom tapetakse trofee saamiseks, siis tehaksegi seda ju selleks, et sinu juurde tuua!
Kai: Samas on selliseid siiski suhteliselt vähe. Ja kui tegu on ilmse rikkumisega, oleme helistanud inspektsioonidele. Üks tüüp tõi näiteks habekaku, kes on looduskaitse all. Me ei mõtle, et „okei, teeme ära”. Küttimine on toimunud läbi aegade selleks, et ise ellu jääda. Kui põhimõtteks on, et kütid toiduks, kasutad ära naha, iga viimasegi asja sellest olendist, on see normaalne. RMK on minu jaoks kuritegelik organisatsioon. (Irooniliselt) Metsa on palju, võtame maha ja istutame uue, veel rohkem, kui oli enne, milles asi! Aga minu poolt vaadates on viga selles, et metsakooslused lahutatakse ära, võttes tükikesi siit ja sealt. Populatsioonid ei saa enam toimida nii nagu enne. Hundikari vajab teatud areaali, kus elada ja jätkuda, kuid kui metsamassiiv tükeldatakse, kaob ka nende eluruum. Ja see väljend, et „mets on küps”! Kõdumets on väga mahlakas koht, kust saavad paljud asjad alguse, ülekasvanud mets on paljude liikide toidulaud. Hakkame siis pealegi Taaniks või Saksamaaks, kus pole enam ühtegi looma metsas, kus tehakse metsakonstruktsioone, parkmetsi. Metsa muudkui „hooldatakse” ja „tervendatakse”, käime justkui mingid arstid Harvesteridega ringi. Kuid mets saab ilma meieta palju paremini hakkama.
Mark: Tänane Eesti ei ole küttide ja korilaste maa, eks need kvoodidki on tingitud rikutud looduslikust tasakaalust.
Kai: (Mõrult) Eestis pole loomadel enam piisavalt asupaiku, nad satuvad sagedamini inimkeskkonda ja siis on nad muidugi hoobilt kohutavalt ohtlikud ja ülearused ja tuleb kõik maha nottida, eks! Ma mõistan, et minu amet on kuskil seal piiri peal, kuid jään nii eetiliseks kui minu võimuses. Oli juhus, kui üks tüüp oli lasknud tapetud elevandi jalgadest taburetid teha ja tuli kurtma, et need olevat ta söögilaua jaoks liiga kõrged ja kas saaks 20 cm madalamaks teha. Minu jaoks on see midagi sellist, et tahaks lihtsalt karjuda! Kuid näiteks teismeline ilves siin stuudioseinal ongi leitud surnuna. Neid loomajuntsusid hukkub nii palju. Mul on elust kahju, muidugi, nutan, aga teen oma tööd. Muuseumid vajavad neid ja võtavad vastu. Looduses metsloomaga kohtuda on siiski õhkõrn võimalus ja kasvõi lapsed saavad nõnda teada, milline üks või teine loom välja näeb. Inimesed arvavad, et loomi pole vaja tappa, samas söövad kõike hea meelega, kui mõrtsukatöö kuskil nende pilgu eest ära toimetatakse. See, kui keegi kütib, omades jahiluba – laseb looma, liha teeb toiduks, nahast vaiba, koljust seinale trofee – pole kaugeltki nii hull võrreldes sellega, mida me igapäevaselt sööme. Kuidas käitutakse tegelikult põllumajanduses, toiduainetööstuses loomadega, nende elu ja surm on palju ebaeetilisem.
Mark: Kas su praktikas on veel näiteid loomadest, kes sinu töölauale jõudma poleks pidanud?
Kai: Siis kui veel „head” ajad olid, toodi Aafrika loomi, kelle kaitsestaatust ma täpselt ei tea. Nüüd on jällegi nii, et isegi ärimehed ei käi enam mööda maailma. Siiski tuuakse haruldusi loomaaiast, kui nad on oma elu ära elanud. Näiteks Tallinna Loomaaia kuulus suurmokk-ninasarvik. See liik on põhimõtteliselt välja surnud, hävitatud just tema sarve pärast, mis saetakse halvimal juhul maha veel elusal loomal, jättes selle surema. Toona oli mul suisa hirm nahas, sest kuskilt juba teati, võõrkeelsed inimesed helistasid, kas me ei tahaks ära müüa jne. Ja mina tegin stuudios õhtuti üksi tööd, kujutledes, kuidas tullakse, lüüakse jalaga uks maha ja viiakse minema. Kuid me tegime pressiteate, et sarv on eemaldatud ja asendatud rekonstruktsiooniga.
Mark: Ehk räägidki ühe topise tegemisest kuni vurrukarva paika saamiseni välja!
Kai: (Äkitselt süttides) Jah, nagu Jack the Ripper! Näiteks kui Loomaaed korjas kokku sõralised, keda sünnib-sureb omajagu, siis kõik need sada sarvilist toodi meile korraga sisse, pandi mädanema ja siis tuli kõik nende ajud kulbikesega välja urgitseda. Kohutav hais käis asja juurde. Huvitaval kombel tekitas see mul hirmsasti söögiisu, sõin siis igatahes rohkem kui tavaliselt, lükkasin ajud laua pealt ära ja võtsin võileiva välja! Oeh, äkki võikad üksikasjad teevadki selle heietuse kuidagi värvikamaks.
Mark: Aga siiski, tööprotsess kui selline, on seal erinevust, kas teed saarmast või ninasarvikut?
Kai: Päris alguses oli nii, et kui rääkisin emale oma tööst, siis ta ütles: „Issand, kuidas sa küll saad seal soolikates solberdada, see on täiesti õudne!” Aga tegelikult peab naha maha võtma väga puhtalt, nii et rümp jääks terveks. Seejärel tuleb nahk paariks nädalaks soolata, mis väljutab sellest vedelikud. Siis nahk pargitakse, et muuta see elastseks ja töödeldavaks. Pargis on ta sipelghappe ja soolaga. Viimaseks etapiks on eulaanimine. Vanasti tehti seda arseeniga, mis oli ka põhjuseks, et topisetegijad kaua üle 40. sünnipäeva ei elanud. Nahka tuleb hoida umbes pool tundi 35-kraadises eulaanilahuses, mis muudab selle koidele ebaisuäratavaks ja nad ei tunne ära, et see on bioloogiline materjal, mida ampsata.
Mark: Kuid rümp ise, mis sellega tehakse?
Kai: Kõigepealt mõõdan ta igatpidi üle, jalad, varbakesed, silmade vahe, nii nagu korralik rätsep mõõdab kõik üle. See, mis süüa kõlbab, läheb pannile. Päriselt, kutsun sõpru külla, teen grillõhtu. Aga see, mis süüa ei kõlba, utiliseeritakse. Rümba mõõdud aga kannan joonisele ja teen mannekeeni. Kui võimalik, saab mannekeeni ka tellida, mida on küll enamasti vaja kohendada. On hästi standardseid loomi, näiteks rebased on kõik enam-vähem ühesuurused, vahed sõltuvad vanusest, soost. Teine tegur on asend. Kui klient tahab spetsiaalset asendit, tuleb ise modelleerima hakata, vaadata, kuidas ühel või teisel juhul lihased kinnituvad, näiteks rinnaku-rangluu-nibujätkelihas sõltuvalt pea hoiakust jne. Mannekeen valmistatakse uretaanist. Kaks vedelikku, pruun ja valge, tuleb kokku valada, nii tekib paisuv vaht, mis meenutab macroflex’i, ent kivistub umbes veerand tunniga. Seejärel saen ja lihvin, sisuliselt modelleerin skulptuuri, millele naha peale tõmban. Lõpuks tuleb mängu vana hea PVA liim, kleebin, sätin nõelakestega kõik paika.
Mark: Ja silmad?
Kai: Need silmad… (Nii igatseval toonil, et kardan hetkeks, et Kai võtab lauluviisi üles) Tellitakse Saksamaalt või USA-st. Sealt saab isegi inimese silmi tellida, aga pole vaja läinud. Aa, on ju küll! Ükskord tuli tellimus ühelt Jaapani firmalt. Nad tegid Tai restoranide keti ja meilt telliti hunnik tai mehi. „Palun meile 8 tai meest!” Või oli neid rohkem, terve tuba oli igatahes mehi täis. Skulptor Lea Armväärt modelleeris need mehed kõigepealt, kuna ta elas ise Tais ja teadis, millised need mehed välja näevad. Maalisime erinevates poosides torsodel nibusid, testisime nahavärve, pahteldasime-pahteldasime-pahteldasime, et pind jääks imeilus ja musklid esile tuleksid. See oli töö, mis aitas ka ettevõtte mitu aastat edasi. Suuremad projektid on vajalikud ja ägedad, näites Jääaja keskuse tööga seoses sõitsime Rovaniemist veel 400 km edasi, Põhjamere äärde ekspeditsioonile. Korjasime kive, sammalt, oksi ja muud ekspositsiooni komponentideks. Oleme teinud kaks mammutit, Euroopas pidavat selliseid topiseid üldse kokku kolm olema, meie tehtud on Tartus ja Kölnis. Meil olid korralikud mõttetalgud, millest karvkate valmistada, lõpuks tellisime Indiast 20 kasti hobusesabasid. Indiast võib üldse kõike tellida, ütle ainult ja seal on olemas, kohe! Kinnitasime need klambrilööjaga. Aga et vahel peab olema midagi õhulist, lisasime kottide viisi eelnevalt vannides kaaliumpermanganaadiga pruuniks värvitud takku. Tegime seda kuude viisi, kiht kihi haaval ja tõeliselt ehe jäi! Aga kõik need suured tööd kahvatuvad selle pakkumise ees, mida olen vist sada korda pidanud tagasi lükkama, see on muidugi seeriast meeste-korduma-kippuvad-küsimused-kuuldes-et-olen-taksidermist: „Kas sa mu ämmast ka topise teed?” Siis on küll otsus kiire, et selle inimesega ma enam ei suhtle. Kuid ämmatopis on endist viisi kõige küsitum artikkel.
