Aarne Ruben meenutab hetke, mil ta paraja koolititena Balzaci väheke valesti mõistis. Kirjaniku eestikeelsete teoste esimeses köites kirjutati palli mängiva kassi majast. Ja kui kusagil on kass, kes mängib palli ja kellel on maja, äratab see uudishimu!
Kuuekümnendail aastail oli Honoré de Balzac eestlase lugemislaua kapitaalseim osa. Aastatel 1955‒1962 ilmusid viisteist köidet Balzaci loomingust Nelly Toigeri, Immanuel Pau ja Nora Kaplinski suurepärastes eestindustes. Põhjus oli muidugi ideoloogiline. „Balzaci pilk tungis kodanliku ühiskonna omandivaimu sügavaisse salasoppidesse ja paljastas hämmastava selgusega selle ühiskonna roiskunud olemuse,“ kirjutas keegi A. Ivantšenko „Inimliku komöödia“ esimese köite erakordselt mahukasse eessõnasse.
Laste ja kasside sõprus
Balzac moodustas helepruuni müriaadi korraliku eestlase raamaturiiulis. 1981. aastal käisin ma kolmandas klassis. Meie kodus Balzaci ei olnud, kuid avastasin selle kirjaniku „Valitud teoste“ esimese osa vanaisa maja raamatukogust teiste teoste tagant, üsna salajasest kohast. Esmateos algab pikema novelliga „Palli mängiva kassi maja“.
Niisugune pealkiri tundus algklassi õpilasele loomulikult intrigeeriv. Olin juba siin ja seal näinud, kuidas kassid volksavad ühe hüppega oma majja, mida võiks ka kassikuudiks kutsuda. Kassid ja väikesed lapsed jagavad ühist armastust kitsaste salasoppide, räästa-aluste ja pisemate ungaste vastu, kus saaks kerra tõmbuda. Tihti pretendeerivad nad ühele ja samale väikesele ruumile. Samuti on väikeste laste ja kasside vahel sõprus umbes 90% juhtudest, kui just ei esine sabast kiskumist. Sellepärast alustasin oktoobrilapseliku õhinaga „Palli mängiva kassi maja“ lugemist.
Joonistatud portree
Paraku ei kuulunud kassid üldse selle teose kunstilisse arsenali. „Palli mängiva kassi maja“ oli vana kaubamaja, kus aegade jooksul oli olnud hulgaliselt ärisid. Maja seinal oli kulunud joonis, millel personifitseeritud kass võtab reketi abil vastu inimese pallingu, seejuures tagantkätt. Uusajal kaunistati ka mitmed teised majad Pariisis samasuguste joonistega, see oli nagu koomiksiseeria, kus mängu tulid nii eesel kui ka jänes. Balzaci teoses on kinnisvaraomanik härra Guillaume, kelle eakal proual „on silmad heledad nagu kassil“. Niisiis pidin mina kolmanda klassi õpilasena selle paksu köite sulgema, sest seal ei olnud lemmikutest kassidest põrmugi juttu.
Nüüd teost üle lugedes selgub, et nimetatud novell, millega suur „Inimlik komöödia. Stseenid eraelust“ ju tegelikult algabki, on igati lugemist väärt neile, kes tahavad teada nähtusest nimega naiivne naine. Armastav naine on romaanikirjanduse vana teema. Eks olnud ju see Tammsaare, kes kirjutas, et naine läheb oma armastuses elu ja surma peale välja; ja nagu Balzac kirjutab, läheb naiivne noorik paluma armu koketi käest, kellel on õnnestunud ta mehe süda ajutiselt oma valdusse saada.
Augustine Guillaume elab maailmas, kus ta ei tohi mehele minna varem kui tema vanem õde. Ta on kaupmehe tütar. Äris tegutseb ka kaks poeselli, kelle ülesandeks on kaht tütart sööma viia. Plikad peavad nende eest õrnalt hoolitsema, kui nende kätele või peadele on tarvis parandust. Elu on andnud Augustine’ile ette sööda: abiellu ühe poeselliga, oota stardijoonel, kuni vanem õde on ühe poeselli juba võtnud. Augustine aga abiellub liiderliku kunstniku Théodore de Sommervieux’ga, kes oma ülbuses ja tänu sõjale saab peagi tähtsasse riigiametisse. Augustine ja Théodore abielluvad, ja sellest hetkest peale elavad sellikesed nagu kuninga kassid, ainult desserdilauast peavad nad varem tõusma kui enne, sest Augustine’il, kes pole veel jõudnud kahekümnenda eluaasta künnisele, pole nende jaoks enam aega. Tütarlaps armastab, ja sõnastab oma armastuse nii, et armastatu käest ei tohi midagi nõuda.
Proua Sommervieux saab õppetunni 36-aastaselt hertsoginna de Cariglianolt, kes osutub tema mehe armukeseks. See oleks Tammsaare terminoloogia järgi rikutud naine. Küps iludus esitab ootamatu teooria, et naine on oma orjapidajast mehe orjatar. Orjapidaja ei armasta oma alluvate nutetud silmi. Naiste võim on puhtkunstlik, niisiis on see kunst. Naine ärgu näidaku mehe ees oma armastust välja. Carigliano annab neiule Théodore’i joonistatud portree ajast, mil neiu oli veel neitsi. Nüüd jääb pooleldi arusaamatuks, mis paneb plikat sedaviisi karjatama, ja mis sunnib kunstnikku, kui ta portree näitamisest teadlikuks saab, maalima hertsoginnat armukadeda Messalinana.
Kassi pappkarp
Siit on selgesti aru saada, et portree oli üheksateistkümnenda sajandi kirjanduse üks peateemasid. Noore inimese portreega sai midagi välja pressida vanadelt, noori inimesi sai hirmutada portreega, mis kujutab neid vanana. Selline intriig oligi ju Oscar Wilde’i „Dorian Gray portrees“. Kui hertsoginna viis Augustine’i oma galeriisse, siis näitas ta, et seal ripuvad enamasti tolle abikaasa teosed, muude hulgas on üles pandud ka proua Sommervieux’ portree sellisena, nagu ta oli preilina. Me peame sellest järeldama, et noore inimese käest on võimalik välja pressida tunnistust: jah, ma olen kunagi tulevikus vana ja väeti. Samas, kui kellegi noore kaunitari portree on hertsoginna käes, kes elab siidises buduaaris ja kelle ilu rõhutab must samet, siis võib see hertsoginna kasutada portreed mis tahes salakavalaks otstarbeks.
Prantslaste suhtemaailm on alatasa iseloomustatav sõnaga „ohtlikud suhted“. Kuid kas me saame sellest loost järeldada, et raha rikkus noorte inimeste tulevikuväljavaated? Théodore armastas lihtsalt küpset naiseilu, just sellepärast aeles ta oma ateljees poole ööni, sel ajal, kui ta rahutu noor naine küljelt küljele viskles. Seega pole romaan sotsiaalne, nagu marksistlikud kirjandusteadlased viitavad.
Ma olen näinud kümmekonda kassi, kelle koduks on pappkarp. Sel on seinad, aga mitte läbistamatud, ohu korral võib kass selle oma küünistega purustada. Oht oma karbis istuvale kassile võib tulla ainult lae kaudu, mis on lahtine. See oli nagu meie, stagnatsiooniaja põlvkonnagagi. Raadio rääkis meile pidevalt, et oht võib tulla vaid taevast Pershingu ja MX-i näol. Nende jubeduste taga olnud president Reagani irvitav naeratus. On hea võrrelda praegust hetke sellega, mis oli siis. Ja selles vaimus saigi kirjutatud lugu, mida just lugesite.
