*Loo pealkiri on inspireeritud 2008. aasta lavastuse Nicolette’i jutuvestja Piret Pääri meenutusest.
ENERGIAPLAHVATUSHOIATUS: Keskaegsete müüride vahel sametil istusid noored näitlejad Anne Mari Saks, Marta Lee Krall, Erik Hermaküla ja nende teatriklassi (Vanalinna Hariduskolleegium) juhendaja, lavastaja ja näitleja Maria Peterson (Theatrum). Juttu tehti sellest, kuidas veeta poolteist tundi lauldes, tantsides ja pilli mängides, kuidas luua maailm ühegi rekvisiidita ning elust väljamõeldud päris rändteatritrupis. Energiaplahvatushoiatus! Huvitus Mairi Hüüdma.
13. sajandi Prantsusmaa, eri seisusest armastajad, laulumäng anonüümse trubaduuri poolt. Ainsa omalaadse säilinud käsikirja kohta jagub küsimusi vastustest rohkem. Tõenäoliselt vestis lugu rändteatri trupp, mängides seda üle kogu maa reisides. Me ei tea, kas autor oma chantefable’i (segu laulust ja proosatekstist) kirjutamise hetkel oli nobody, anonymus või rokkstaar? Oli see 13. sajandi muusikal või argipäev, kõrgklassi meelelahutus või…
21. sajandil on tegu rütmistatud sõnade ja helide kokkukõlast sündinud tervikliku muusikateosega – laul, jutustaja, tants, pillimäng – puhtuse ja mängurõõmu teenistuses.
“Igal juhul on selge, et autor on geenius olnud. See on meeldiv,” sõnab Maria Peterson fakti edastamise hääletoonil.
“Vahel inimestele tundub, et näiteks Tšehhovi näidendis võib teksti mugandada, ent see on täielik muusikateos – ühtegi sõna ei ole, mis on üle. Ka Tšehhov ise tõi oma kirjades muusikalisi otseseoseid [tsiteerib]: “Ma kirjutasin nii, et “Kajakas” algab forte fortissimo’s ja lõpeb piano’s.”
“Aucassin ja Nicolette” samamoodi on muusikatervik – eestikeelne tõlge on hästi lähtunud originaali rütmist – kui midagi vahelt ära võtad, lõhud teose, see laguneb,” selgitab Maria detailide ja terviku tajumise olulisust: “Hea teksti puhul ongi nii, et pead loodud rütmi ära tabama. Nii et minu jaoks õnnestunud lavastus on nagu rütmistatud muusikateos.”
Oled etendust “Aucassin ja Nicolette” lavastanud kaks korda (2008 ja 2021), kas tulemuseks on sama muusikaline teos sündinud? Või on õnnestunud, aga teistsugune teos?
“Kuna inimesed on teised, siis nad toovad kaasa teise energia, ehkki vorm on sama. Lähtusime 2008. aasta loomingulise meeskonnaga valminud joonisest, mis oli omakorda inspireeritud Lembit Petersoni loodud lavakunstikateedri XII lennu tudengite rändtrupi mänguvõtetest.
Mina ise olen fänn aastast 1986, Lembit Petersoni lavastuse ajast, mil ma kõik õhtud õppimise asemel etendusel veetsin. Juba siis oli mul see peas. Ma isegi esinesin – olin 9-aastane, istusin esimeses reas ja laulsin valjusti kaasa – see võis olla väga lõbus, näitlejatele kindlasti mitte…” Viiehäälne naer.
Lembit Petersoni versiooni kohta ringleb märgilisi lugusid, etendust käidi vaatamas kordi ja kordi – räägi sellest tajutud revolutsioonilisusest! Vanamuusika oli naljakalt põrandaalune ja…
Maria: “Nõukogude ajal seostus vanamuusika kristliku kultuuriga, mis ei olnud lubatud vaade – selles mõttes oli kogu Lembitu maailmavaade sel ajal mässuline. Ja ta päris palju rääkis õpilastega nendel teemadel, samuti paha lugu… Lisaks oli kokku pandud riigiteatrist eemalseisev vaba trupp – ise kokku tulnud, ise möllavad – mis toimis ilma teatri kunstinõukogu kontrollita. Tänapäeval nii tavaline, siis täiesti eriline…”
Vabaduse tuuleiil…
Rändtrupimäng mänguga mängus
Üks imetabane asi inimeste juures on võime luua ja vahetada maailmu. Ühe sellise vaid fantaasias elava ühismaailmana on kaheksa sajandi tagust laululugu lavale tuues VHK noortest endist kujunenud vaid nende peades eksisteeriv rändtrupp. Väljamõeldud rändteatri hingekirjast istuvad minu vastas Arian – rikka talumehe tundlik, ilus, tark ja alandlik poeg, kes põllul rügamise eest näitlejaks läinud, Christa, kaupmehest isaga laevadel ilmapidi rännates iseteadlikuks ja tugevaks sirgunud-võrsunud naine, nii umbes 40-aastane ja…
“…Tegelt minu nime keegi ei tea, aga kõik kutsuvad mind Sämmiks. Ma olen selline poisilik tüdruk. Pigem suhtlen poistega, teen nalja poistega ja kõik see flirtimine on mulle väga vastukarva. Samas – kui teemaks on tõeline armastus, võin härdaks minna,” lõpetab värvikate karakterite kirjeldusringi Marta Lee Krall.
See fantaasiatrupp… Kui te teete proovi, kas sa oled Sämmi või Marta? Või olete selles vaheldumisi, lülitute ümber?
“See on pigem nii, et kui ma olen laval, siis ma olen Marta, mõtlen nagu Sämmi ja olen ema,” harutab Marta Lee pealmisi kihistusi.
“Fantaasiamaailm saab anda teatud mänguvabaduse. See on selline groteskne maailm… ja naivistlik. Lisakiht aitab leida mängurütmi, et oleks mõnus laamendada,” toob Maria välja mitte vaid puhta iseendana mängimise võimaluse kasu.
“Iseennast paneme ka rolli sisse, seda on meile Maria õpetanud. Muidu tulemus ei ole nii… elus ja elav,” lisab Anne Mari.
Kui on laulumäng, siis on korraga laval kaks asja, mida kaasaegne inimene on natuke kaotamas – julgus vabalt mängida ja julgus laulda. Laul katkeb, kui keegi astub kuuldekaugusesse, on kuidagi “reserveeritud” neile, kes on selles “andekad” (sh läbi eelduse ka näitlejad).
Inspireeriva näitena ütleb Maria: “Meil üks peaosalisi õpib praegu laulma…,” justkui oleks kõige iseenesestmõistetavam asi, et saab olla peaosatäitja poolteist tundi kestvas suuresti läbi laulu jutustatud loos ning alles laulma õppida. Ka näitleja laul ei pea tingimata tulema kuidagi isevoolavalt, tööta, tunnetuse timmimiseta.
“Mul läheb vist natuke kauem aega sellega lihtsalt,” võtab laulu taasleidmise teekonna kokku Erik Hermaküla, kes üheksa päeva pärast Aucassinina lavale astumas.
Lugulaulu tegelaste jaoks on samas laul, tants eneseväljendusena täiesti loomulikud, eks ole? Nemad on selles ajas, kus iga liigutuse kohta oli laul – kosjalaul, sõjalaul, itkulaul, ilgulaul, töölaulud… ja ma ei usu ilmaski, et kõik need, kes läksid kosja, pidasid ideaalselt viisi – see oli lihtsalt nii normaalne elu osa.
Maria: “Laulmine on emotsionaalne kõrghetk, seal ei peagi muule mõtlema – inimene läheb nii emotsionaalseks, et tahab ennast väljendada erinevatel kõrgustel.”
Saav inimene
“Kunagi, kui ma käisin lavakunstikoolis, olid meil Airi Liimetsa kasvatusteaduse loengud. Seal oli mõiste “saav inimene” – inimene on see, kes ta on ja kelleks tal on võimalik saada. Õpetaja peab nägema inimeses seda, kelleks on võimalik saada. Lavastaja samamoodi ei vaata otseselt, kes on näitleja praegu, vaid näeb potentsiaali,” avab Maria, kuidas tabada näitlejaga haakuv roll ja avada võimalusi: “See on üks lavastaja olulisi omadusi, tajuda ära, kuidas trupp kõige paremini toimiks. Kuidas paigutada inimeste loomuomased rütmid ja tuumad, et need omavahel klapiks.”
“Maria annab teeotsa kätte ja julgustab meid edasi minema,” jagab Erik, kuidas kolm aastat teatriklassis on elu muutnud ja suunanud.
“Meil ei ole mitte ühtegi rekvisiiti. Etendus sünnib vaataja kujutluses.”
Neliteist teatriklassi lõpetajat saavad ka 21. sajandi rändtrupiks kehastuda.
Mängupaigad, kuhu lähete, ongi teie kujundusraamistik. Kuidas selles osas tunne on?
“Uus ja huvitav, aga lahe tegelikult, et saame ise ruumi luua. Kujutluspilt peab hästi kaasas käima, siis hakkab ka publik nägema neidsamu asju, mida meie ja püsib looga kaasas,” usub Anne Mari kujutlusvõime jõudu.
Ajastu hääled
Theatrumile on omane oskus sulandada näitlejad ükskõik mis ajastu või autori keeleilma. Teksti vormist sisu ivani jõudmine viisil, et “Kuningas Leari” värsid, “Misantroobi” ülevõlli keel ja maneerid muutuvad nii loomuomaseks, et jääb tunne, et lavalt lahkudes räägivad inimesed samamoodi edasi.
Kujutan ette, et 13. sajandi tekstil on samuti vägagi omapärane käekiri, väljendusviisid ja kombestik, mis sinna juurde käib… Kuidas selle keele õppimine läks?
Erik: “Mis ma enda jaoks avastasin nende proovide käigus… Maa, temperament või mis keeles lugu on kirjutatud, kui suure tähtsusega see tegelikult on. Kui mõtlen lõunamaapäraste Itaalia või Prantsusmaa peale, esiteks – kõnemaneer muutub kohe. Teiseks, ma hakkan oma tegevusele rohkem kätega kaasa elama, sellel on suur mõju. Kui mõtlen näiteks lavastustele “Tabamata ime”, “Poeg”, “Suur maailmateater” – need stiilid on tohutult erinevad. Või näiteks “Joobnud”, minu isiklik lemmik. Maad on niiväga tunda,” on Erik märganud Wabariigi-eelse pead tõstva eestluse kõnepruuki, kaasaegse Prantsusmaa, 17. sajandi Hispaania katoliikliku allegooria ning Võrõpajevi läbi vene keele ja kultuuri loodud maailmu.
Marta Lee: “Eestlastele kohaselt me ei anna väga emotsioone välja, kätega väga ei räägi. Seal me saame emotsiooni edasi anda.” Anne Mari: “Saame hästi suurelt elada.”
Energiat sünteesiv ja jagav ühisorganism
Erik: “Peale eelmise aasta lõpulavastust “Lõpp hea, kõik hea” ütles Lembit Peterson, et “Shakespeare’i saavad mängida kas väga noored või väga professionaalid…” Mul tekib nooruse osas sama tunnetus “Aucassini ja Nicolette’iga.”
Marta Lee: „Sul on vaja seda nooruslikku energiat! Poolteist tundi oleme me kõik kogu aeg laval, päris nõudlik. Samas ka – kuidas see jaks on olemas ja kuis tegelikult mäng ja muusika toodavad energiat! Impros ja koostöös on meil see boonus, et oleme kolm aastat jalad-pead segamini koos olnud, tunneme ja usaldame üksteist läbi ja lõhki.”
Kui ma korraks vaatan publiku poolelt – kui inimene tuleb etendusele, saab ta naerda, nutta, mida ta saab?
Ühisnaer, läbi mille kostab – “Naerda saab!” Marialt, “Meelelahutatud!” Anne Marilt, “Nutt läbi naeru siis, ma loodan,” Erikult. “See on meie esimene väljapanek endast, saavad näha, kuidas me mõtleme,” kostab Marta Lee.
Fantaseerisite te selle üle, kes too anonymus oli? Kui suur roll on autoril?
“Väga suur roll. Püüad ju autori tuuma tabada. Mulle meeldib nii, et kõigepealt saab näitleja või õpilane ise oma tunnetuse ja alles siis hakkab teooria peale tulema. Mõnikord tehakse vastupidi. Samuti vaatan ise alustuseks lugu praeguses hetkes tunnetuse teel, loon vormi, seejärel uurin juurde, et ennast edasi inspireerida,” kirjeldab Maria talle sobivat autorile vormi kaudu liginemist.
Nüüd mängime Tšehhovit! Ja keegi on kusagil öelnud, kuidas Tšehhovit peab mängima.
Maria: “Sellest vabaneda! Et mängulust saabuks enne, kui teooria hakkab peas lammutama ning oled vaid läbi- ja ülemõtlev, juba tehtut ellu viiv “mõtlev pea” laval.”
Mis tunne oleks, kui võtta valemist välja teie isikud? Panustad küll rolli loomisesse, ent mitte keegi ei saagi teada, kes mängib – lisaks sellele, et anonymus on autori nime taga, on anonymus’ed ka kõik osatäitjad?
“Sa ikkagi näed. See, kuidas näitleja rolli loob, peegeldab, kes see inimene on. Nimi ei ole oluline, aga sa näed, kes see inimene on. Näed laval, ma arvan, inimest avatumana läbi rolli, kui sa elus teda kunagi näed,” on Maria kindel.
“Natuke selline alasti olek…” poetab Anne Mari.
“Haavatavus,” on Marta Lee sõna.
“Läbi maski peaks inimese südamik ikkagi näha olema,” jätkab Maria. “Minu jaoks on ideaalne etendus see, kui ma tunnen, et see ongi anonymus, kes tegutseb läbi minu. Ei pressi oma jõuga, vaid pean laskma loomingulisel energial läbi enda väljenduda.
Ka lavastuste puhul mind huvitab, et see kergus tuleb lõpuks – näitleja laseb ennast nii vabaks, et kohapeal sündiv looming mõjub inspiratsioonihetkena vaatamata sellele, et on tegemist kindla ja kokku lepitud vormiga. Ja siis juba ongi anonymus selle autor.”
“Aucassin ja Nicolette”
Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli XXIII lennu diplomilavastus koostöös Theatrumiga.
Esietendused 16. juunil (dominiiklaste kloostri siseõuel) ja 18. juunil (Katariina kirikus).
Autor: anonymus, 13. saj
Lavastaja: Maria Peterson
Helilooja: Siiri Siimer
Kostüümikunstnik: Laura Pählapuu
Osades XXIII lennu lõpetajad kahes koosseisus
Mängupaigad: dominiiklaste kloostri siseõu, Püha Katariina kirik, Padise klooster, Käina kiriku varemed Hiiumaal
