SAAME ME ÜLDSE ARU, MIS TOIMUB? Rootsi režissööri Ruben Östlundi värske linateos „Ruut“ („The Square“) võiks olla soovitatav vaatamine kõigile tänapäeva ühiskonna tendentsides kahtlevatele indiviididele, kes viitsivad veel esitada moraalseid küsimusi ja süüvida inimeseks olemise põhiprobleemidesse. Iiris Viirpalu usub, et see teos aitab tähelepanu tugevdamisele igati kaasa.
Režissöör Ruben Östlund on varem lavastanud parima võõrkeelse filmi Kuldgloobusele kandideerinud draama „Vääramatu jõud“ (2014).
„Ruut“ võitis 2017. aastal Cannes’i filmifestivalil Kuldse Palmioksa ning on ühtlasi Rootsi kandidaat võõrkeelse filmi Oscari nominendiks – nii on tegu juba tunnustust pälvinud režissööriga, kelle teemadering hõlmab lisaks üksikindiviidi arengule ja sisemistele konfliktidele ka ühiskondlikke valupunkte. Žanriliselt komöödiaks ja draamaks nimetatud film ühendab endas kohatised situatsioonikoomika elemendid ja dramaatilised süžeeliinid, mille põhisihiks on ikkagi inimeseks olemise ja sellega kaasnevate eetiliste, moraalsete ja sotsiaalsete küsimuste ning küsitavustega tegelemine.
Ühel päeval räägib ta hoolivusest
Peategelane Christian (Claes Bang), kaasaegse kunsti muuseumi kunstiline juht, on esmapilgul teistest inimestest emotsionaalselt distantseeritud, tegelikult on temas aga sisemised väärtused, mis satuvad mitmel korral konflikti olukordadega, millesse ta satub.
Ühel päeval räägib ta laiale kuulajaskonnale hoolivusest, teisel ilmutab ükskõiksust abivajaja suhtes. Christiani kuju kaudu heidetakse pilk inimloomusele: meie isekusele, eelarvamustele. Tema positsiooni kaudu tuleb mängu ka sõnavabadus ja kunstiliste väljenduste piirid. Tundub, et nii reklaamis kui ka nüüdiskunstis enam tabusid ei kehti, film demonstreerib aga konfliktset situatsiooni nende kahe valdkonna puutepunktis.
Lisaks analüüsitakse ka võimu ja positsiooni, erinevate ühiskonnagruppide vahelisi hoolimatuse või eelarvamuste kaudu kinnistunud võimustruktuure.
Tähelepanu, „diskursus“!
Kunstlike, pidulikkust ja viisakust täis olukordade osav vastandamine tegeliku eluga loob jõulise ja naeruvääristava kontrasti. Glamuurne, tuntud nimesid ja PR-kära täis kunstimaailm seatakse vastakuti kodutute ja kerjustega ning tavaliste inimestega, kes elavad oma argist elu äärelinna paneelmajades. Oma osa kriitikanooltest saavad sotsiaalmeedia ja PR-töö, mis on nüüdisajal tõepoolest muutunud inimestega manipuleerimise vahendiks.
Eriti hea vaatamine on see kõigile kultuurivaldkonnas ja -korralduses töötavatele inimestele – sõnavaht, kontseptuaalsus, puhastatud ruumid ja puhastatud, käibivat diskursust juurde tootvad, mõtted mõjuvad siin eriti sisutühja ja plassina, arvestades paralleelset, reaalset ja „päris“ probleeme täis maailma.
Mõneti võib „Ruutu“ võtta ka visuaalkultuuri, tänapäevase kujutava kunsti ja liigse kontseptuaalsuse kriitikana. Ometi on kunst kogu teost läbiv niit, mis toobki päevavalgele inimeste suhtumise ja hoiaku ühiskondlikul tasandil. Seega vihjab autor, et kunst võib kanda ka suunanäitaja positiivsemat rolli. Nõnda nagu narratiivi keskmes olev kunstiteoski, pöörab film ise siinkohal tähelepanu inimesele kui sotsiaalsele olendile – inimesele inimeste seas –, luues huvitava „teos teoses“ efekti.
Mis siis teeb meist inimese?
Film tegeleb ühiskondliku konformismi, hoolimatuse ja ükskõiksusega, mis levib kollektiivselt tasandilt ka meid ümbritsevatesse suhetesse. Kas me paneme päriselt tähele, mis meie ümber toimub? Kas oleme kohal oma lähedaste jaoks, kas tajume olukordi nende tõelisuses või triivime neist läbi? Kõrvale vaatamine, probleemide ees silmade kinni pigistamine ja oma nutiseadmesse süvenemine on tänapäeva linnaelu märksõnad.
Filmi peateemaks ongi ühiskondlik hoolivus ja sidusus, usaldus inimeste vahel. Mis teeb meist inimese? Kultuur, tsivilisatsioon, moraal? Mis saab inimesest, kes neid norme rikub? „Ruut” valgustab Christiani tegelaskuju valikute ja käekäigu kaudu põhjus-tagajärg seoseid, pöörates tähelepanu vastutusele, mis iga meie teoga kaasneb.
Ühes jõuliselt mõjuvas stseenis seatakse esiplaanile inimese loomalikkus ja soovimatus sekkuda, kui performance ületab igasuguseid meile teadaolevaid normipiire ning võtab vägivaldsed pöörded. Selleski situatsioonis on palju neid, kes pööravad pea kõrvale, olgu siis kartusest ise järgmisena ohvriks muutuda või soovimatusest sekkuda – meile nii tavapärasest mugavusest.
Elu mullist väljaspool
Dialoogide ja olukordade detailid loovad kerge absurditunde, samas kui kaadrikompositsiooni, äparduste ja seda saatva „Ave Maria“ kaudu luuakse vastuoludest pungil koomikat. Pildikeele puhtad, pigem tühjad kaadrid, mida ilmestab teatav staatika ja visuaalne vaikus, loovad kohati häiriva ja pineva atmosfääri.
Teisal on selline režiikäsitlus pealiskaudset mulli selgemalt välja joonistav ja lubab esile kerkida peategelase positsiooni ja käitumisega seotud kõlbelistel küsimustel. Kohati võimendavad sellised kadreeringud ka kunsti- ja PR-valdkonna inimeste tööelu absurdi. Miinusvõttena omandavad tähenduslikkuse need elemendid, mis jäävad kaadrist välja: trepilt alla lendav laps, glamuuri taga peituv päriselu. Hoopis see, mis jääb glamuuri- ja intelligentsusmulli seinast väljapoole, on tõeline ja ehe, kandes endas elulisust. „Ruut” on stiilipuhas ja väljapeetud linateos, kus vorm ei domineeri sisu üle: kandvaks jääb idee, sotsiaalne ja inimlik sõnum.
Satiiri leidub siin kogu tänapäeva ühiskonna tendentside pihta: mõni kaader meenutab sotsiaal- ja tehnoloogiakriitilist seriaali „Black mirror“ – kõige teravamaks teeb kõik aga asjaolu, et selliseks ongi muutunud maailm me ümber. Selle asemel, et abivajajat aidata või oma sisemise maailma ja väärtushinnagutega tegeleda, peidame pea liiva alla (loe: nutitelefoni).
„Ruut“ on mõtlemapanev linateos, mis poeb oma mitmekihiliste probleemiasetustega naha alla ja paneb vaataja ka endale peeglist küsivalt otsa vaatama.
