KASAHSTANI ISEÄRALIK VAIKELU: Juunis toimusid kunagises vennasvabariigis Kasahstanis ennetähtaegsed valimised, kuna endine president, rahvapäraselt „Päike“ taandas end kevadel ise. Etnoloogiadoktor Aimar Ventsel käis valimistel kohal.
Selle aasta märtsis toimus midagi, mida mitte ükski Kesk-Aasia ekspert ette ei näinud – hoolimata sellest, mida nad tagantjärele rääkisid. Viimane nõukogude-aegne endise liiduvabariigi juht, Kasahstani president Nursultan Nazarbajev teatas ootamatult oma presidendikohast loobumisest. Ta nimetas ajutiseks presidendiks Kassõm-Žomart Tokajevi, kes oli enne seda Kasahstani parlamendi ülemkoja – senati – esimees.
Saatuse tahtel sattusin ma Almatõsse (endine Alma-Ata) ajakirjanikuna vaatlema ennetähtaegseid presidendivalimisi 9. juunil. Kasahstanis toimub enamik tähtsaid valimisi üldse ennetähtaegselt, et mitte anda opositsioonile aega koonduda ja valimisreklaami teha. Allahi soovid on imelikud ja nii ristus mu tee kahe kohaliku politoloogiga, keda peetakse oma ala korüfeedeks. Üks neist on venelane, Andrei Tšebotarjov, Almatõs tegutseva Kaasaja Uurimise Keskuse „Alternatiiv“ direktor. Teine on kasahhitar Tolganay Umbetalijeva, politoloog ja mõttekoja Central Asian Foundation for Developing Democracies kaastööline. Ehkki intervjuud toimusid enne presidendivalimisi, annavad need väga hea pildi sellest, kuidas Kasahstanis asjad käivad.
Ma alustan lihtsa küsimusega. Kõik teavad, kes valimised võidab, miks seda tsirkust üldse vaja on?
Andrei Tšebotarjov (A.T): Seda on vaja, et anda võimu üleminekule legitiimsust. Seda ei ole vaja mitte ainult Tokajevile, vaid ka Nazarbajevile. Kui ta oli president, siis korraldas ta endale pidevalt ennetähtaegseid valimisi, nüüd on täpselt sama lugu.
Mis te arvate, miks Nazarbajev üldse lahkus?
A.T: Ma arvan, et üks peamistest põhjustest oli see, et ta vaatas, kuidas asjad kulgesid Usbekistanis. Ta nägi, et kui Usbekistani president Islom Karimov suri, siis puksiti ta perekond võimu juurest eemale ning naine ja tütar istuvad siiani koduarestis.
See on väga loogiline versioon. Minu järgmine küsimus on see, et kui Nazarbajev sureb, kus on tal garantii, et tema perekond jääb võimule.
A.T: Nazarbajev faktiliselt ju ei ole lahkunud, ta on siiani võimul ja võib alati vahetada presidenti ning inimesi võimu juures. Need mehhanismid on tal olemas.
Millised on teiste kandidaatide motivatsioonid? Presidendivalimistel on kuus kandidaati ja viis teavad, et nad ei saa presidendiks.
A.T: Kõik peale Amiržan Kosanovi esindavad võimule lojaalseid parteisid. Isegi kommunistid, need on poliitilises mõttes satelliitparteid. Ka ametiühingud on võimude kontrolli all. Amiržan Kosanovile on see presidendiralli ka nähtavasti tähtis, sest teda pole keegi kunagi ette lükanud. Arvatavasti andsid võimud talle signaali, et kui ta teeb oma partei, siis on tal võimalus poliitilist karjääri teha. Ta on ennegi kandideerinud omavalitsuse tasandil, aga mitte presidendikandidaadina.
Millega opositsionäärid üldse Kasahstanis tegelevad?
A.T: Tegelikult on nii, et opositsionäärid on poliitilise maastiku puhastuse tulemus. Enamik opositsionääre on pärit valitsusparteist, aga mingite konfliktide tulemusena läksid nad võimu juurest eemale ja lõid oma parteid.
Aga kui nad sattusid parlamenti või lõid oma partei, kas opositsionäärid väljendusid kriitiliselt võimu suhtes?
A.T: Vaadake, siin tuleb tagasi minna ajalukku, kõik pole nii lihtne. Meil Kasahstanis oli positsioon aktiivne umbes 2012. aastani, alates 2007. aastast tegi võim kõik, et mitte lasta opositsiooni parlamenti ja sellepärast on meil nüüdseks juhitavad valimised: parlamenti satuvad praktiliselt ainult valitsusele lojaalsed parteid. Pidevalt püütakse opositsiooni „kinni panna“ – keda pannakse vangi ekstremismi eest jne.
Kes on Kasahstani kommunistide peamine elektoraat?
A.T: No nad võitlevad peamiselt sotsiaalse õigluse eest. Võimule seda parteid põhimõtteliselt vaja pole, aga millalgi hakati ka Kasahstanis kopeerima Vene parlamentarismi, kus on nii parem- kui ka vasakpoolne n-ö süsteemisisene opositsioon.
Ma vaatasin natukene parteide programme ja need paistavad ikkagi olevat ehtsad erakonnad – neil on eesmärgid, ideoloogiline platvorm jne. Kas Teie arvates nad ise usuvad oma programme?
A.T: No kuidas keegi. Näiteks partei Ak Dzol esindab ettevõtjate huve, kommunistid tegelevad sotsiaalsete küsimustega, partei Auul tegeleb maaelanike huvide kaitsmisega.
***
Kõik teavad, et Tokajev võidab valimised. Mida arvate Teie, milline on teiste presidendikandidaatide motivatsioon?
Tolganay Umbetalijeva (T.U): Niipalju kui mina tean, siis peale Kosanovi teisi lihtsalt kohustati kandideerima, hirmutades sellega, et kui partei ei osale presidendivalimistel, siis nad järgmine kord parlamenti enam ei saa. Parteidelt võetakse ära riiklik finantseerimine. Ühesõnaga, parteidele anti käsk leida oma presidendikandidaat ja teha ka valimisreklaami.
Selgitage mulle kulissidetaguseid mänge Kasahstanis. Kuidas võib parteile ütelda, et nad peavad tegema seda või toda?
T.U: Väga lihtsalt! Tavaliselt helistatakse, sest kiri võib kusagilt välja lekkida ja skandaali tekitada. Väga raske on tõestada, et Kasahstanis on parteidesüsteem riiklikult juhitav. Käsud antakse telefonis või isiklikel kohtumistel. Presidendi administratsioon annab parteidele konkreetsed tegevusjuhised. Seda aga tõestada ei saa, administratsiooni hoonesse on keelatud telefonidega sisenemine. Ühesõnaga, kas te [parteid] osalete valimistel, satute parlamenti, partei registratsiooni pikendatakse ja parlamenti sattumise korral saab partei ka raha. Parteid saavad riigilt raha sõltuvalt sellest, kui palju neil on saadikuid parlamendis. Seda süsteemi on püütud teha läbipaistvamaks ehk vahepeal kohustati parteisid aru andma, kui palju nad saavad raha nii riigilt kui ka ettevõtjatelt ja mille peale nad seda kulutavad.
Mis on parlamendi roll Kasahstanis, kui palju on ta suuteline midagi üldse otsustama?
T.U: Ma ei usu, et Kasahstani parteid esindavad oma valijate huve, sest reeglina käivad valimas vaid [valitsuspartei] Nur Otani valijad, kes on peamiselt riigiteenistujad. Mu õde on riigiteenistuja ja ta usub siiralt, et võimud suudavad kontrollida seda, kelle poolt ta hääletab. Ma seletan talle, et see on võimatu, et kabiinis on inimene üksi. Tema aga kardab, et tööl tulevad hiljem probleemid.
Üks suur osa elektoraadist on veel pensionärid, kes on harjunud käima valimistel, nad peavad seda enda kohuseks ja nad hääletavad alati Nazarbajevi poolt, sest usuvad, et ta teeb nende elu paremaks. Keskklass aga eriti valimas ei käi, kuna nende huve reaalselt keegi ei esinda ja Ak Dzoli nad ei usu.
Parteid Kasahstanis on kunstlikult loodud, et luua mitmeparteilisuse illusioon, neid juhitakse presidendi administratsioonist ja ega nad seda ise ka ei varja.
Tõesti?
T.U: Kõik teavad, millal parteijuhid jälle lähevad Astanasse juhiseid saama. Kusjuures parteisid aitasid luua Venemaa poliittehnoloogid.
Teil on väga huvitavad valimised. Pole mingit elevust, reklaame, telke tänaval, kus tehakse valimispropagandat…
T.U: Asi on selles, et valimiste keskkomitee määras kõigile parteidele, kus ja millal nad oma propagandat teevad. Kui kandidaat ei sõida sinna, kuhu kästakse, siis võetakse ta valimistelt maha. Näiteks [opositsiooni kandidaat] Kosanov saadeti Põhja-Kasahstani, mingitesse küladesse. Inimesed küsivad, kus on Kosanov, aga tema istub kusagil perifeerias.
Aga kuidas suudab valimiste keskkomitee otsustada, kes ja kus valimispropagandat teeb?
T.U: Aga vot saab. Või nad võetakse valimisnimekirjadest välja. Nii ongi, et valitsuspartei Nur Otan teeb oma kihutustööd kesklinnas, teised aga äärelinnas mingite barakkide vahel, kus keegi neid ei leia.
Kas see on legaalne?
T.U: See pole muidugi legaalne. Aga kõik kandidaadid peavad liikuma ja olema etteantud graafiku järgi. See ongi põhjus, miks pole näha kandidaate ega nende reklaami.
