VARITSEVAD OHUD PIIRIL: Akadeemik Anto Raukas väidab, et kui Eesti-Vene piirileping lisaklausliteta ära sõlmida, näeme me oma õigusi hiljem nagu oma kõrvu.
Lugedes 1920. aastal koostatud Tartu rahulepingu teksti, tõdeme, et selle koostasid professionaalid. Tartu rahulepingu tekst tehti sõja tingimustes ja inimeste poolt, kes kuulasid erialaspetsialistide nõuandeid ja soovitusi. Iseseisvuse taastanud Eestis saame tõdeda, et plaanitav piirilepe ei vasta Eesti riigi ja rahva huvidele. Tekitab sügavat hämmingut, kuidas on võimalik sõlmida piirilepingut Eesti Vabariigi põhiseaduse sätteid eirates?
Tartu rahu terviktekst on hästi läbi mõeldud
Tartu rahu tervikteksti tasub hoolega lugeda. Artiklis II on kirjas, et Venemaa tunnustab „Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suveräänõigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel… Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.“
Lepingu lisades olid selgesti ära märgitud Peipsi järve haldamise probleemid. Näiteks Lisa II punkt 1 sedastas, et „Kunstlik vee teisalejuhtimine Peipsi ja Pihkva järvedest, mis sünnitab nimetatud järvede keskmise veeseisu alanemist üle ühe jala, samuti ettevõtted, mis keskmist vee tasapinda nimetatud järvedes kõrgendavad, on lubatud ainult eri-kokkuleppe järele Eesti ja Venemaa vahel.“
Me võiks ajaloost õppida. Eesti Vabariigi valitsuse liikmed ja välisministeeriumi töötajad peaksid hästi teadma, et kui me Venemaa-poolsetest lubadustest kasvõi pooltki usuksime, siis oleme ikka veel paljukordselt petta saanud. Me võiksime meelde tuletada omaaegset baaside lepingut ja Tartu rahulepingu artikkel XII punkti 4, mille kohaselt “Venemaa valitsus toimetab tagasi Eestisse ja annab viimase Valitsusele varandused, siia hulka arvatud raamatukogud, arhiivid, õppeabinõud, dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õppe-, teaduse-, valitsuse- ja seltskonna-asutuste päralt, niisama üleüldse kõik Eestist Venemaale välja viidud arhiivid, dokumendid ja teised asjad, mil on Eestile teadusline või ajalooline tähtsus, niipalju kui tähendatud asjad on praegu või satuvad edaspidi Venemaa valitsuse, valitsuse- ja seltskonna-asutuste võimkonda”.
Unistada võib ka Lisa III punktist 3, millega “Venemaa annab Eestile eesõigustatud kontsessiooni-õiguse ühe miljoni dessatiini metsaala peale Petrogradi, Pihkva, Tveri; Novgorodi, Olonetsi, Vologda ja Arhangeli kubermangudes.”
Mõne Eesti Vabariigi ministri lubadused, et keerulised majandus- ja keskkonnaprobleemid lahendatakse edukalt pärast piirileppe allkirjastamist, on samaväärsed imikute lalinaga ja neid ei saa võtta tõsiselt.
Tulevikuprobleeme ei nähta
Praegustel tingimustel on piirilepingu sõlmimine Venemaaga Eestile ilmselgelt kahjulik ja seab meid paljude oluliste tulevikuprobleemide ees lootusetusse olukorda.
See, et me Venemaalt presidendi ametiraha tagasi ei saa, polegi ehk eriti tähtis, sest olulist materiaalset väärtust sellel ametirahal ju ei ole. Kuid olulisem on see, et Venemaaga on lahendamata Narva jõe energiaprobleemid ja kui me neid enne piirileppe sõlmimist lisalepetega ei reguleeri, ei reguleeri me neid endale soodsalt enam kunagi. Narva hüdroelektrijaama lüüsidest asub pool Eesti territooriumil ja nende hooldamine ja kasutamine vajab kindlasti piirileppega reguleerimist.
Eestil on õigus saada vähemalt kolmandik 1955. aastal tööd alustanud Narva HEJ koguvõimsusest, mida meie lugupeetud poliitikud kardavad küsida. Viitasin ka ohule, et hüdrojaama tehnorajatised asuvad Ivangorodis ja Venemaa saab ühepoolselt ohustada kogu meie energiasüsteemi, alandades võimaliku Leningradi tuumajaama avariiga Narva veehoidla veetaset. Riikidevaheline leping selle takistamiseks puudub. Puudub ka lepe Narva veehoidla haldamise ja uurimise kohta ja seegi peaks olema sõlmitava piirilepingu lahutamatu osa.
Üle ujutav Peipsi
Ent selgitame asja ka teisest küljest. Peipsi veetase muutub tsükliliselt ja väga suures ulatuses. Sageli esineb üleujutusi. Eriti suur veeuputus oli 1924. aasta kevadel, mil järv ujutas üle 773 ruutkilomeetri suuruse ala, millest 360 oli Eesti Vabariigi territooriumil. Lisaks kõrgele veeseisule olid rängaks probleemiks tormidega kaasnevad rannapurustused. Selline veerohkus tõstatas teravalt vajaduse Peipsi veetaseme alandamiseks Tartu rahulepinguga lubatud piirides. Sisevete Büroo alustas ulatuslikke uurimis- ja projekteerimistöid 1926. aastal, projekt kinnitati 1928. aastal ja juba 1929. aastal alustati töid Peipsi veetaseme reguleerimiseks.
Alustati väljavoolutingimuste parandamisega Narva jõe lähtes. Jõe sängi süvendati ligikaudu 10 km ulatuses. Kõige raskemaks osutus Permisküla kärestiku süvendamine enam kui kahe meetri võrra, milleks teisaldati 235 000 kuupmeetrit paasi. Sängist välja võetud paasi ja rändrahne kasutati kolme põikimuuli ja voolu suunava 1,4 km pikkuse tammi ehitamiseks. Töid tehti kuni Eesti annekteerimiseni punavägede poolt ja täielikult neid lõpetada ei jõutud. Kuid isegi poolvalmis ehitised täitsid oma ülesannet edukalt. Kuid praegu põikimuulid enam ei tööta, sest nende vahe on setteid täis ja vool suundub muulidest mööda, kandes setted Narva jõe sängi ja sealt edasi Narva veehoidlasse. Põikimuulide vahel on setteid ligikaudu miljon kuupmeetrit ja keskmise veetaseme juures on mittekasutatava võsastunud „uudismaa“ pindala umbes 20 hektarit. Et regulatsioonirajatised hakkaksid uuesti täitma oma ülesannet, oleks põikimuulide vahe vaja setetest tühjendada ja lukustada Venemaa-poolne ligi pooleteise kilomeetri pikkune veevoolu suunav neljas tamm. Kuid seegi nõuab riikidevahelist kokkulepet, mille tähtsust praeguse piirilepingu koostajad ei hooma.
Erinevad võimalused
Lisagem, et lobjakaummistuste vähendamiseks jõel tehti 1971. aastal ettepanek vähendada Narva veehoidla pindala ning taastada elu joal ja kärestikel. On tehtud ka ettepanek kuivaks jäänud jõesäng veega täita ja taastada lõhe, meriforelli, merisiia, vimma, meritindi ja jõesilmu koelmud. Kuid needki toredad ettepanekud ei pruugi realiseeruda, sest Eesti poliitikud on loodusteaduste valdkonnas üsna harimatud ja ei suuda selliseid probleeme lihtsalt mõista.
Kuid üks on ilmselge: ilma täiendavate lisaklausliteta ei tohiks me piirilepingut küll sõlmida. Ilmselt pole lepingu allkirjastamist enam võimalik peatada, kuid ees on veel lepingu ratifitseerimine riigikogus ja seal peavad lepingu allkirjastajad riigikogu liikmeid ja eesti rahvast veenma, et pärast piirilepingu jõustumist lahendatakse Venemaaga kiiresti ja tõrgeteta kõik teravad looduskaitselised ja energiaprobleemid. Seda loota oleks absurdne!
On tehtud ka ettepanek kuivaks jäänud jõesäng veega täita ja taastada lõhe, meriforelli, merisiia, vimma, meritindi ja jõesilmu koelmud.
Foto tekst
Narva jõe lähtealal esineb sageli üleujutusi. Vee alla jäänud õue-aiamaa Vasknarvas 2010. aasta aprillis. Autori foto.
