MA TAHAKS LUGEDA MILJARDÄRI LUULET: Nii ütleb Armin Kõomägi, mees, kes andis äsja välja oma novellikogu „Minu Mustamäe“. Paluks mitte segi ajada kirjastuse Petrone „Minu“-sarjaga, millega sellel mingit pistmist pole. Ärimehest kirjanik pole just teab mis sage nähtus, sestap otsis Juku-Kalle Raid Armini üles, et veidike juttu ajada.
Meie kultuurimaastikul on Armin Kõomägi mõnelgi moel erandlik tegelane: ärimehest kirjanik. Mees, kes asutas Säästumarketi keti ja müüs selle välismaalastele, ütleb, et raha viis vahepeal katuse ära. Võib-olla aitas kirjutamine sellel tagasi tulla, ei tea, igal juhul on Kõomägi ennast kirjutajana tõestanud – ka kurjemate kriitikute silmis. Rääkimata sellest, et kultuuris sammub Armin muudelgi teedel – olles tugev toetaja nii mõnelegi projektile, mis pole riigilt raha saanud. „Riigi käest ei saagi kõike nõuda,“ väidab Armin, „see oleks omakorda väga kommunistlik mõtlemine.“
Arminiga näeme ja räägime Hiiu õlletoas, kõrtsis, mis on enam-vähem pidevalt avatud juba 1920. aastatest. Algul sissesõiduhoovina, nõukaajal aga tuntud „Hiiu bloki“ nimelise urkana, mis omakorda moodustas kolmandiku Nõmme legendaarsest kõrtsisüsteemist „Bermuda kolmnurk“. Niisiis, juttu tuleb kirjandusse sattumisest, kirjanikuks hakkamisest ja rahast.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Kirjanikud on natuke nagu professionaalsed poliitikud, nad vaatavad kõõrdi kõigile, kes nende alale trügib.
Armin Kõomägi (A.K): (Rehmab käega) Kõik ei vaata! Ma alguses mõtlesin kah, kas vaadatakse või ei vaadata. Aga üllatusmoment varjutas kõik positiivsed või negatiivsed võimalused, jäi lihtsalt see üllatus. Nii nagu sa ise ka ütlesid, et ohoo, näe, ärimees tuli ja mis ta siis kirjutab? Ja tuleb välja, et ärist üldse ei kirjuta.
J-K.R: Ma saan aru, et sa natuke ikka nautisid seda väikest miinilõhatust kirjanike hulgas, mille sa tekitasid.
A.K: Ma nii ei ütleks, olen oma ego taltsutamisega umbes 10 aastat tegelenud. Vähe, aga ikkagi. Ma ikka nautisin kirjutamist ennast ja et see kellelegi teisele midagi positiivset pakkus, oli muidugi tore tagasiside.
J-K.R: Kellele sa esimest korda oma kirjatükke näitasid?
A.K: See juhtus, arvan, umbes 10 aastat tagasi. Delfis oli mingi romantiliste lugude konkurss, ma kirjutasin sinna ühe loo…
J-K.R: …kust sa sellise asja peale üldse sattusid?
A.K: Ma ei tea, lugesin ja surfasin seal ja vaatasin, et selline võistlus ja lugesin neid lugusid.
J-K.R: (Pistab vahele) Said aru, et nõmedad lood…
A.K: Panin loo pealkirjaks „Romantika“, aga täiesti antiromantiline lugu oli, siis saatsin ära. Ma proovisin meelega vaimukas olla seal ja see märgiti kuidagi ära. Sealt tuligi tõuge, et ohoo, ma võiks kirjutada ja see võiks olla ka midagi enamat kui iseenda lõbustamine.
J-K.R: Kui keegi oleks sulle tulnud ütlema, et näe, Armin, sinust saab kirjanik, siis…
A.K: (Jätkab mõtet) Kui täna tuleks keegi ja ütleks, et minust saab rokkstaar, siis ma ei tõukaks teda trepist alla. Vastupidi. Läheks kohe ja hakkaks laulutunde võtma. Aga kui keegi tulnuks ja teatanuks, et kirjanik saab… see oleks üllatav olnud. Ja see oli minu jaoks eluetapp, kus oli palju aega. Ma tulin tegevjuhtimisest ära ja aega oli palju käes ja sai igasugu mõtteid mõeldud. Et mida üldse. Teha ja… (Armin peab pika pausi) Korraks tekkis selline tunne, et ma ei pea ärindusega üldse tegelema, aga õnneks see läks üle. Sa ei saa päris niimoodi hõljuda. Ja mulle meeldib ettevõtlus, ma ei tee seda vastumeelselt.
J-K.R: Kirjanik olla ja kirjutada – kahjuks on ajaloos neil puhkudel käinud eneseväljendus ja mingi sotsialismiiha alati käsikäes. Ja siis tuled sina ja seletad, et ettevõtlus on lahe.
A.K: Täitsa saan, jah, aru, aga nii see on paraku. Eilegi istusime pärast Tartu esitlust kirjanikega maas ja arutasime. Ja seal olid väga lihtsad seisukohad. Umbes, et mina valin sotse, ütles üks kirjanik. Ma küsisin, et kas oled jälginud ka nende valimisprogrammi. Ta vastas, et ta ei tea majandusest niikuinii tuhkagi, aga sotse on ikka vaja valida. Selline lugu. (Mõtlikult) See on punane värv ilmselt, see on ainus asi, mis teda motiveeris. Et kriipsutas kõik teised maha ja alles jäi punane värv. Kõik.
J-K.R: Noh, see ei ole ju vaid Eesti eripära, mõnes mõttes on intellektuaalid terve mõistuse kõige suuremad vaenlased ajaloos, kui me tuletame meelde paduvaimustust Nõukogude Liidust, tõsi küll, mitte kõik ei olnud, aga suur osa, mäletame Lenini-Stalini kiitmist…
A.K: Ma toda ajastut väga ei tunne, tõsi, olen küll lugenud Šostakovitši ja Stalini sellist… (otsib sõna) kentsakaid suhtemehhanisme. See oli vist Šostakovitši biograafia, Stalinil oli seal väga-väga suur roll.
J-K.R: Muidugi, eks toona elati ju väga suures hirmus, et kuna uksele koputatakse…
A.K: …või kui näiteks juht nii-öelda isalikku tähelepanu osutas… Näiteks kõne tuli ja siis lasti juba selle kõne peale püksi. Laseks isegi.
J-K.R: Kust see vasakpimedus pärineb? Ümberjagamise soov, tahe ehitada maailm oma suvalise arusaama järgi õiglusest või millest teab veel…
A.K: Üleeile just sealsamas Tartu esitlusel rääksime, et okei, kui utreerida, on kahte tüüpi inimesi: ühtedele meeldib turumajandus ja teistele kommunism. Või õigemini, idee nendest. Aga kui mõtlema hakata, siis vahe on neis üliväike. Tehaseid vajati kommunismi ajal täpselt samamoodi kui täna. Arvate, et seal olid kõik õnnelikud? Minge ikka. Ent samamoodi ekspluateeritakse inimesi täna. Tehasel on direktor, kes langetab otsuseid, sotsialismis paneb vasakule veel rohkem kui direktorid turumajanduses. Ja kui liiga palju irised, pannakse süsteemis, mis pole vaba turumajandus, üldse kinni.
(On veidi aega vait) Raha ei lähe rahvale, see on selge. Kapitalismis läheb suur osa rahast kapitalistidele, nende hallata. Kommunismis on see nomenklatuur, mitte mingit väga suurt vahet tegelikult ei ole. Just proletaarlase seisukohast. Aga kommunism kipub olema lisaks veel vaigistav, ei mingit vabadust. Miks seda niimoodi ihaldada, ma ei saa aru.
J-K.R: Tuleme korraks su raamatu juurde tagasi. Kas see on siis siiani sul kõige parem tükk? Või oled sa oma sahtli juba täitnud millegi uuega?
A.K: See on selles suhtes huvitav, no kas just huvitav, et mul ei ole sahtleid, mu sahtlid on tühjad kogu aeg. See võib olla nii pluss kui ka miinus. Oma teist novellikogu pean ma nõrgaks, sest sinna läks kogu sahtel…
J-K.R: (Meelde tuletades) See sai omajagu kriitikat ka.
A.K: (Nõustub) Sai jah, ja täiesti õigustatult. Seal on lugusid, mida ma ei tahaks kusagile enam panna, mida ei tahaks näidata ja mis on valesti üles ehitatud. Aga see oli mulle hästi vajalik, saada see kriitika ja käia see sitt läbi. Siin raamatus olen ma hästi palju mõelnud, et mida üldse saab panna ühtede kaante vahele. Ja tegelikult oli mul väga hea toimetaja – Kajar Pruul. Suured tänud talle. Kusjuures ma isiklikult ei tunnegi teda ja pole näinud; tean teda ainult meilitsi. Ta valis kaks minu novelli välja sarja, mida Päevaleht välja andis. Ja siis ma mõtlesin, et järelikult ma pean istuma sellele tüübile, kui ta mind välja valis, ta ei saanud ju nalja teha… Ja siis nii läkski ja ta oli kohe nõus.
J-K.R: Annaks nüüd sulle sinu stiili kirjeldamiseks umbes kolm lauset.
A.K: (Veendunult) Ma arvan, et stiili kui sellist mul pole. Ma arvan. Mulle tundub, et ma täiesti teadlikult lasen mõjutusi sisse. Siin on novelle, mida hakkasin kirjutama, olles enne midagi lugenud, mis mulle õudselt meeldis. Ja siis mõtlesin, et tahan kirjutada nagu tema. Ja siis kirjutad ühe loo. Ja loed näiteks Flaubert’i, tema sellised ilusad pikad prantsuse laused, kuidas ta kõike kirjeldab, seda õnnetut ja mõttetut tühmi kodanlase armastust… Ja mõtled, et prooviks ka midagi sellist teha. (Elavnedes) Aga mis võiks iseloomustada? Triviaalsus pikitud fantastikaga ja ikkagi selline mitte eriti hästi varjatud soov olla vaimukas? Seda ma täitsa tunnistan. Kuigi sellega peab piiri pidama, et ei hakkaks anekdooti vestma.
J-K.R: (Võtab sõnasabast) Sa ütlesid praegu midagi suhteliselt jahmatavat, mida ma olen väga vähe kuulnud. Et loed midagi ja ütled, et tahad ka nii kirjutada.
A.K: (Laiutab käsi) Ma proovin niimoodi.
J-K.R: Jah, ma saan aru. Kuid kirjanikud teevad tavaliselt kõik, et seda varjata. Jumala eest, et läbi halli kivi, mitte keegi ei tohi teada, et keegi mind mõjutas…
A.K: Ma tajun maailma sellisena, et kui hakata, veri ninast välja, originaali otsima, siis sa võidki oma loomingu tupikusse ajada. Äkki sina ei ole see, kes saab siin maailmas originaalne olla, aga sa saad midagi kokku segada, nagu DJ näiteks. Ja äkki sinu segamise tõttu tuleb täitsa lahe tantsulugu ja inimesed tantsivad ja ütlevad, et vau!.
(Muudab teemat) Ma nii ei kujuta üldse ette, et keegi peab kuskil koomale tõmbama. Me mõtleme, et kirjanikud on vaesed ja vasakpoolsed, et see rikastab, kirjandus rikastab. Aga miks meil ei võiks olla miljardärist luuletaja? Vaat seda ma tahaks tõesti lugeda. Just mitte miljonär, vaid miljardär. Ja hakkab luuletama. Ma oleksin sihukesest asjast väga huvitatud.
J-K.R: Eks see on küll klišee, aga see, kel on raha, on sageli liiga vähe aega.
A.K: (Nõustuvalt) Ega ta jah väga tavaline kombinatsioon ei ole, et on äriinimene ja kirjanik. Aga kindlasti on kirjanike seas olnud aristokraate, kes ei ole pidanud mitte midagi tegema. Ta on sündinud rikkasse perekonda, tal on aega, tal on rohkem aega kui kapitalistil. Hästi oluline asi on aeg – kui kirjanikul pole aega, siis ta ei saa kirjutada.
J-K.R: Me jõudsime raha juurde, kust sina oma raha said?
A.K: (Meenutab) Oota, kust nüüd alata? 2001. aastal saime suure hunniku raha Säästumarketi keti müügist. Olime teinud hulgimüügifirma, oma esimese ettevõttena, koos partnerite Sven Mansbergi ja Indrek Prantsiga. Ja olime seda teinud natuke üle keskmise edukusega ja jõudsime hetke, kus kõiki meid – kolme omanikku – ei olnud enam vaja igapäevase tegevuse juures. Et sinu palgatud mänedžerid on sinust osavamad ja paremad. Siis me lihtsalt mõtlesime, et mis äri võiks veel teha… Istusime maha ja hakkasime ideid tulistama. (Rõõmsalt) Üks idee näiteks oli lehmakommivabrik, ma mäletan. Ja mingid muud sellised asjad.
Aga välismaal käies vaatasime ka seda, mis kaubanduses toimub. Ja Saksamaal jäid discounter’id väga silma, need Lidlid jne. Me panime tähele, et need ei ole kehvikute poed, mõne ees seisab 6. klassi Mersu, S-klassi Mersu, ma ei tea, kuidas need klassid on…
Ja 1998 hakkasid meil ka sellised ajad mõttesse tulema. (Pikib mõttele vahele) Kui sa mäletad sellist kauplust nagu Roosa Krantsi kauplus – see oli meie oma ja väga edukas. (Jätkates endisest kohast) Ja siis sai otsustatud, et proovime siis Eestisse odavketti teha. See osutus väga menukaks ja me kasvatasime ja kasvatasime seda ketti, kuni tekkis suur huvi välismaa firmade poolt see üles osta. Ahvatlus läks nii suureks, et noortel meestel sõitsid katused korraks ära ja nii ta läks.
J-K.R: Kas sa müüksid ka praegu Säästuka keti ära?
A.K: (Mõtlikult) Ei müüks vist. Aga väga palju kahetseda pole ka mõtet. Sest see kogemus saada korra oma valdusse tol hetkel väga suur raha, see kogemus on ka midagi väärt. Et kuidas sa muutud, kuidas raha sind muudab, kas sa suudad normaalseks tagasi saada, kui kiiresti sa seda suudad. Need on huvitavad katsed iseendaga.
J-K.R: (Täpsustab) Sinu jutust saan aru, et sa läksid siis veidi lolliks selle suure raha tõttu?
A.K: (Filosoofiliselt) Praegu, tagantjärele on väga huvitav mõelda, et mismoodi ma üldse hakkasin maailma suhtuma. Korraks nagu tekkis eufooria, et sina oled nüüd ka üks nendest, kes on peavõidu võitnud. Selle mõttega tuli mingi aeg elada…
J-K.R: (Segab vahele) Sinu jutust kõlab, et kui sul on väga palju raha, on see väga raske.
A.K: (Teeb pausi) Ausalt öeldes, see ei ole vähemalt väga kerge. Kui sa ei ole selleks valmis. Kui ma täna saaksin miljardeid, oleks mul mitu korda kergem. Kujutaksin täpselt ette, kuhu ma hakkaksin seda kõike jagama… Vaata, ma tean ju, kui palju ma ise suudan kulutada ja… Okei, natuke tõstad lastele ka kõrvale. Aga siis hakkaks nagu tõsiselt mõtlema. Võib-olla raha jaotamine on veelgi raskem, et seda hästi jaotada. Ühel hetkel sain aru, et pean oma Porsche…
J-K.R: (Kiirelt ja imestunult) Issand jumal, sul oli Porsche? Meie tänavatega?
A.K: (Tuimalt) Oli jah, ja ma taipasin, et pean selle maha müüma, sest mu poeg kasvab viltu konkreetselt. Et mõnikord lolli peaga läksid lasteaeda järele ja siis kogu see kamp jookseb sinna ja näitab, et näe-näe, selle isa tuli. Tänagi, kui sa lahtise Porschega linnas sõidad, siis kõik vahivad, kes sa selline oled. Ei saa seda rahulikult teha.
(Muudab korraga jutuainet) Äsja Sirbist lugesin, et Hiina valitsus on võtnud vastu otsuse, et alates ülejärgmisest aastast ei tohi Hiinas müüa autosid, mis võtavad 100 kildi peale rohkem kui 6,9 liitrit kütust ja paar aastat edasi on see piirmäär juba viis liitrit. Kujuta ette, kui EL või USA võtaksid sellise otsuse vastu? Müts maha hiinlaste ees. See on see jõuline poliitika, seal on seda võimalik teha. (Huvitatult) Kui palju riigikogu Volvod võtavad, sa ei tea?
J-K.R: Ära küsi inimeselt, kellel pole lube ega autot. Pole aimugi. (Veab teemat edasi) Aga kirjelda hoopis inimesele, kui suur see summa oli, mis Säästuka müük sisse tõi? Et saaks aru, mis on hästi suur raha.
A.K: Ma ei ole tahtnud seda numbrit siiani kuskil välja öelda, aga okei. Kogu see tehingu hind läks üle 500 miljoni krooni tookord. Aasta oli siis 2001, aga see oleks isegi täna suur raha – mulle tundub.
J-K.R: Kas sa oled pärast seda pidanud üldse raha peale mõtlema, et mis sellega veel teha. Tegelikult sa ju toetad mitmeid asju.
A.K: (Loetleb) Kunsti olen toetanud, see on ka ehk välja paistnud. Noore kunstniku auhinda anname EKA-s välja juba kümme aastat. Mingit ühte suurt programmi ei ole, läbi aegade on igasugu asju ette tulnud – kultuuri, sporti, isegi teadusraamatuid olen aidanud välja anda. Ühte kindlat suunda ei ole olnud, aga viimasel ajal on jäänud see kunsti asi, sinna olen kinnistunud. Filmidesse oleme kõvasti pannud. Kadri Kõusaare uues filmis oleme lausa investorina sees. See alles ootab.
J-K.R: (Õpetlikult) Mis seal salata, näiteks luulet on sadu kordi odavam toetada kui filmi.
A.K: (Samuti õpetlikult) Selleks on meil kulka olemas, mees, ja see on ju väga hea ja ma ei ütleks, et meil luulet Eestis veel juurde vaja oleks. Tiraažid on 200 kusagil; kui teeme veel juurde, läheks tiraaž äkki üldse 40 peale? Pigem oleks vaja mingit sõela. Urmas Vadi rääkis, et põhimõtteliselt on kõike maailmas natuke liiga palju. Kvaliteetse asja juurde jõudmine läheb aina raskemaks.
J-K.R: (Vaidlushimuliselt) Ilma kvantiteedita ei kujuta hästi ette, kust see kvaliteet välja hüppab…
A.K: (Nõustub) Massi on vaja, see on selge. Ma rääkisin mitu aastat Kirjanike Liiduga, et minu meelest tuleks tagasi tuua romaanivõistlus, ja tuua see tagasi suurelt, nii et see oleks ühiskonnas märgatav sündmus. Ja nüüd on mul hea meel, et see projekt läheb töösse.
J-K.R: Kõike on liiga palju, ütlesid. Mul tekkis paratamatult võrdlus ettevõtlusega, et me ei taha ju, et oleks vaid üks suur supermarket ja väikepoode ei oleks. Mulle küll meeldiks, kui kõiki asju oleks rohkem, olgu või nende tiraaž 40.
A.K: (Veendunult) Kvaliteet on oluline. Aki Kaurismäki ütleb, et mul pohhui, et kui juba üks inimene tuleb saali ja vaatab mu filmi, olen rahul. Aga siis hakkad mõtlema, eriti filminduses, selle masinavärgi taga on sajad inimesed, kes teevad ühte filmi. Mulle tundub, et lihtsalt see pingutus ja raha ei vääri seda, kui sul on publikut natuke liiga vähe. Kui sa teed seda oma raha eest, tee ükskõik mida. Tee selline film, mida sa mitte kellelegi ei näita. Põleta ta ära järgmine päev, fine.
(Soostuvalt) Ma saan aru, et see on libe tee. Et kas siis ühiskond, kes sulle raha annab, võib ka dikteerida, millest see film räägib ja mismoodi see toimub, et kõigil oleks lõbus. Mingisugused raamid, mulle tundub, peavad ikkagi olema. Kui näiteks tuleb romaanivõistlus, tuleb 50 käsikirja, kas sina trükiksid kõik need 50 käsikirja ära, et näidata, millised käsikirjad saadeti?
J-K.R: Mina eeldan, et see, kes ei osutu valituks, teeb seda ise, kui tahab, et asi trükituks saaks. Omafinantseering on alati lubatud.
A.K: Meil on Hooandja ka, kust saab väga head tagasisidet – kui sa ikkagi ei saa oma raha kokku, hakkad mõtlema, milles viga.
J-K.R: Kas sinu arvates on Eesti kultuur ülerahastatud äkki hoopis?
A.K: (Üllatub veidike) Vaat see on küll huvitav küsimus. Ei tahaks küll nii öelda, ma ei näe ühtegi märki, et oleks ülerahastatud. Pigem ütlen, et eraraha võiks toetuste kogumahus suureneda. Ega riigi rahakott saa ju lõpmatuseni paisuda. Arvan üldse, et meil seisavad veel näguripäevad ees.
(Mõtleb veidi ja jätkab siis) Eraettevõtete toetus oma maa kultuurile võiks kasvada. Võib-olla, et teeb ka seda, ma üldse ei väida, et ta ei kasva. See on selline asi, mille kohta vist statistikat ei olegi võimalik teha. Väga paljud ei hoople sellega, et toetan seda või teist. Aga mingi mõttemuutus võiks tulla, et annaks ka oma kohalikul tasemel kasvõi paar tuhat eurot kultuurile aastas. Ja harjuks ära sellega, et ma toetan kultuuri, et see on õige.
(Mõtlikult) Mul on tunne, et kõike ei saa ega peakski riigi kanda jätma. See on ka selline natuke kommunistlik mõtlemine.
J-K.R: Me jõudsime nüüd riigini. Kas sa valima lähed?
A.K: Jah.
J-K.R: Keda valid?
A.K: Rohelisi ilmselt. Ma mõtlen niimoodi, et head valikut ei ole, mulle ükski neljast suurest parteist ei sobi. Ja üksikkandidaadid lähevad üldse kaduma. Rohelistele ma annan hääle peamiselt ühel põhjusel: et nad ei hääbuks parteina. Et äkki neil kunagi õnnestub see 5% ikkagi ületada, et äkki leiavad kunagi juhtkonna, kes ei hakka omavahel kaklema. Ja leiavad mooduse, et neist saaks hääl, kes räägiks ühiskonnas kaasa.
Ma arvan, et erakapital võiks rohkem kultuuri toetada. Ega riigi rahakott saa ju lõpmatuseni paisuda.
Ma tajun maailma sellisena, et kui hakata, veri ninast välja, originaali otsima, siis sa võidki ennast tupikusse ajada.
Ma saan aru, et see on libe tee. Et kas siis ühiskond, kes sulle raha annab, võib ka dikteerida, millest see film räägib – nii et kõigil oleks lõ
