ASUTAV KOGU, EESTI ALGUSTE ALGUS: Riigikogu ekskursioonijuht ja ajaloolane Archibald Kald jätkab Eesti parlamendihoone tutvustamist, mis on mitmekesine ja arhitektuuriliselt ootamatu ning üllatav justkui kohalik Sigatüüka loss. Tänane ekskursioon viib meie parlamentaarsuse lätete juurde.
- aprillil 1919 tuli esmakordselt kokku Eesti kodanike poolt valitud Asutav Kogu Estonia teatri kontserdisaalis. See päev on kujunenud pidulikuks päevaks riigikogus, kuhu rahvas on kutsutud tutvuma parlamendi töö ja ruumidega. Avatud on paljud tööruumid, mis tavaliselt on tööpäeva käigus külastajatele suletud – fraktsioonide ruumid, esimehe ja aseesimeeste tööruumid. Ronida saab ka Pika Hermanni torni, meisterdada töötubades ja Valges saalis toimub pidulik Hea Tuju kontsert.
Asutava Kogu teke
- veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti Vabariik, kuid Esimese maailmasõja käigus langes meie riik taas Saksa okupatsioonivõimu alla. Sõja lõppedes kutsuti kiirkorras 27. novembril kokku Maanõukogu, kes nimetas ametisse Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga. Selle peamine ülesanne oli seega seadusandliku võimu rolli täitmine, sest demokraatliku vaba riigina pidi rahvas valima endale esinduskogu – Asutava Kogu. Esialgsete plaanide kohaselt pidi see kokku tulema 1919. aasta 20. veebruariks, kuid 28. novembril puhkenud Vabadussõda lükkas Asutava Kogu valimised ja riikluse ülesehitamise mõneks ajaks edasi. Riigi juhtimine vajas mobiilsust ja nõudis vahel ka mitmeid muudatusi tulenevalt valitsenud oludest.
Asutava Kogu valimised toimusid 105 aastat tagasi 5.–7. aprillil kõikjal Eestis üldise ja ühetaolise hääleõiguse alusel ning salajasel valimisel proportsionaalsuse põhimõttel. Valimisõigus oli mõlemast soost vähemalt 20-aastastel kodanikel. Sellist lähenemist maailmas veel palju tollel ajal polnud, sest paljud riigid andsid naistele valimisõigused märgatavalt hiljem. Asutavat Kogu saab pidada esimeseks Eesti rahva poolt valitud rahvaesinduseks, mis oli 120-liikmeline. Valimistel osales kümme erakonda või poliitilist rühmitust – Maaliit, Eesti Rahvaerakond, Eesti Tööerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei, Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride partei, Kristlik Rahvaerakond, Saksa Erakond Eestimaal, Vene Kodanikkude Kogu, Hiiu saare elanikkude partei ja Üle-eestimaaline Meremeeste Liit.
Kokku 170 istungit
Asutava Kogu valimistel osalenud kümnest parteist ja rühmast olid olulisemad neli: Konstantin Pätsi juhitud Maaliit, Jaan Tõnissoni juhitud Rahvaerakond, Tööerakond ja Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Huvi oma riigi parlamendi valimiste vastu oli päris kõrge – 80% valimisõiguslikest kodanikest käis hääletamas. Kõige edukamad olid sotsiaaldemokraadid, kes kogusid 33% häältest. Ligi kaks kolmandikku kohtadest läkski pahempoolsetele erakondadele. Oma esinduse said ka Eestis elavate rahvusvähemuste erakonnad.
Sotsiaaldemokraadid saavutasid ülekaaluka võidu, teiseks jäi Tööerakond. Valimised näitasid, et rahvas hääletas iseseisva demokraatliku Eesti Vabariigi poolt.
Asutava Kogu saadikute seas oli 25 juristi, 11 ajakirjanikku, 7 agronoomi, 6 põllumeest, 3 õpetajat, 2 kirjanikku ja 2 üliõpilast. Naisi oli seitse.
Asutava Kogu vanim liige oli 61-aastane Johannes Meyer Saksa-Balti Erakonnast, noorim 21-aastane sotsiaaldemokraat Hugo Bernhard Kikson. Mitmetest Asutava Kogu liikmetest said hiljem silmapaistvad riigitegelased, näiteks Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Jüri Uluots ja Otto Strandman.
Asutav Kogu pidas ühtekokku viis istungjärku ehk 170 istungit, kus võeti vastu 88 seadust ja määrust. Näiteks võeti vastu avalike algkoolide seadus, mis pani aluse tollasele haridusreformile, aga ka seisuste kaotamise seadus ja perekonnaseisuseadus, millega lahutati kirik riigist jpt. Oma tegevusaja jooksul jõudsid Asutava Kogu saadikud saata välisriikidesse tervitusi, arutada teaduse ja kultuuriga seotud muresid, esitada järelepärimisi valitsusele, jälgida välispoliitilisi sündmusi ja avaldada nende kohta oma arvamust.
Mõisamaade riigistamine
Asutav Kogu tuli esimest korda kokku Estonia kontserdisaalis jüripäeval, 23. aprillil. Rõhutamaks selle ajaloolise sündmuse pidulikkust, dekoreeriti Estonia ruumid ja Eesti sõjaväelendur tegi hoone kohal mitu tiiru. Enamik Asutava Kogu liikmeid ega pealtvaatajaid polnud varem lennukit näinud.
Tegemist oli palju, sest vaja oli valida esinduskogu juhatus ning paika panna ka valitsus. Kogu kaks peamist ülesannet oli välja töötada Eesti põhiseadus ja maaseadus. Enamiku oma istungitest pidas Asutav Kogu Toompea lossi Valges saalis. Sinna kolis parlament 23. mail, sest Estonia kontserdisaali ruumides pikemalt asuda ei saanud. Lihtsamini öeldes, kontserdisaal oli mõeldud ikkagi meelelahutuseks, mitte riiklike asjade aruteluks. Samuti oli probleeme ka ametnikele mõeldud ruumidega ning seetõttu oli selge otsus minna kohta, kus võimukeskus on olnud ka eelnevatel aegadel – Toompeale. Vaidlusi riigijuhtimise ning selle aluste üle peeti Vabadussõja oludes, kus riik heitles Nõukogude Venemaaga ja 1919. aasta suvel veel baltisaksa Landeswehriga – seega ehitati oma riiki samal ajal seda vaenlaste eest kaitstes.
Parlament töötas väga aktiivselt ning juba 1919. aasta oktoobris võttis Asutav Kogu vastu maaseaduse, mida loeti üheks radikaalseimaks maaseaduseks tollases Euroopas ja mis vastas täielikult rahva ootustele. Mõisamaad riigistati, tükeldati ja anti väikepõllupidajatele.
Ajutisest valitsemiskorrast
Lisaks muudele põletavatele küsimustele tegeleti ka riigi tähtsaima seaduse loomisega ning juba juunis 1920 võttis Asutav Kogu vastu Eesti põhiseaduse, mida omas ajas peeti üheks liberaalsemaks kogu maailmas.
Huvitav on märkida, et põhiseaduse loomise kogemust oli saadikutel mõistagi vähe ning lähtuti teiste riikide põhiseadustest, mida aga üritati mugandada, arvestades rahva tahet ja õigusi. Selle seaduse loomise ühel toimunud arutlustel “parlamentaarse valitsusviisi” üle küsis sotsiaaldemokraat Mihkel Neps, mida need sõnad üldse tähendavad. “Tule Jumal appi, ega me siin rahvaülikool ei ole, et seda seletama peame hakkama,” vastas selle peale talle tööerakondlane Otto Strandmann.
Enne põhiseaduse koostamist oli sellesarnane seadus juba vastu võetud, sest suvel 1919 oli vastu võetud “Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord”. Sellega määratleti Eesti riiklus ja maa-ala, kodanike õigused ja kohustused jms. Ajal, mil töötati välja põhiseadust, jälgiti ajutise valitsemiskorra elluviimisest johtuvaid probleeme. Ja nii nagu tegijal ikka juhtub, siis saadi aru, et mitmetes kohtades oli talitatud valesti.
See puudutas näiteks võimude lahusust. Nimelt oli ajutise korraga valitud valitsemisviis, kus asutav kogu jäi dominandiks ja valitsust käsitati kui parlamendile alluvat ametkonda, kes täidaks asutava kogu korraldusi. Teisisõnu asendus poliitiline valitsus ebamäärase ametnike ministeeriumiga. Ajutise valitsemiskorra elluviimisel esines järjekindlusetust. See kord pidas Suur- ja Väike-Tütarsaart Soome lahes Eestile kuuluvaks. Selle vastu protestisid põhjanaabrid, sest saari asustasid soomlased ja varem olid saared kuulunud Viiburi kubermangu.
Põlve otsas tegemisest
Siiski õpiti paljudest vigadest ning välditi neid juunis 1920 vastu võetud põhiseaduses. Kõrgeima võimu kandja – rahvas – sai oma tahet ellu viia parlamendivalimiste, rahvahääletuste ja rahvaalgatuste kaudu. Sellega määrati esinduskoguks ühekojaline 100 liikmega Riigikogu. Presidendi institutsiooni ei loodud, sest riigi esindusülesandeid täitis peaminister, keda nimetati samal ajal ka riigivanemaks. Valitsuse määras ametisse ja vabastas ametist Riigikogu ning valitsus oli parlamendi ees vastutav.
Riigikogu praegune hoone sai valmis 1922. aasta sügisel, sestap töötas Asutav Kogu Toompea lossi Valges saalis selle valmimiseni.
Vahelepõikena on huvitav mainida, et tegelikult loodeti uus parlamendihoone valmis saada seitsme kuuga – 1920. aasta suveks. Tulenevalt nii majanduslikult keerulisest ajast, kus raha polnud piisavalt, ehitusmaterjalide hankimine on raskendatud ja professionaalseid ehitajaid polnud piisavalt, venis hoone ehitamine esialgsest kavast pikemaks. Toompea lossi Valge saal oli väike ruum 120 rahvasaadikule, lisaks pidi sinna veel mahtuma seaduste menetlemise ajal komisjonide ning osakondade nõunikke ja sekretäre – küll tuntavalt vähem kui praeguse riigikogu puhul.
Rahva huvi seadusloome vastu oli suur ning paljud tahtsid sellest ka ise osa saada. Tulenevalt ruumi kitsusest kõik pealtvaatajad sisse ei pääsenud, sest Valges saalis jagus kohti umbes 60 külalisele. Mainida tasub ka seda, et saadikutel, välja arvatud istungi juhatajal, puudusid lauad. Seega võib öelda, et olulised otsused riigi ja rahva jaoks võeti sõna otseses mõttes “põlve otsas” vastu.
Tormilised vaidlused ja kokkuleped
Kuigi valitsesid sõjaohud, olid Asutavas Kogus vaidlused ja tülid, isegi füüsilised, igapäevane normaalsus. Mõne asja klaarimiseks kulus aastaid: tööerakondlane Johannes-Friedrich Zimmermann andis toonasele maaliitlasele Jüri Uluotsale tubli kõrvakiilu. Too tahtis Zimmermanni kohtusse kaevata, teda aga kaitses saadikupuutumatus. 1920. aastal kavandas Uluots uut kohtuskäiku, paraku valiti Zimmermann ka I riigikogusse. Kolm aastat hiljem kõik kordus ja Zimmermann jätkas II riigikogus. Asi lõpetati 1926. aastal meeste omavahelise kokkuleppega ning Zimmermann lubas maksta tolle aastatetaguse kõrvakiilu eest 15 000 marka Eesti Punasele Ristile. Kokkulepe oli asjakohane, sest Zimmermann valiti veel III, IV ja V riigikogusse.
Samuti olid erinevatele erakondadele olulised oma valijate suunatud teemad, seetõttu venisid ka istungid oodatust pikemaks, sest vaieldi isegi seaduste arutlemise järjekorra üle. Nii oli näiteks augustikuisel istungil tuline diskussioon, kumba seadust peaks enne arutama, kas õpetajate palgaga seonduvat või hoopiski maaseadust. Vaidluse lõpetas hääletus, mis andis häälteenamusega eelise viimasele. Selle peale lahkusid häälekalt nii saali saabunud õpetajad kui ka osa parlamendiliikmeid.
Põhiseadus võeti vastu 1920. aasta 15. juunil ja selle järgi korraldati Eesti elu järgmised 14 aastat.
Oluliste põhimõtete alus
Asutava Kogu liikmeks oli eri aegadel kokku 173 inimest, nende seas 9 naist. Asutav Kogu võttis tegutsemise ajal vastu 43 seadust, 23 määrust ja 352 otsust.
Kui praegu tegutseb riigikogus 11 alatist ja 3 erikomisjoni, siis Asutavas Kogus oli 18 komisjoni ja 7 erikomisjoni. Nii käis näiteks koos amnestiakomisjon ja töökaitse komisjon, aga ka Vabadussõjast osavõtnud kõrgematele sõjaväelastele autasu andmise seaduse läbivaatamise erikomisjon. Nagu praegugi, töötas juba toona riigikaitsekomisjon ja välisasjade komisjon.
Hoolimata keerukatest oludest ja ka ühiskonnas valitsevatest hoiakutest oli üks selge siht, mille nimel töötati – Eesti Vabariigi elu korraldamine ning seadustamine. See kõik taandas muud erimeelsused tagaplaanile ning üheskoos jõuti hoolimata kõigest töötada välja riigile olulised alused, millest lähtutakse ka tänapäeval.
