INIMENE, KES OSKAB PAUSE KIIRATA: Juku-Kalle Raid kohtus näitleja, lavastaja, tõlkija ning õppejõu Anu Lambiga. Neil persoonikülgedel on üles astunud mitmed kümned inimesed, ent Anu on igasuguse intervjuu jaoks liiga erandlik. Anu mõttepaus kannab ning tema viisakus on kõikehõlmav. Alljärgnevalt pisut teatrist ja muustki, rohkem aga eesti keelest ja kultuuriruumist.
Anu Lambil on tihtilugu kiire ja ehkki mõte näitlejaga KesKus’i veergudel vestelda pärineb küllaltki kauge aja tagant, ei ole sobivat momenti sugugi kerge leida. Või siis ei ole Anul ehk tõesti igal hetkel seda valmisolekut, et isiklikumaks minna. Ehkki küsimus pole kaugeltki isiklikus elus, vaid pigem isiklikes mõtetes ja arvamustes. Ma tajun, et vestluse alustamine ei ole Anu Lambile lihtne. Ei, isegi mitte seda. Pigem – mõte pikemast loost, kus sa ennast paratamatult avama pead.
J-K.R: Suurem osa meist teab sind eelkõige kui näitlejat. See pole muidugi kõik, eks me jõua veidi neist muist asjadest ka pajatada. Aga minu kokkupuude sinu etteastetega toimus siis, kui olin enam-vähem titt. Ja see, mis mulle hirmsasti meeldis, oli muidugi absurdisari ETV-st, „Kitsas king“.
A.L: Oi aegu ammuseid. (Peab väga kandva pausi) Siis eriti selliseid asju ei tehtud, seega oli juba juba ainuüksi neile hetkedele mõeldes oma võlu. Väga tore oli teha! (Naerab napilt)
J-K.R: Kunagi kirjeldas John Cleese Monty Pythoni toimimismehhanismi. Nende sketšide jaoks oli kõige tähtsam see puänt läbi raiuda – et kõik ootavad, kuidas asi lõpeb puändiga, aga ei midagi. Pythoni vennad nimetasid seda Gordoni sõlme purustamiseks.
A.L: (Kaalutlevalt) Sellistel asjadel on muidugi oma tähtis osa taolise huumori juures.
(Tagasihoidlikult) Võib-olla oleks vaatajate käest õigem küsida. Aga improviseerida sai palju. Meile ei olnud nii väga palju ega täpselt ette kirjutatud. Ma ei tea, kuidas praegu asjad käivad. Võib-olla on kindlamad stsenaariumid.
J-K.R: Siis pidi ju see seltskond üksteist väga hästi tajuma.
A.L: (Päikeselise moega, aga vaikselt) Jah! Nii oligi. Nii see tõesti oli!
J-K.R: Enne kui sa lavakasse sattusid, õppisid 7. keskkoolis. Niisiis, nõukogude inglise keele koolis ja inglise keele klassis.
A.L: Selles koolis olid jah kõik klassid – kuidas siis kutsutigi – inglise keele kallakuga. Ja küllaltki põhjalik asutus oli see ka.
(Tuletan Anule meelde üht omaaegset legendaarset õpetajat, Virve Ussisood).
Ussisoo oli selline väga eestiaegse olemisega proua – tõsi, mulle ta vist küll otseselt ja igapäevaselt keelt ei õpetanud, ent paaril korral asendas ikka.
J-K.R: Kui sa keskkooli lõpetasid, kolisid hoopis Tartusse filoloogiat õppima.
A.L: Jah, vaata, ma ei saanud lihtsalt lavakasse sisse… Aga midagi tuli minu veendumust mööda ette võtta ja niisiis läksin filoloogiasse.
J-K.R: Kas see oli traagiline?
A.L: (Ausalt) Tead, oli küll. Mitte lihtsalt traagiline. Väga traagiline. (Rõhuga) Lausa kohutavalt traagiline. See ajahetk.
J-K.R: Lavakas oli toona umbes selline koht, kus ukse taga tammus umbes 1500 tüdrukut ja neli poissi, kes ootasid, kas pääsevad sisse või heidetakse üle parda.
A.L: (Naeratades) Nii hull päris ei olnud. Ma olen sellest küll aegade jooksul rääkinud ning ilmselt sõnadega toonase eluetapi enda jaoks juba ammu ära lahendanud. Mul oli nii, et juba lasteaiast saati teadsin, et tahan näitlejaks saada. Ja ma usaldasin emale selle mõtte nagu oma kõige, kõige suurema saladuse, aga ta vist ei saanud hästi aru. (Teeb pika mõttepausi)
Ja väga palju käisin ka teatris.
(Mõtleb veel, siis veidi vabandavalt) Oi. Aga ma mõtlen praegu, et hakkan kohe valima, mida rääkida, mida mitte…
(Mõtleb veel, seejärel uue hooga) Minu jaoks oli s õ n a nii tähtis. Sõna oli kuidagi kõige tähtsam asi. Näiteks praegu üldse on igal pool n i i palju teatriklasse. Vist isegi need klassid, kus üldse mingil moel teatriga tegeletud pole, on erandid – teatrikallakuga koole on ja ringe ja…
Kui ma lavakasse proovisin, siis ma täpselt ei saanud ikka aru, mis meist tahetakse. Et tee etüüd. Mis see aga tähendas, seda keegi meile ei seletanud. See oli eelvoor, kust ma ei saanud edasi.
(Aeglaselt) Minu jaoks oli s õ n a nii oluline. Näiteks see luuletuste lugemine. Kõige tähtsam. Muust ma vist ei saanud aru. Öeldi, et tee see asi ja see asi. Mängi. Ma midagi üritasin teha, aga ma ei tabanud teo mõtet – sellised välketüüdid. Ma ei saanud aru, mida mult oodatakse!
J-K.R: Kas see on see koht, kus anti korraldus, et mängi nüüd sulavat jääkuubikut või armukadedat koera?
A.L: (Naerab) Mulle näiteks öeldi: „Uhuu!“ Ja ma vajusin sügavalt mõttesse, et mis nüüd. Kunagi alles hiljem, kunagi pärast sain aru, et tuli lihtsalt tegutseda. Selline reaktsiooni test. Aga mina jäin mõtlema, kas mõeldakse „Popi ja Huhuud“, sest samal ajal oli see 7. lennu lõpulavastus. Või kui seda ei mõelda, siis mida mõeldakse? Mida poleks vaja olnud, oli seal komisjoni ees mõttesse vajumine. Oluline on, et sa kiirelt midagi teed, kohe peab midagi tegema.
J-K.R: Suur osa näitlejatest ei pruugi kaugeltki olla nii sõna- või tekstikesksed. Üks mu sõber, kes käis lavakas kirjandust andmas, kurtis küll veidike noorte näitlejate lugemuse kesisuse üle.
A.L: (Kõhklevalt) Võib-olla see on praegu nii, ma ei tea. Minu jaoks oli aga ikkagi sõna ülioluline. (Peab kandva pausi) Ma mõtlen seda, et praegu on ehk väga palju füüsilist teatrit. Ma ei tea. Aga mina elasin selles ajas, kus hästi oluline oli tõlgendus, mida sealt sõnade vahelt välja loeti.
Võib-olla nüüd kujutavad inimesed paremini ette, mida neilt seal tahetakse. Noored teavad, mida neilt lavakasse sisseastumisel oodatakse. Ma ei jõudnudki nende etüüdideni, mis tulid pärast. Mina olin valmistunud lugemiseks.
Aga ma sain pärast väga hästi aru. Komisjon on juba väsinud, pikk päev seljataga… Tookord tõusis keegi komisjonist püsti ja küsis, et kas teil on vanaema surnud või? Sellepärast, et ma lugesin Viiu Härmi luuletust vanaema matustest. (Muigab rõõmsalt) Ma sain aru, et see ühtepidi mõjus neile ja nad tahtsid teada, et ega minuga midagi juhtunud pole. See on minevik.
J-K.R: Olevik koosnebki minevikust, sellest on täiesti normaalne rääkida. Kas sa kirjutasid ise ka luulet?
A.L: (Kindlalt) Ei!
J-K.R: (Ei jäta) Pole kunagi kirjutanud?
A.L: (Veel kindlamalt) Ei!
J-K.R: (Painab edasi) Isegi seda väikest sahtlikat mitte?
A.L: (Vastuvaidlematult lõplikult) Ei ole! Minu lemmikraamat, kui ma olin umbes 9-aastane, oli Paul Rummo koostatud eesti luule antoloogia. Selles osas olin sõnakeskne. Kui olin üksinda kodus, siis ikka lugesin valju häälega mõnda luuletust, kuni sain sealt kätte tõlgenduse. Niikaua lugesin kõval häälel, kuni olin sellele luuletusele kuidagi pihta saanud. Ja ma lugesin kogu eesti luule niiviisi läbi. Kõik need kirjanikud tähendasid mulle midagi, nende väikesed elulood ja kujutluspildid. Sellises maailmas ma elasin. Ma nagu tõmbasin raamatut endasse ja see võis kesta aasta või isegi rohkem. Ma ei kirjutanud tõepoolest, sest just see oli minu jaoks see.
J-K.R: Mulle kohe meenub, et Mari Tarand on peaaegu sama juttu rääkinud luuletustest ja sõnast.
A.L: (Segamatult) Mulle meenub, kuidas ma lugesin Tuglase „Merd“, väga tugevalt mõjus see paatos. Ta kirjutas selle 19-aastaselt, väga noor inimene, aga mina olin temast lugejana veel 10 aastat noorem. Ent mulle see selline paatoslik kirglikkus tohutult mõjus.
J-K.R: Meie paljud tugevad luuletajad on just naised. Kas sa teed mingit vahet, kas luuletus on naise või mehe kirjutatud?
A.L: (Veidi unistavalt) Mõtlen praegu naisluuletajate peale – ja kindlasti on mingi vahe. Kõik nad on nii isikupärased. Kui oled varajases vanuses midagi haaranud, mõjub see lõpuni. Mul tuli praegu meelde Underi „Emalaul“, mis on 18-aastaselt kirjutatud. Mina lugesin seda väga vähese elukogemuse pealt. Mingid jahmatused, läbi luule, aga järsku ehmatad – et inimene, ma mõtlesin oma ema peale. Tegelikult – sa jääd igavesti lapseks. Aga hiljem on jahmatus, et äkki sa oledki otsija. Ükskõik, kas sa oled lapsevanem või ei. Sa jääd samasuguseks kogu aeg.
J-K.R: Kui sa filli läksid, kas mõtlesid ka, mida sa sealt õigupoolest tahad? On ju veel humanitaaria võimalusi, alates ajaloost ja…
A.L: (Kindlameelselt) Ma tahtsin lihtsalt õppida. Minu mõlemad vanemad olid ajaloolased. Nii et seetõttu on mul ajalooga väga isiklik side. Ma teadsin, et võin ükskõik mis ajal, ükskõik mille kohta ajaloos küsida oma emalt. Temale oli ajalugu täielik kirg lapsepõlvest saati. Ta sattus sellisesse aega, et astus Eesti Vabariigi ajal ülikooli – ja siis kõik need muutused, kui tuli Vene võim, Saksa oma takkajärgi, kui palju eksameid tühistati jne. Mille tulemusena ta õppis 11 aastat ülikoolis. Ta jättis oma väitekirja pooleli, sest see oli keeruline aeg ja ta pidi Hans Kruusi vastu kirjutama. Siis ta loobus üldse. Ta loobus sellest, mis oli tema jaoks kirg olnud.
Ju siis ikka kirjandus mulle jäi.
(Vajub mõttesse) See ongi tegelemine. Ma tegelengi sellega, mis mind huvitab. Võib-olla see kulgemine ei ole alati nii süsteemne.
J-K.R: Sa olid 10. lennus. Alati on aga nii, et ükskõik mis koolis inimene käib, õpib ta siis näitlejaks või arstiks, see ei tähenda veel, et temast see saab. Sa olid selles veendunud, et sinust saab?
A.L: Ma, jah, ei mõelnud selle peale, et ei saa. Ja mulle tuli üllatusena teatriajaloo loengus kunagi, kui Reet Neimar ütles, et hea on, kui teist tuleb kokku siit kursalt 4–5 näitlejat. See mõte oli nii jahmatav, aga nii on. Nüüd ei tundu see mulle üldse imelik, aga siis tundus.
J-K.R: Loomulikult – ja Eestis toodetakse ikka suhteliselt palju näitlejaid. On ju selge, et kõik ei mahu ära.
A.L: See on üks asi. Aga hakkavad mängima ka teised tegurid. Iseloomujooned võivad hakata, vastupidavus… (Tasaselt) Ma praegu vaatan, et noored on kärsitud. Kärsitud selles suhtes, et minnakse liiga ruttu teatrist ära või ei jõuta oodata, kui kohe ei tule mingeid rolle. Aga mõnikord on kasulik natuke aega lihtsalt paigal olla ja oodata. See ei olegi nii traagiline. Peaasi oleks mitte närvi minna. See on ka vaikne valmistumine. See on elukutse, kus kõik mängib kaasa. Mida sa loed ja näed… Kõik see kulgemine.
J-K.R: Kas sul on mingeid kindlaid žanrieelistusi?
A.L: Ei ole. Ülioluline on, kui palju keegi ennast julgeb avada. Isiklikult mängu panna. Kõik tahavad karakterit teha, see on selline (otsib sõna)… mingi kummaline nauding. Saad kohese tagasireaktsiooni. Aga mõnikord ei juleta ka katsetada, ei juleta kellelegi anda natuke teistsugust rolli.
J-K.R: Sa lõpetasid küllaltki äsja Usuteaduste Instituudi. Mis sind sinna tõmbas?
A.L: Kultuurilugu. (Muigab veidi) See oli mul ka selline lünk, eks ole. Ma sattusin õpetama lavakunstikoolis eesti keelt, sest selgus, et see on probleem – ja mitte ainult meie koolis. Peeter Raudsepaga arutasime, et ma võiks seda teha, et ma olen Tartu Ülikoolis õppinud filoloogiat kaks aastat ja nii ta läks. Mul ei olnud mingeid ettekirjutisi. Võisin proovida, mis ma tahtsin – mis on ütlemata tore. Ma õppisin ka ise väga palju selle aja jooksul; terve nädala valmistasin ette seda ühte loengut. Ning mingil moel kujunes see piiblitõlke ajalooks. Sest nii ta on ju olnud, see keele ajalugu. Pluss veel baltisaksa ajalooks. Ja kui see esimene aasta läbi sai, siis ma täiesti juhuslikult lugesin Sirbist, et ainus tingimus Usuteaduste Instituuti astumisel on see, et sul peab olema lõpetatud kõrgkool, ükskõik, mis alal. Siis ma tundsin, et see on minu jaoks. Et eeltöö olen ära teinud.
(Vaikib) Mind on kunstiajalugu väga huvitanud. Mul oli lavakunstikoolis see üks lemmikaineid.
Aga instituudis üks õppejõud ütles: te olete ise siia tulnud, ju siis teiega juba Jumal kõneleb. (Mõtleb uuesti väga pikalt) Ma arvan, et olen teel. Ausalt. Ma olen nii palju mõelnud selle üle.
J-K.R: Kas see tähendab, et sa oled ennast kristlaseks pidaja või selle kultuuriruumi osa hoopis? Neid võimalusi ju jagub igasuguseid.
A.L: Ma olen ristitud, aga ma ei ole käinud leeris. Ristitud olen nii, nagu 1990-ndatel ristiti – ma olen ristivanem ja siis pidid ka ristitud olema.
Meie kooli direktor, mõtlen 7. kooli oma, oli sõjas kuuli jalga saanud ja lonkas ning käis rääkimas, naeruvääristamas usku. Ma mäletan lapsena, et see mõjus nii imelikult. Sain aru, et mulle tehakse kuidagi veidi liiga, kui ta küsis, et noh, kas istub keegi seal pilve peal? Ma tundsin, et mind tehakse natuke rumalamaks. Ja ma mõtlesin siis, et imelik, arvestades seda, kui palju kirikuid läbi aegade ehitatud on. Miks siis ikkagi inimesed nii palju neid maju ehitasid…
(Vaikselt) Minul on natuke selline aukartus. Ma olen mõelnud selle peale, et Usuteaduste Instituudis oli väga palju huvitavaid aineid. Ma ei võtnud seisukohti, ma katsusin tajuda, mis maailmas on olnud. Mul ei ole ka mingit õigust asju naeruvääristada. Võib-olla see, kui vähe me tegelikult teame, see jahmatab. See jahmatab kogu aeg, võtab vaikseks.
J-K.R: Kas sa Koraani oled lugenud?
A.L: Ei ole.
J-K.R: On sul huvi selle vastu?
A.L: Tahaks lugeda jah. Mul on isegi olemas, aga ei ole veel temani jõudnud.
J-K.R: Libiseme korraks ühiskonna juurde ka. Kas sa valimas käid?
A.L: Käin küll.
J-K.R: Ma ei hakka küsima, keda valid jne, kui tahad, ütled ise. Aga oled sa skaalal, Eesti mõistes: parem, vasak, kesk? Kus sa oled oma maailmavaatelt?
A.L: Kaldun vasakule võib-olla, aga… ma ei oska vast parteisid paigutada. Kuhu kaldub IRL? Ma olen terve elu valinud Isamaad. Alles nüüd, viimane kord, ei valinud.
J-K.R: Kas sinu juurde pole keegi siginenud sooviga, et hüppa erakonda, trükime plakati, teeme poliitikat, kultiveerime maailmavaadet…
A.L: (Muigvel) Ei-ei!Minu juurde ei ole keegi tulnud! See ei ole ka minu rida. Ma ei lähekski, sest ma ei ole lihtsalt pädev.
(Otsib sõnu) Ma pean poliitikat oluliseks, aga ma lihtsalt tajun, et mina ise ei pruugi neid poliitilisi mänge üldse ära tajuda. Ma olen just see, kes läheb õnge mingi emotsionaalsuse pärast.
(Vargselt) Kõrvalt oskan ehk vaadata, mismoodi asjadega manipuleeritakse, et tahaksin aru saada. Ent mulle meeldib, kui ma tean, et on keegi inimene, kelle arvamust ma võin neis küsimustes usaldada. Kes valgustab asjade tegelikku seisu.
J-K.R: Ütle midagi inimesele, kes tahab astuda lavakasse. Mida võiks silmas pidada?
A.L: Vaadelda elu, panna inimesi tähele. Elu on lugemisoskus. Jälgida inimesi ja osata lugeda inimestevahelisi suhteid. Sa näed mingit situatsiooni ja püüad aimata, mis seal taga on. Selline elu vaatlus. Inimene peab sind huvitama, sest me tegeleme teatris inimesega.
(Vaatab veidi eemalolevalt üles) Elu ahnus. Eluahnus. Pärast hakkad selle pealt tööle, kuidas ja mida sa oled näinud. Inimese psühholoogia on nii kummaline, kõik käitumisviisid, ja mul on tunne, et väga head näitlejad oskavad inimesi lugeda.
J-K.R: See on väga šikk, aga isiklik vastus!
A.L: (Naerdes) Ma avastasin, et ma ei olnud selleks intervjuuks üldse valmis.
