SÕNAST SAAB LIIKUMINE: Laura Kalle ja Evelin Jõgiste mitmeliigilavastus „Lingua Franca“ loodi Valdur Mikita teostest inspireerituna ning selle tuumaks on sünesteesia ja taju, meelte koostoime ning looduslähedus. Nähtut vahendab Iiris Viirpalu.
Semiootilisest perspektiivist saab läheneda Laura Kalle ja Evelin Jõgiste „Lingua Franca“ lavastusele kui eri väljenduskeelte koostoimet ja intersemiootilist tõlget uurivale tööle. Kõneka pealkirjaga „Lingua franca“ viib vaataja oma keele loomise ja oma keele äratundmise radadele, tõukudes mitmiktaju nähtusest. Mida ja millisel määral saame oma individuaalsete maailmade vahel edasi anda. Kas ja mis läheb tõlkes kaduma? Kuidas tuua kokku erinevate väljenduskeelte ja emakeeltega etendajad?
Heli ja liikumine
„Lingua franca“ tõi lavale mitu väljenduskeelt ning lõi nende vahel huvitavaid ja leidlikke dialooge. Esiletõstu väärib nii esemetest inspireeritud muusikaline improvisatsioon kui ka humoorikalt-leidlikult mõjunud saunalava stseen. Põhilisteks dialoogipidajateks olid siin heli ja liikumine, mille suhet võis vaadata muusika ja tantsu suhtena, kuid ka häälikute, arusaamatu keele vormelite ja argiliigutuste sümbioosina.
Liikumises vaheldusid plastilisus ja argiliigutused, mõnedki hetked meenutasid viie rütmi tantsu või vaba improvisatoorset tantsu, luues mulje tavapärasest suuremast improvisatsioonilisusest. Sealjuures oli huvitav jälgida, kuidas iga erineva tausta ja väljaõppega etendaja laval mingi konkreetse meediumiga tegeles ning kuidas sellega töötati, kuidas suhestuti teiste tehtavaga ja muu, hoopis teises väljenduskeeles loodava maailmaga.
Kõne muutumine laval häälutusteks või arusaamatuks pudikeeleks osundas õnnestunult meie verbaalse keele arbitraarsusele: need hääliku- ja tähekombinatsioonid, millega me midagi tähistame, on oma olemuselt kokkuleppelised, kätkedes seega suvalisust ja pakkudes platvormi võõrkeeltevahelisele homonüümiale. Hea leid oli näiteks sõnapaar „korras on“, mis hispaania keelt kõneleva etendaja suus hoopis „südameks“ (el corazon – hispaania keeles „süda“) teisenes. Sellist häälikute suvalisusega manipuleerimist ning kõlade kokku ja lahti jooksutamise mängu pakuti terve etenduse vältel ning see palett oli täis üllatusi.
Erinevad väljenduskeeled
Liikumist vaadeldes oli iseäranis põnev jälgida tõlkeprotsessi: mil moel peegeldati liigutuses kellegi poolt kuuldavale toodud sõnu, just nende kõla ja kuuldavuse, mitte tähenduse alusel. Põnev oli ka tajudeahel, kus muusikast sai maitse, maitsest lõhn, mis anti edasi tantsijale, kes lõi liigutuse, mis lõpuks maandus kunstniku värvilisele lõuendile. Lavastusele andiski värvikaima kihi väljenduskeelte- või meeltevaheline tõlge – kuidas mängida maitset kontrabassil või kuidas liikuda mingi kõlajada peale.
Kui kõne (või laul või häälutused), muusika ja liikumine püsisid terve etenduse vältel kenasti kindlates suhetes ja võimestasid üksteist oma erinevate väljendusviiside toel, jäi paralleelselt toimuv maalimine kohati teiste varju. Etenduse käigus valminud tööd jõudsid vaataja ette jõulisemalt alles lõpus, kuigi tõlkimisahelatesse oleks võinud pildikeelt põimida selgemalt-sidusamalt juba varem. Sellises vormis jäid pildid pigem liikumises ja helis toimuva varju, olles seega rohkem illustreerivad. Samas on see mõistetav, arvestades seda, kui palju erinevaid väljenduskeeli lavale mahutatud oli ning kui palju neist juba publiku tähelepanu ja keskendunud pilku-kõrva nõudis. Just eri meelte ja tajukeelte kaasamise ja pideva ühest väljenduskeelest teise tõlkimise tõttu oli lavastuse vaatamiskogemus lisaks reipale lõbususele ka üsna tihe.
Kehalisus ja tants
Valdur Mikita seostab oma kultuslikku staatusesse jõudnud „Lingvistika“-triloogias verbaalset keelt ja selle kujunemist onomatopöa ehk kõlasümbolismiga, mis mimesise kaudu matkib otse oma allikat. Onomatopöas võib keelesemiootiliste teooriate järgi leida häälikusümboolika jälgi. Sõnad, nagu näiteks „viuhti“, või väljendid „auh-auh“ kuuluvad onomatopoeetiliste sõnade hulka ning on kujunenud mingi nähtuse kõlalisest matkimisest, asudes seega tähistajana tähistatavale võimalikult lähedal. Omapäraste sõnakujude ja häälikukombinatsioonide maailm pakub lõputult võimalusi nende ülekanneteks liikumise ja žestide keelde, mida lavastus ka leidlikult illustreeris.
Kehalisuse ja tantsu kontekstis on paslik rääkida kinesteesiast, mis hõlmab nii ruumilist paigutust ja selles orienteerumist kui ka kehataju või kehalist tunnetust. Samuti saab kinesteesiast ja kehalisusest rääkida juhul, kui tähenduse või sisu ülekanne on kehalise loomuga – nagu tantsulavastuse puhul. Kehakeelt võib näha ka universaalse, verbaalset suhtlust toetava keelena, olgugi et leidub kultuurisõltelisi erinevusi žestide tähenduste vahel.
Hoog ja mängurõõm
Oma kolmandas teoses „Lindvistika“ vaatleb Mikita keelt lausa somaatilise praktikana, võttes aluseks hingamise, mis on seotud mõlema, nii keele kui ka kehaga.
Võimegi rääkida liikumisest kui ühest maailma mudeldamise ja teadmiste edasikandumise ja väljendamise vahendist. Keha ja sellega seotud liikumised, žestid, põlisrahvail ka ritualistlikud tantsupraktikad, on siinjuures veel verbaalsele keelele eelnenud tasand. Mikita teeb seoses aistingute, sünesteesia ja lugemisega juttu ka somaatilistest markeritest – selline väljendus iseeneses tõstab esile kehalisuse komponenti. Verbaalse keele ja mõtlemise seost liigutustega on uurinud ka fenomenoloogia taustaga tantsuteoreetik Maxine Sheets-Johnstone.
„Inimene ei taha kehale läheneda nagu treeningsaalile, vaid kui luuleraamatule,“ tõdeb Valdur Mikita oma kolmandas teoses. „Lingua franca“ kui ühise keele otsing avaski vaatajale tegelikult hoopis kirju ning võimalusi ja paljusust täis maailma, kus meeled ja aistingud ristusid, põrkusid, segunesid. Sõnast või kõlast saab siin liikumine, liikumisest omakorda pilt. Tegijate endi hoog ja mängurõõm andis lavastusele veel ühe lisaväärtuse ning kokkuvõttes on tegu meelelahutuslikumat sorti lavatööga, mis paneb mõtlema maailma ja selles ristuvate individuaalsete keelte, märkide ja aistingute tajumisele ja interpreteerimisele, kuid seda tehes meie meeled hoopis ühte kunstilisse tervikusse liidab.
Sõnad nagu „viuhti“ ja väljendid nagu „auh-auh“ on kujunenud mingi nähtuse kõlalisest matkimisest, asudes tähistajana tähistatavale võimalikult lähedal.
„Inimene ei taha kehale läheneda nagu treeningsaalile, vaid kui luuleraamatule,“ tõdeb Valdur Mikita oma kolmandas teoses.
