OMAPÄRASUSI: Tavaline teatri- ja ooperisõber Tiina Ilsen käis kiikamas Manfred MIMi ooperit „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“. Miks tasuks inimestel, kes lahedat fantaseerimist rahvuslik-paatoslikel teemadel naudivad, vaadata seda Rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAALi „Eesti 100“ raames sündinud etendust?
Selle etenduse ümber on juba arvatud ühte ja teist. Peamiselt seda teist. Et kuidas ja kas ja üldse. Profid teavad muidugi paremini. Tavainimese jaoks, kes aga naudivad, kui vahel asju teistmoodi tehakse, on mitmeid mõnusaid momente, mis selle etenduse huvitavaks ja nauditavaks teevad.
Mis oleks kui…
Mõnus kõditav mõtisklus „mis oleks kui..“ ainetel, mis justkui on tuttavad, aga millest väga palju ei tea. Kaali meteoriidi lugu ei ole kohe kõigil une pealt meeles. Millal täpselt ja mis juhtus. Lahe on fantaseerida, mis selle taga tegelikult võiks olla. Justkui Da Vinci koodi ja püha graali lugu (ainult et ilma vägivallata).
Manfred MIMi projekt, Šveitsi vanahärra seni avastamata paberid, mis meid, eestlasi, puudutavad… Leiutaja Manfred ise ja kõik temaga seonduv on väga põnev ning tema märkmetesse süvenedes (mida etenduse mahukas kavabrošüür ka tänuväärselt võimaldab) võib end fantaseerima ja mõtisklema unustadagi.
Saab targemaks.
Millal te viimati süvenesite meteooride ja meteoriitide lugudesse, mida Tõravere teadlaste kehastajad nüüd meile lavalt ette kannavad? Või kuulsite Saaremaa Karja kirikut puudutavatest teooriatest ja spekulatsioonidest?
Või kas teadsite 4. sajandist pärit kreeka (nais)maadeuurijast Pytheasest? Millal pidite meelde tuletama, kes on koerakoonlased? See lavateos laotab need teemad meie ette, mis siis, et mõnevõrra lihtsustatud kujul. Mälusopid erkuvad ikkagi. Ja see paneb rohkem teada tahtma.
Taaskohtumine
Taaskohtumine Lennar Mere, Gustav Ernesaksa, Anto Raukasega… Kõik need härrased kehastuvad laval, mõned stseenid on eriti nauditavad.
Meie suurmeestega aega viita ja natuke nendest uut või uue nurga alt teada saada on alati huvitav. Lisaks ootamatu „mis oleks kui…“ Suure Depressaatori näol. Ja ootamatud krutskid eesti luuletajatelt – Juhan Liivile lisaks (ja just temale mõeldes) avab end korraks veel üks meie suurkuju – Artur Alliksaar – oma loomingu kelmika näite kaudu. Lahe.
Muusika ei juhi
Tavalisest ooperist eristub etendus ehk selle poolest, et muusika ei juhi ega prevalveeri, vaid toetab. Orkester ja koor loovad fooni, mis sobitub parasjagu etenduvasse teemasse ning loob mõttekoha veidi hullunud teadlaste hüpoteeside ja ajaloo-legendide kontekstis, lisades omalt poolt veidi mõistatuslikkust.
Veidrate esemete pillidena kasutamine ning nende abil siiski täiesti musikaalse ja tähendusliku heli väljavõlumine on tegelikult ju tase omaette. Ja võimsad klassikalises stiilis ooperiaariad esitatakse samuti väga heal tasemel.
Raamistik
Veel tahaks tavainimesena sõna võtta „Eesti 100“ teatrisarja raamistiku osas, mille ühe loona ka see etendus teoks sai. See on taas üks teistmoodi ettevõtmine – teha ja näidata midagi uut, samas meie ajalugu meeles pidades. Au sees hoides, ja natuke enese üle nalja heites. On ütlemata tore, kui meie riigis on võimalik, et kõige vanem ja prestiižsem teater lähebki (loosi tahtel) koos kõige avangardistlikuma noore tegijaga seda väljakutset vastu võtma. Avatult, nina kirtsutamata, vastavalt ülesandele, kuuekümnendaid sellise omapärase loo kaudu ja teistmoodi võtmes elustama. See juba iseenesest näitab, kui äge ja uuenduslik meie rahvusooper julgeb olla ja on. Tehke järele või makske kinni, nagu öeldakse. Estoniale siinkohal igal juhul sügav kummardus.
Kunstilist tähtsust või taset või sügavust ei oskagi tavainimene vast hinnata. Ehk ei peagi. Elamus loeb. Kogetu loeb. Lahe etendus on.