INIMESE JA LOODUSE LOODU: Põhiseaduse kohaselt teame, et rahvusvahelise õiguse normid on meie õiguse osa. Eesti Inimõiguste Instituudi juhatuse esimees Vootele Hansen uurib, mil moel on rahvusvaheliste õigustega läbi aegade kaardistatud pärandkultuuri ja keskkonnakaitset.
Kevadel on kombeks saanud muinsuskaitse- ja looduskaitsekuu tähistamine. Muinsuskaitsekuu kestab 18. aprillist 18. maini ja looduskaitsekuu mai teisest pühapäevast keskkonnapäevani 5. juunil. Keskkonnapäeva tähistamise otsustas ÜRO peaassamblee 1972. aastal. Samal aastal toimus Stockholmis ÜRO inimkeskkonna konverents ja möödus kümme aastat Rachel Carsoni raamatu „Hääletu kevad“ ilmumisest.
Positiivne vabadus
Mai esimesel nädalavahetusel toimus maailma muinsuskaitse eksperte koondava vabaühenduse ICOMOS seminar, mil teemadeks olid kultuuripärandi kaitse, kogukonna õigus oma pärandile, huvigruppide väärtused, õigused ja kohustused. Korraldamisel olid ühenduse kaaslasteks Eesti Kunstiakadeemia, Norra Inimõiguste Instituut, Muinsuskaitseamet, Keskkonnaamet, Inimõiguste Instituut jt.
Inimõiguste korral eristatakse küll mitmeid põlvkondi ja kõik järgnevad rõhuvad üha enam kollektiivsetele õigustele, milleks saab pidada ka kogukondlikke õigusi. Klassikalised, esimese põlvkonna õigused, põhinevad nn negatiivsetel vabadustel – kellelgi ei tohi keelata midagi ja kedagi ei tohi sundida millekski ning vabaduse piirangud peavad olema põhjendatud teiste isikute samasuguste õigustega. Loodus- ja muinsuskaitse seostuvad pigem positiivse vabadusega, mis on vabadus elada väärikalt oma tõekspidamiste kohaselt.
Mõistetavam tundub looduskaitse seos inimõigustega. Oleme ju sageli kuulnud, et meil on õigus puhtale loodusele. Eesti põhiseaduses me taolist sätet ei leia. Põhiseaduses on kirjas igaühe kohustus – säästa elu ja looduskeskkonda ning hüvitada kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud (paragrahv 53). Muudel juhtudel kohtame sõna „loodus“ liitsõnades. Paragrahv kolmes on kirjas, et loodusvarad ja -ressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb säästlikult kasutada ja loodusõnnetuste korral võib piirata liikumisvabadust ja sundida inimesi tegema teatud töid.
Kui sõnad ei tähendanud mõtteid
Taolisi paragrahve võis leida ka ENSV viimasest, 1978. aasta konstitutsioonist, mille 65. paragrahvi kohaselt olid Eesti NSV kodanikud kohustatud hoidma loodust ja selle rikkusi. Veel oli tolles õigusaktis kirjas, et praeguse põlvkonna ja tulevaste põlvkondade huvides rakendatakse Eesti NSVs tarvilikke abinõusid maa, maapõue, veeressursside, taime- ja loomariigi kaitseks ning teaduslikult põhjendatud, ratsionaalseks kasutamiseks; õhu ja vee puhtuse säilitamiseks; loodusrikkuste taastootmise tagamiseks ja inimest ümbritseva keskkonna parandamiseks. Need ülesanded olid kirjas ka võimuorganite pädevuse loeteludes.
Kes mäletab toda aega, teab, et sõnad ei tähendanud mõtteid ega tegusid, pigem pidid neid varjama. Keskkonnaseire andmed näitavad meie keskkonnaseisundi olulist paranemist võrreldes viimase vene ajaga.
Põhiseaduse kohaselt teame, et rahvusvahelise õiguse normid on meie õiguse osa. Arhusi konventsioon (1998) on vastu võetud keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise õiguse tagamiseks. Konventsiooni preambulis on öeldud, et inimese heaoluks ning selleks, et tagada põhilised inimõigused, sh õigus elada, on oluline keskkonda piisavalt kaitsta, et igal inimesel on õigus elada keskkonnas, mis vastab tema tervise ja heaolu vajadustele, ning et tal on kohustus praeguste ja tulevaste põlvkondade hüvanguks kaitsta keskkonda ning teha selle seisundi parandamiseks teistega koostööd.
Keskkond, muinsus ja kokkulepped
Loosungeid on lihtsam sõnastada, kui nende sisus kokku leppida. Keskkond võib olla inimese tervist ohustav inimesest sõltumatutel põhjustel. Heaolu võib väheneda ka siis, kui keskkonna huvides oluliselt vähendame inimtegevust. Kui palka ei saa ja süüa ei ole, siis pole ka heaolu. Kui puhas on puhas loodus?
Mõelda võib sellele, et sada aastat tagasi olid Eesti maakasutusest suurima osatähtsusega niidud. Tänaseks pole neid pea üldse alles. Kaitsealadel ja mõnedes muudes kohtades üritatakse neid säilitada, makstes niitmise, karjatamise ja võsa raiumise eest peale. Saadud heinaga ei osata sageli midagi ette võtta. Niitude pindala vähenedes väheneb ka nende liigirikkus ja ma ei tea, kas järgnevad põlved, kelle lapsepõlvemälestustes ei ole neid pärandkooslusi, soovivad nende säilitamiseks raha kulutada.
Juhinduda tuleb vanadest voorustest – arukusest ja mõõdukusest –, mida seob ja millele annab sisu veel üks voorus – armastus.
Niidud on hea näide, kuidas looduskaitse on seotud muinsuskaitsega. Me ei ela ainult erinevate arvuliste keskkonnanäitajatega kirjeldatavas maailmas, vaid meeltega tajutavas ilmas. Edgar Kant kirjutas 1923. aastal: „Ümbrus on meeltega tähelepandav lähim ruumiline kompleks. Kujutledes inimest kusagil väljal, asub ta ümber nähtav maastik, lähemas ümbruses aga kõigi meeltega vastuvõetav miljöö, kitsam ja piiratum üksus kui maastik.“
Miljöö kui objekt
Keskkonnaministeeriumi kodulehelt saab lugeda: „Linna- ja maa-maastikuga on kõige otsesemalt seotud muinsuskaitsealad, kuid ka kultuurilis-ajaloolise, esteetilise, loodusliku ja identiteetiloova väärtusega üksikmälestised ja nende kompleksid. Kinnismälestistel on kehtestatud kaitsevöönd, mille ülesanne on tagada kinnismälestise ja muinsuskaitseala vaadeldavus, sealhulgas kaugvaadete säilimine ja silueti nähtavus ning kinnismälestise, muinsuskaitseala ja neid ümbritseva maa-ala kultuuriväärtuslike struktuurielementide säilimine ruumilises kontekstis.“
Miks on maastikud ja ümbrus meile tähtsad? Kant ütles ka järgmist: „Kirjanikud ja luuletajad – neile on miljööd olnud alati armsaim objekt. Samuti on reisikirjandus ja geograafilised lugemikud ülisagedasti tähelepanu pööranud miljööle, kuna teaduslike tööde objektina on figureerinud maastik.“ Meie miljöö on osa meie loost. Me elame koos kaasinimestega ja meid ühendab meie lugu.
Ajaloost võib näha, kuidas rahvaste vahetudes või ka üht rahvast koos hoidva loo muutudes on muutunud maastikud, veel enam ümbrus. Mis varem oli väärtuslik ja ühine, mälestustega seotud, ei ole seda enam. Muutusi paneme tähele ka vaidlustes planeeringute üle. Mujalt pärit tellija või planeeringu koostaja ei taju sageli kohapeal elavatele inimestele olulist või siis peab vaatamisväärsusi pelgalt turismitooteks.
Haagi konventsioon kultuuripärandi asjus
Kultuuripärandi kuulumist kogu inimkonna loosse tunnistavad ka mitmed rahvusvahelised lepped.
Relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse Haagi konventsioon nendib, et iga rahva kultuuriväärtustele tekitatav kahju tähendab kahju kogu inimkonna kultuuripärandile, sest iga rahvas annab oma panuse maailmakultuuri. Ülemaailmse kultuuri- ja looduspärandi kaitse konventsiooniga võetakse arvesse, et kultuuri- ja looduspärandi mis tahes objektide kahjustumine või hävimine tähendab maailma rahvaste ühisvara hukutavat vaesestumist. Vaimse kultuuripärandi kaitse konventsiooni osalised peavad kultuuripärandit tähtsaks kultuurilise mitmekesisuse edasiviijana ja säästva arengu tagajana. Meie, nii nagu iga rahva lood, on olulised ning need lood on seotud meie ümbrusega.
Kuid on ka sild muinsuskaitse ja esimese põlvkonna inimõiguste vahel. Seda perekonna kaudu. Seitsekümmend aastat tagasi vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 26 ütleb: „Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.“ Need lood ja õpetused, mida me peame oluliseks edasi anda oma lastele ning nende lugudega tähenduslikult seonduv ümbrus on osa haridusest.
