Toimetusse naases kaugelt Siberist etnoloogiadoktor Aimar Ventsel ja viis läbi
kiire pooletunnise etnoloogilise uurimuse, mis on Eestis kuu aja jooksul muutunud.
Marek pani teevee üles, Kairi lippas poodi mulliveini ning muude tarvikute
järele, Tiina katkestas tähtsa kõne Ukraina poliitikutega ning Juku-Kalle
lõikas redise viiludeks.
“Kõik on endine”, ütles Aimar, kui oli tulemused kokku arvutanud, “ainult et sotsiaalmeedias
on jõutud veel kindlamale veendumusele, et Nõukogude Liidus oli hea ja odav elada.” Ning Ventsel
näitas kõigile grupis “Nostalgiline ENSV” levivat tabelit, kus me saime läbi keeruliste rubla-euro
suhete liitmiste-lahutamiste teada, et kui praegu oleks veel nõuka-aeg, saaks me sõita Bulgaariasse
persikut mekkima 0,064 euro eest.
“Lisaks sellele”, tõstis doktor näpu, “on maakera muutunud märksa lapikumaks kui kuu aja
eest ning jõuliselt kogub tuure ka arvamus, mille kohaselt elame me tegelikult maakera siseküljel.”
Emase koerana, lisasin laua alt haugatades, et ei maksa jätta hinnangutes vahele veel üht olulist
detaili, mis pidevalt kõneaineks: nimelt on üks Siiri Oviir (mina teda ei tunne, sest mina olen veel
küllaltki noor koer, aga Oviir on siiski juba vana naine) teinud teatavaks, kuidas emaduse kvaliteeti
saab tõestada ainult läbi abielus olemise. Normaalse koera jaoks on sihukene sedastus täiesti üle
võlli jama; selleks et igal aastal 3-7 kutsikat sünnitada ja üles kasvatada, ei pea küll mingi isase
peniga abielus olema.
Kairi kurvastas: “Näed siis. Selleks et saada teada, mihukesed revolutsioonilised
mõtted lausa silma all sünnivad, on vaja ikkagi Siberis käia, kontoris konutades
ei pane nagu midagi tähele.” Tiina aga mõmises filosoofiliselt: “Ukrainas on
teistmoodi. Sõja ajal pole kellelgi mahti mõelda, kas maakera – või siis see
park, kus sina ringi lippad (lisas ta minu poole pöördudes) – on lapik,
rombjas või kerakujuline.”
“Kui ei oleks Ventseli välja toodud tabelit, mis ütleb, et me elame
väga halvasti, arvaks lausa, et me elame nii hästi, et peale toolil
munemise ja lahedate teooriate välja mõtlemise polegi nagu midagi
teha”, oli Juku-Kalle mõtlik ning hammustas vihaselt redist.
“Mina arvan”, tuli Marek välja ettepanekuga, “et me peaksime
üldse vähem kontoris tolgendama, pakime parem asjad kokku ja
lähme külma kätte piknikule. Näe, lund juba sajabki”, rõõmustas
Marek ja torkas keeva veega teekannu oma seanahast portfelisse.
“Minu meelest võiks kogu selle tavaariga kanduda Lennart
Mere konverentsile, sest siis lööb kaks kärbest ühe hoobiga:
kuuleb, mida inimesed räägivad ja saab ka pikniku püsti panna,
mille eelis on see, et siis ei pea minema presidendi õhtusöögile”,
arvas Juku-Kalle ning hakkas külmkapis midagi sahmerdama.
“Koera võtame kaasa”, lisas Tiina, “las istub saalis ja kuulab
olulised teemad, ettekanded ja sõnavõtud ära ning kirjutab pärast
juhtkirja.”
“Kui hiljem kakluseks läheb ei pea me ka poolt valima, alati võib
öelda, et me olime kogu aeg jookide, tee ja redisega azerbaidžaani vaibal
koridoris”, rõõmustas Kairi ning keeras vaiba rulli.
Aimar oli juba ketsid jalga tõmmanud ning imes välisukse taga ootavalt suitsu.
Polegi midagi lisada. Välja arvatud see, et kuna konverentsil ei kõneldud absoluutselt
sellest, millest inimesed huvitavates interneti sotsiaalkogumites isekeskis pajatavad, pole sellest ka
midagi kirjutada. Liiga vähe lapikut maakera ning Bulgaaria-suunalisi reisiteateid.
Nii et viimane aeg oleks toime panna selle presidendi konverents, kes seisis näoga rahva poole,
oskas heietada elust kolhoosis ning kammis ennast korralikult.
Ikka kole lõhe on selle ülbe eliidi ja kannatava lihtinimese vahele tekkinud, ütlen mina kui
inimühiskonda vaatlev koer, võõrliigi esindaja.
Alati teie
KesKus’i kultuurikoer Saba