MUIDUGI AJAST JA HAAKRISTIST: Ahto Muld vestles kirjanik Peeter Helmega, kes sai mõni aeg tagasi valmis raamatu „Haakrist ja ajarelv“. Natsiutoopia ulmeka järel muundus Helme viivitamatult Postimehe peatoimetajaks.
Ahto Muld: Maailmas on hästi palju teoseid kirjutatud, mis juhtunuks, kui ajalugu läinuks teisiti. Sul on nüüd ka käsi veidike valge, kui huumorit proovida.
Peeter Helme: Ma ei väidagi, et oleksin teinud midagi enneolematut või tohutult originaalset. Loomulikult, kui võtta need komponendid, alternatiivajalugu, natsid, kõik sellised asjad kokku panna, siis seda on korduvalt tehtud. Mis mind hakkas paeluma, või isegi häirima, on see, et ma taipasin, et ükskõik, millises ühiskonnas inimesed elavad, ükskõik, millises ajaloolises reaalsuses, on meil kalduvus mõelda see enda jaoks alati alternatiivituks. Ja ma katsusin luua omamoodi absurdse ja haige maailma ning panna sinna elama inimesed, kelle jaoks see ongi ainuke kujuteldav reaalsus.
Muld: Võib ju mõelda, et kui üks parmu tiivalöök oleks jäänud parmul löömata, siis me ei istuks siin keldris ja ei räägiks neid asju.
Helme: Siin ilmselt mängib rolli ka see, et ma olen ise ajalugu õppinud ja ajaloolaste perekonnast pärit ning ajaloo kategooriates mõtlemine on mulle väga omane. Ülikoolis tegelesin 20. sajandi totalitaarsete režiimidega päris palju. Ja ma olen tükk aega otsinud mingit võimalust sellest tohutust faktimassist, mis mul peas on, midagi teha. Kuidas kõik need jaburad teise ja kolmanda järgu faktid millekski kokku panna. Kuidas seda teha nii, et mul endal oleks lõbus ja lugeja ka seda nautida saaks.
Muld: Lõppkokkuvõttes on see nagu teatud arvutimäng, kus sa mängid riigiehitamist ja arvuti mängib sinu vastu.
Helme: Ma katsusin ära kasutada kõikvõimalikke popkultuuri klišeesid, mis pähe tulid. Mingis mõttes on see raamat ka selline popkultuuri prügikast ja ma kohe mõnuga lihtsalt kasutasin kõikvõimalikke märke ja sümboleid, mida ma tean ka arvutimängudest, filmidest ja koomiksitest.
Muld: Elu on ise neid klišeesid täis, seda klišeeparaadi on viljeletud korraliku eduga 1960ndatest.
Helme: Hakates ise kirjutama natsidest tulevikus, uurisin, millal on esimesi alternatiivseid ajaloolisi romaane natsionaalsotsialismist kirjutatud. Esimesed olid juba 1930. aastatel. Mina lähtusin ikkagi sellest, et inimesed on üsna piiratud, ei ole väga fantaasiarikkad. Inimesed on rohkem oma harjumuste orjad. Seega, ma ei usu, et see natsionaalsotsialistlik riik, kui ta oleks mingite asjaolude tõttu püsima jäänud, oleks ka midagi nii väga erilist, ei heas ega halvas. Loomulikult, see oleks olnud üks riik, mis on üles ehitatud olemuslikult kurjusele. Aga kui me hakkame mõtlema Nõukogude Liidu peale, siis seal oli ka olemuslik kurjus. Meenutame aga igapäeva. See oli üsna väiklane ja tobe.
Muld: Nõukogude ajal eksisteerisid kommunistlikud utoopiad. Me kõik sõidame puhkama Kuule. Kool on Marsil, pool maakera on kupliga kaetud, jõed jooksevad teistpidi ning kaugel põhjas kasvavad lahked päevalilled.
Helme: Tahtsin ka just sedasama vaibi, sellist debiilset optimismi üles leida. Aga natsionaalsotsialismis ei ole päris selliseid asju. Natsionaalsotsialismile oli hoopis saksa ajaloo näitamine hästi oluline. Kangelaslikkus! Muinasaaria! See on võib-olla võrreldav sellega, kuhu stalinism jõudis 1930ndate lõpus. Pean silmas kogu seda Peeter I kultust ja selliseid asju. Saksamaal oli küll Weimari-aegne ulmekirjandus, kus muu hulgas käsitleti ka tulevikku, aga see ei olnud ideoloogiliselt laetud.
Muld: Natsionaalsotsialistlikul Saksamaal tegeleti mineviku kirjutamisega rohkem kui tuleviku kirjutamisega, N.Liidus enamasti vastupidi.
Helme: Natsidel oli üks tõsine probleem vaja lahendada, mida nad lõpuni ei lahendanudki – kuidas ühitada rassiideoloogia ajalooga. See ei ole teps mitte kerge ülesanne. Me võime öelda lohutuseks, et kommunistidel oli peaaegu sama keeruline probleem, kuidas suruda maailmaajalugu klassivõitluse raamidesse. Peale selle, kõrged natsid ütlesid ise, et natsionaalsotsialism ei ole eksportkaup. Nad ise tajusid seda saksa rahvale omase ideoloogiana. Mis seadiski neile ju selle meeletu ülesande kogu ajalugu selle võtmes kuidagi ümber kirjutada. See tähendab, et kogu aur kulus selle peale.
Sarnasusi oli kokkuvõttes ehk rohkem kui erisusi. Märgid on hästi sarnased, neile on küll antud erinevaid tähendusi. Aga seda ainult pealispinnal. Väga paljudes asjades pole ju vahet. Lõpuks kuni selleni välja, et kui kommunistlik režiim rääkis klassivõitlusest ja natsionaalsotsialistlik režiim rassivõitlusest. Need on tegelikult ühe mündi kaks külge.
Muld: Tuletades veel meelde, et härra Stalinil oli samuti juutidega kana kitkuda, aga ta ei teinud seda nii avalikult.
Helme: Ta oli kaval mees. Kui oli vaja sada juuti mättasse lüüa, siis igaks juhuks võttis ta sinna kaks muust rahvusest tüüpi ka kõrvale, et saaks need ka mättasse lüüa. Et saaks öelda, et ei, me ei tapnud ainult juute. Võib-olla mõnele lugejale võib tunduda, et ma räägin tohutu suurest teoreetilisest raamistikust. Tegelikult, olgem ausad, ma jätsin selle kõik siiski kõrvale. Ma mängin ikkagi klišeede ja näivusega. Ma ei tee ajaloofilosoofiat seal.
Muld: Mis näoga võiks seda sinu raamatut lugeda härra Ruuben Kaalep?
Helme: Ma arvan, et see on ikkagi sedasorti huumor, mis eeldab natuke ajaloo tundmist. Aga ka võimet selle üle irvitada. Mina ei tea, kas ta on selleks suuteline, äkki ta loeb seda liiga üks ühele. Aga – nagu poliitiku jaoks on iga hääl oluline, nii on autori jaoks iga lugeja võrdne.
Muld: Hästi pikka aega oli ulmekirjandus staatuses, mis ei olnud just nagu päris kirjandus.
Helme: Mulle väga meeldib see, mis Indrek Hargla on öelnud: ulmekirjandus ongi kirjanduse kõige kõrgem liik. Sest ulmekirjandus on ainuke kirjanduse liik, kus on võimalik pajatada nendest asjadest, mida me käega katsuda ei saa. Laiemas mõttes on ulmekirjandus kindlasti võimeline arutlema ühiskondlike olude üle. Aga kui me räägime nüüd tehnovidinatest, siis ulmekirjandus ei ole see koht, kust otsida vidinate arengulugu. Selles mõttes, et eks ma olen ju pessimistlik inimene loomult. Ma väga ei usu inimkonna kvalitatiivsesse muutusesse. Kui vaatame lihtsalt viimast kümmet tuhandet aastat. Ma ei näe, et siin peale ratta, sisepõlemismootori ja mobiiltelefoni midagi väga suurt leiutatud oleks. Ja inimestena oleme ikka samasugused.
Muld: Paralleeluniversumis sa võib-olla ei ole Postimehe peatoimetaja. Küsingi lõpuks, et kas Hardo Pajula – kes oli ka väga tubli Postimehe peatoimetaja –, andis sulle eluteele kaasa ka paar näpunäidet, kuidas Eesti suurimat lehte juhtida?
Helme: Võib-olla ainult kaude, selles mõttes, et ma ei ole Hardoga tõesti viimastel päevadel rääkinud. Ta on kuskil reisi peal ära. Aga kui ma vaatan seda pikka ja väärikat peatoimetajate rida, siis loomulikult tõuseb Hardo seal eredalt esile. Õppetunni, mille mina temalt sain, viisin ka kohe esimese kahe päeva jooksul ellu. Nimelt olla peatoimetaja kauem kui üks tööpäev. See seisnes ka selles, et mida ei pea tegema. Ma ei teatanud kõigile, et nad tuleb kohe vallandada. Ma märkasin, et see aitas mul vähemalt esimese tööpäeva üle elada.
