MAADLUS KUI EESTI IDENTITEEDI ALUSTUGI: Kuidas rajab sõdur, piraadikütt, kirjanik ja maadlusaktivist Martin Plaser Eesti suurimat maadlussaali, käis uurimas Lauri Vanamölder. Jah, eestlane võib rõõmustada – see spordiala, kus higised mehed üksteist kangutavad, jäi üle noatera olümpiamängudele alles.
Maadlus on olnud eestlaste uhkus 19. sajandi lõpust alates; pole vist ühtegi muud ala, mille sportlased selliste tähtedena Eesti taevas oleks sädelenud kui Aberg, Lurich, Palusalu, Kotkas jt. Esteetiliselt võib ju maadlus mõistetamatu olla, eks selle kaheldava pildilisuse üle ole hakatud just 21. sajandil nina kirtsutama, ent esialgu maadlust veel olümpiaalade nimekirjast välja kangutada ei suudetud.
Tallinnas Veerenni tänaval asub kolmekordne endine õmblustsehhi hoone. Selle viimasele korrusele on end sisse seadnud omapärane spordisaal Korrus3, mille looja ja eestvedaja on Martin Plaser. Ruumid on avarad, aknast avaneb imeline vaade ümberkaudsete majade õunapuuaedadesse. Klantsspordiklubidele iseloomulikke masinaid siit aga ei leia, kui ehk üks juhuslik Martini kodust pärit vana stepper välja arvata. Ent see-eest on siin midagi täiesti erilist – tohutu maadlusmatt. Ja kõikjal logod, mis kutsuvad toetama Eesti maadlust.
Sa oled viimasel ajal silma paistnud väga mitmel alal. Küll kirjutad raamatuid ja luuletad, küll aitad mustade piraatide eest laevu kaitsta. Nüüd võitled sa maadluse eest. Kes sa siis lõpuks oled?
Ma olen see, kes ma olla tahan. Aegade jooksul on olnud palju eneseotsimist, -leidmist ja -rakendamist. Kui ma midagi ette võtan, tahan seda teha täie hingega ja siis ma olengi see inimene.
Praegu tahad sa olla maadleja?
Maadlusega olen ma tegelenud 14. eluaastast peale. Alates sellest, kui hea majanaaber ja sõber Raul Otsa mind maadlustrenni kutsus. Tänaseks olen juba üle poole oma elust maadlusradu käinud. Alustasin Kristjan Palusalu spordikoolis. Esimene treener oli Raivo Kiilström, kes ka praegu tegeleb noortega, ja mul on hea meel, et nüüd saan ma teda enda maadlusprojektide juures kasutada ning olla ka ise noortreenerina abiks.
Kas su maadlejatee on mingite võistlustulemusteni ka viinud?
Kõige paremaks tulemuseks pean ma 2000-ndate alguses saavutatud esimest n-ö punktikohta täiskasvanute arvestuses, kui ma sain 4. koha. Võib-olla paljud poleks selle koha üle rõõmustanud, aga ma olin õnnelik, et võitsin eelmise aasta meistreid – neid, kes olid olnud Põhjamaade meistrid, neid, kes varem tundusid minu jaoks võitmatud. Ja ma olin selle nimel kõvasti tööd teinud. Toona oli treeneriks Ants Nisu, kes oli suhteliselt karmi treeningumetoodikaga, omaaegne Nõukogude Liidu ja mitmekordne Eesti meister. Praegu olen ma absoluutkaalus Eesti teine. Eelmisel aastal olin kuni 96 kg kategoorias kolmas. Võistlen küll kreeka-rooma maadluses, aga treenin ka vabamaadlust.
Oma kümme aastat polnud sinust maadlejana midagi kuulda – armeeteenistus ja piraadiküttimine võtsid oma aja. Nüüd aga oled sa maadluse juures tagasi. Kas see on seotud selle käraga, mis tekkis seoses maadluse olümpialt väljajäämise ohuga?
See on missioonitundest ja osalt ka sellest kärast. Eelmise aasta lõpus leidsin ma need huvitavad ruumid: avarad, valgusküllased ja õhurikkad. Loomulikult mahtus sinna maadlusmatt ja jäi pinda ka üle. Tekkis idee rajada sinna Eesti suurim maadlussaal. Hüpitasin seda mõtet üht- ja teistpidi, kuni ühel hetkel tuli kurvastav uudis, et maadlus võetakse olümpiakavast välja või vähemalt on sinna hääletuskavasse pandud. Ilmselgelt käis see minu au pihta, et minu ja paljude teiste palavalt armastatud, Eesti kõige edukam olümpiaala nüüd järsku olümpiakavast välja võetakse. Ala, mis on olümpia hümnis! Ala, mis on olümpia traditsioonide alustala – seda ei saanud lubada! Nii ma võtsin seda isikliku solvanguna ning tõmbasin üles kampaania „Toeta Eesti maadlust!”: vedasin kümneid ja sadu inimesi endaga kaasa ning tänaseks on meie Facebooki leheküljega liitunud üle 2000 inimese, kes toetavad Eesti maadlust nii sõnas, tegudes kui ka rahaga.
Mis maadlusega siis juhtus, et see välja taheti jätta?
Ma arvan, et sellel oli mitu poolt. Ühelt poolt ratsionaalsus – tahe midagi uut teha, võib-olla olümpiamänge kaasajastada. Aga paraku traditsioonide vastu ei saa ja peagi sai kõigile selgeks, et kogu maailm on maadluse poolt. Näiteks suurriigid ühinesid: New Yorgis peeti sajandi matš Iraani, Venemaa ja USA vahel, mida ilmselgelt poleks kunagi ühegi teise diplomaatilise kanali kaudu olnud võimalik saavutada. Või näiteks Eesti välisminister pole kunagi varem kõnelenud maadlusest riigivisiidi käigus, nagu ta tegi Tai välisministriga kohtudes. Ka näiteks erinevate riikide presidentide kohtumistel oli tuumarelva likvideerimise kõrval üheks punktiks maadluse püsimajäämine.
Eesti maailmakuulsad maadlejad on tihti olnud tugevad maapoisid, näiteks Lurich ja Palusalu, aga ka Nabi. Kas maaõhk on kuidagi rammusam?
Maapiirkondades on lastel rohkem kehalist aktiivsust ja see väljendub ka tugeva sportliku potentsiaaliga mis tahes alal ja areenil. Mul oli alles hiljuti ülitugev positiivne elamus, kui nägin Kehras üht paksukest poissi, kes tahab väga trennis käia ja tugevaks saada. Ta käib juba käsipallitrennis ja oli näha, et poisil on hea vorm, lihtsalt toidumenüü on paigast ära. Ta tahtis tulla maadlustrenni proovima ja tegi üht väga rasket akrobaatilist maadlusharjutust – ja sai sellega esimese korraga hakkama! Ma pole näinud isegi kõhnemaid, saledamaid, füüsiliselt tugevamaid ja paremini treenitumaid, kes oleks sellega esimest korda hakkama saanud. Nii ma siis uurisin, millega poiss tegeleb. Selgus, et talle meeldib puu otsas ronida, vahel veeretab vanaisa traktorikummi, tõstab seda ja teist raskust, kiigub puuokstel jne. Tähendab, et poiss on kogu aeg õues ja teeb niiviisi endalegi teadmata trenni. Maalastel on võimalused loomulikuks sportimiseks väga head.
Linnalaste vähene kehaline aktiivsus on suures osas vanemate tegemata töö ja apaatsus. Lastega peab kogu aeg tegelema, neid peab kogu aeg kaasama, endaga kaasa vedama – neid peab konkreetselt spordini tooma. Lapsel ei ole endal loomupärast huvi millegi füüsilisega tegeleda. Ta võib ju natuke midagi teha, aga eelistab ikkagi kergemat vastupanu. Ma olen seda korduvalt näinud. Enamjaolt kasvavad loobujateks need, keda vanemad takka ei sunni.
Sport ei ole asi iseeneses, see on tõeline mootor, mis võimaldab kõigi muude aladega palju lihtsamalt tegeleda. Enda kogemusest tean, et kui ma poleks tänu maadlusele füüsiliselt nii võimekas, jääksid mul paljud asjad saavutamata. Lihtsalt füüsilist jaksu on palju rohkem. Ma arvan, et lastega tegelemine annab hea võimaluse kasvatada põlvkonna või vähemalt mingi osa füüsiliselt võimekaid ja teotahtelisi inimesi, kes ka suudavad ennast arendada.
Oled oma saali ehitanud vaid mõned kuud ja kõik on veel algusfaasis. Mis aga siia lõpuks tuleb?
Kolm kuud tagasi olid siin roostes torud seintel, konarlikud põrandad, mädanenud aknad, tilkuv katus jne. Tänaseks on uued aknad, katust praegu tehakse, valatud on üle 500 m² põrandapinda. Meil on maadlusmatt poole saali ulatuses maas – see on hetkel ajutiselt, hiljem paneme siia tervenisti ühte saali ja teise ka. Poksikott ripub laes, köied on olemas. Praegu juba saab siin trenni teha, lahedalt aega veeta, pesta. Loomulikult ei ole see täismõõdus valmis – teine saal on arendamisel. Väga palju on abiks käinud vabatahtlikud. Ootame neid veel juurde.
Kui kõik valmis saab, siis esirinnas on muidugi maadlussport, aga lisaks sellele on ka võimlemised, akrobaatika ja tsirkusekool, mis on maadlejatele suureks kasuks, et õppida tasakaalu ja oma keha valitsemist natukene teistes tingimustes. Tegutsema hakkavad ka täiskasvanutele enesekaitsetreeningud klubi 3D all, mis alustab teises saalis, kui me selle valmis saame. Tulevad ka rühmatreeningud vastavalt eripärale. Erinevad huvigrupid on juba olemas – praegu käivad näiteks kontoriinimesed ja kaitseväelased, samuti lasterühmad.
Siin on igasugu roostes vanu hantleid, kummalisi kivistunud betooniga täidetud värvitünne, autokumme. Paistab, et käepäraste vahenditega saab ka trenni teha?
Mõte on selles, et pole mõtet raha raisata umbses trennisaalis kallilt väljaarendatud masinate vahel, kui füsioloogia, mis on meil miljonite aastatega välja arenenud, saab rakendaust ka lihtsa gravitatsiooni ja käepäraste vahendite abil. Näiteks need autorehvid – taaskasutusest, ei maksnud midagi. Põrandavalamisest jäi natuke betooni üle – panime rehvidesse raskuseks, ja sepahaamer, millega raskust toksida, maksis paarkümmend eurot. Oma keha treening ei maksa sisuliselt midagi muud kui teadmise, kuidas seda läbi viia. Ma arvan, et kui inimesed mingi aja regulaarselt ja teadlikult siin trennis käivad, õpivad nad õiged võtted, et iseseisvalt jätkata ja eluga tervislikult edasi minna.
Maadlus tundub väga loomulik ala. Viimastel aastatel on aga üha jõulisemalt propageeritud jooksu: tehakse rahvamaratone, kõiki innustatakse jooksma. Kas see ikka sobib igaühele?
Ma ei usu, et jooks kõigile sobib päris mitmel põhjusel. Esiteks, enamik neist, kes üle pika aja taas treeningutega alustavad või kes üldse algajatena trenni satuvad, ei tohiks kohe jooksma hakata – neil ei pea liigesed vastu. Ma olen küllalt näinud inimesi, kes innustatuna esimese paari nädala n-ö võltsedust treeningutel hakkavad jooksma ja siis lõpetavad paistes liigestega ning ei saa pärast tükk aega treenida lihtsalt sellepärast, et keha ei ole selle põrutamisega harjunud. Teisalt – jooks ei ole ka loomariigis loomulik nähtus. Ükski loom ei liigu joostes, vaid kõnnib. Jooks on ainult paanikamärk. Siin ei ühine ma ühegi spordimetoodikuga, kes väidab, et jooks on loomulik. Kehad on küll jooksmiseks kohaldunud: kiskjate eest ära, ohu eest ära, kiiresti reageerimiseks. Ellu jääb see, kes suudab kiiresti reageerida. Aga loomulik on ikkagi käimine, kui ainult füsioloogilist poolt vaadata. Maadluses on vaja reaalselt ohule vastu seista, jooks on põgenemine. Maadleja ei jookse ära, ta seisab ohuga silmitsi ja võitleb.
Eesti mees on tänapäeval ülekaaluline. Kas maadlus võiks enamikule sobida ja ülekaalu vähendada?
Pekk on saldo. Kõik, mis sa suust sisse paned, akumuleerub juhul, kui sa seda ei kuluta. Nii lihte see ongi. Ükskõik, mis spordiala sa harrastad: kui sa sööd rohkem kui kulutad, koguneb see rasvana. Maadleja võib samaoodi paksuks minna, kui ta valimatult sööb ja ei kuluta kogu kogutud energiat ära. Samast põhimõttest lähtuvalt tuleb oma kaalu alla tuues jälgida menüüd: äärmustesse ei maksa laskuda, olgu ikka täisvääruslik maitsev söök. Aga kui tunned, et veel nälga ei ole, siis ikka keha pekki ei lagunda.
Lõpetuseks: kas ja millal tuleb Korrus3-st esimene olümpiavõitja?
Tõenäosus on selleks olemas, kuna maadlus jäi ju kavva. Ma arvan, et esimesed maadluspoisid on olümpial juba 2024. aastal. Praegu nad alles teevad trenni.
Pekk on saldo. Kõik, mis sa suust sisse paned, akumuleerub juhul, kui sa seda ei kuluta. Nii lihte see ongi.
Piraadiküttija
Lauri Vanamölder uurib Martin Plaserilt veidi Kaitseliidu, Kaitseväe ja piraatluse kohta.
Sa oled küllaltki kaua olnud Kaitseväes…
Kümme aastat käsin Kaitseväe rada. 1999 läksin ajateenistusse Vahipataljoni, mille käsin auga lõpuni. Teenistuse ajal otsustasin, et lähen üleajateenijaks. Käisin erikursustel Ameerikas, Saksamaal ja Norras, erinevatel pikematel-lühematel lähetustel ja õppisin seda, mida üks hea sõdur õppima peab. Ehk siis erinevates tingimustes ellu jääma, erinevates keskkondades erinevate vastastega võitlema ja arvestama. Täna tegutsen Kaitseliidus õppustel ja erinevatel reservõppekogunemistel instruktorina.
Aga piraadiküttimine?
Piraadid tulid tegelikult teenistuse lõpus. Kui ma mõtlesin, mida ma pärast teenistust edasi tegema hakkan, oli selge, et seniõpitu ja -kogetu tuleks kuidagi rakendada, aga et see ka finantsiliselt ära tasuks. Ja piraatluseäri oli toona üheks kasvavaks valdkonnaks. Tegelen sellega siiani: komplekteerin India ookeani ja Lääne-Aafrika ranniku laevade kaitseks meeskondi.
