KIRIKU KAPSELDUMINE: Indrek Tarand, kunagine Eesti esindaja Püha Tooli juures, ergastus paavsti erruminekust ning ütleb, et Benedictus XVI jättis lahkudes suured võimaluste laekad avamata.
Igaveses Linnas – Roomas – on ikka ja jälle sündmusi, mille mõju kaugele linnapiiridest välja ulatub.
Üksindus ja kinnijooksnud süsteem
Veebruaris 2013 lõpetas Benedictus XVI, pontifex maximus vabatahtlikult oma rolli kirikupeana ning Itaalia Vabariigi valijad saatsid suure aplombiga parlamenti tervelt 109 uue poliitilise liikumise (Movimento Cinque Stelle) kandidaati alamkotta ning lisaks 54 senaatorit.
Nende juht Beppe Grillo ise tegelikult ei tulnudki Rooma, sest järgis enda poolt soovitatud printsiipi: kohtulikult karistatud isikud ei tohiks parlamenti kandideerida. Grillo on süüdi mõistetud autoavarii põhjustamises 1980. aastal, mille tagajärjel läks taevariiki kolm inimhinge.
Kuid printsiip oleks takistanud paljudel Itaalia establishment-poliitikutel parlamenti saamast, sealhulgas muide ka Silvio Berlusconil. Juba osutavad süüdistavad näpud Beppe poole, et tema, „kloun, koomik, poliitilise platvormita, Euroopa-vastane, populistlik inimene“, on vastutav Itaalia võimaliku valitsuskriisi ja sellest tekkivate rahvusvaheliste finantsraskuste eest. Ma arvan, et M5S tulekul Itaalia parlamenti koguni 25% valijate toetusel on potentsiaal puhastada korrumpeerunud ja kinnijooksnud poliitikatiiki, ehkki imesid ei maksa oodata.
Kummalisel kombel on paavst Benedictus XVI tagasiastumisel samasugune positiivne potentsiaal muutuste toomiseks aastatuhandeid eksisteerinud suure kiriku arengusse. Kas just sellises militaarses võtmes, nagu pealkirjastab oma artikli Der Spiegel („Stunde Null im Vatikan. Der Kampf um Rom“), aga kindlasti võitlevad uue paavsti valimisel omavahel vastuolus olevad liikumised ja suunad, kontinendid ja rahvad.
Esmapilgul on Benedictusel ja Beppe Grillol vähe ühist ning minu katse neid ühes tekstis käsitleda võib tunduda arusaamatu. Siiski, minu meelest ühendab neid mehi üksindus. Keegi pole nii üksinda kui paavst, kes ilmeksimatuna on kohustatud jumala tahet kogudusele esindama. Ning üksik on oma hinges kindlasti ka inimene, kes teab, et tema tõttu on hukkunud teisi. Kes teab, et poliitikas valitsevad reeglid söövad inimlikkuse pea igast sellesse süsteemi sisenejast. Silmakirjalikkuse eest pole pääsu!
Loobumine seksuaalsusest
Paavst ütles oma viimasel ilmumisel Püha Peetruse väljakul: „Paavst pole kunagi üksi!“ Tõepoolest, teda oli kuulama ja eraklusse saatma tulnud 150 000 inimest. Teda ümbritsevad ka Castel Gandolfos ja hiljem Vatikani müüride vahel erasekretärid ning Memores Domini nunnad. Emeriitpaavsti valvab Vatikani politsei. Vaatamata sellele on ta ikka üksi. Mõeldes oma pikale teenistusele kirikus, oma rollile doktriini sõnastajana, oma rollile ja vastutusele Vatikani ning kogu kirikut saatnud skandaalides. Olgu siis rahanduslikes, intriigitsemises või kõige halvemalt seksuaalsetes skandaalides. Võib-olla ta õigustab ennast. Võib-olla ta kahetseb, et miskit jäi tegemata või läks ümbritsevate mõjutuste pärast valesti.
Ma usun, et Benedictus XVI oleks võinud enne lahkumist toetada Viini peapiiskop Cristoph Schönborni saamist uueks paavstiks. Sest see oleks viimaks ehk avanud ukse tsölibaadi lõpetamiseks. Aga tundmata kõiki telgitaguseid, on muidugi võimatu oletada. Ehk oleks just niisugune eelistuse avaldamine teinud valvsaks kõik konservatiivid.
Kardinal Schönborn on kõnelenud, et kirikus pahatihti asetleidval pedofiilial võib olla otsene seos kohustusliku tsölibaadinõudega. Miks inimene peaks loobuma oma seksuaalsusest, olulisest inimeseks olemise osast ja valima pereloomise asemel üksinduse, milles pole kohta naistele ega ammugi mitte lastele. See nõue tekitab suurt silmakirjalikkust ning vastuolu tegelikkusega. On üldteada fakt, et preestritel ja piiskoppidel, ja mis seal salata, paavstidelgi, on olnud reaalses elus järeltulijaid. Ainult et doktriini tõttu tuleb nad maha salata. Või bioloogilist inimest sedavõrd tõrjuda, et lahendusi otsitakse juba laste ärakasutamisest. Mis oleks loomulikum, kui see, et armastust jutlustav organisatsioon lubaks ka oma teenritele armastust laiemas tähenduses? Nii pole uue paavsti valimise keskne küsimus üldse geograafia või rass – loomulikult on Aafrikas ja Ameerikas katoliiklasi palju arvukamalt kui Euroopas.
Kuid vananev ja väsiv maailmajagu on siiski hetkel ainus, kust tuleb ettepanekuid kirikut kaasajastada, avardada armastuse sõnumit.
Staarikultuse kriteeriumid
Paul Kennedy, Yale’i ülikooli professor, kirjutab, et kirik USA-s hoolib vaestest ja väetitest, kohalikul tasemel ei ole mingeid probleeme ning skandaalid on kõigest suure narratiivi joonealused viited. Et kirik USA-s keskendub armastusele.
Aga temagi vaikib kui lõigatult enne preestrite abielu küsimuseni jõudmist.
Ilmalik ja algselt siiski peamiselt protestantide loodud USA võtab demograafiliste protsesside pärast üha tähtsama katoliku-keskuse rolli ning on märke, et muututakse üha konservatiivsemaks. Ka selle protsessi tasakaalustamisel oleks modernsemal kirikul suur roll.
Kui Johannes Paulus II suutis paavstirolli vormida XX sajandi staarikultuse kriteeriumide kohaselt ülivõimsaks, siis Benedictuse kõige staarilikum otsus oligi lahkuda enne surma. Ning see väärib kindlasti imetlust ja austust. Kuid avamata jäid suured võimaluste laekad. Pigem meenutab tema ametiaeg Umberto Eco „Roosi nimes“ tegutsenud munka (Jorge Burgosest), kes pühendas oma elu võitlusele Aristotelesega, sest viimase arutlused soodustasid naermist ja naeru. Naer ent olla saatanast ning kirikule võõras.
Aeg oleks naerdes jumalaga jätta tsölibaadiga. Nii nagu veerand Itaalia valijatest on andnud oma hääle mehele, kelle tugevaimaks küljeks ongi inimeste naerutamine, nii võiks ka valdav osa volitatud kardinalidest otsustada nii, et naeratus inimeste näol saaks olla siiras, mitte teeseldud.