NAINE NAGU LILL: Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Eevi Siibak kirjutab Virve Roostist, tõelisest orhideekuningannast, kes oleks tänavu saanud 90-aastaseks. Virve Roost jõudis elu jooksul teha palju. Ta oli üks Tallinna Botaanikaaia asutajaliikmetest, Baltimaade liigirikkaima kasvuhoonetaimede kollektsiooni alusepanija, troopiliste orhideede kasvatamise asjatundja, botaanikaaia tsümbiidiumide kollektsiooni rajaja, üks Eesti orhideekaitse klubi asutajatest, mitme taimeraamatu autor ja tõlkija, avaldanud rohkesti artikleid ajakirjanduses ning esinenud tele- ja raadiosaadetes.
Virve Roost sündis 17. augustil 1933 Tallinnas. Ta oli vaid kaheksa-aastane, kui isa suri tuberkuloosi. Leseks jäänud ema kolis lastega (Virve ja ta 5-aastane vend) Olustverre oma õe juurde, et kitsastes oludes kuidagi ots otsaga toime tulla. Õmblustööga hoidis ta perel hinge sees ja toimetas meelsasti ka aias, oli ta ju mõisaaedniku tütar.
Virve lõpetas 1951 Viljandi 1. keskkooli ja 1956. aastal Tartu riikliku ülikooli bioloogiaosakonna (geneetika ja darvinismi eriharu) cum laude. Nagu enamik ülikooli lõpetajaid sel ajal, nii suunati ka Virve pärast diplomi kättesaamist õpetajaks, ta sattus Vasalemma keskkooli. Virve ütles ise, et kuigi ta lapsi väga armastab, siis õpetajaamet talle lihtsalt ei sobi – liiga palju lapsi korraga.
Vanadest ajalehtedest saab ometi lugeda, kuidas Vasalemma kooli noored naturalistid entusiastliku bioloogiaõpetaja sm Virve Roosti juhtimisel koolimaja ümbrust korrastasid, kauneid lillepeenraid rajasid, lilleseemned korjasid ning kasvuhoones toimetasid.
Virve Roost – orhideekuninganna
Tsümbiidiumide kollektsioon on olnud Tallinna Botaanikaaia au ja uhkus aastakümneid. Selle olemasolu eest võlgneme tänu Virve Roostile ja väliseestlasest orhideekasvatajale Oskar Savikule (1890–1985).
Olles lugenud Ogonjokist Tallinna Botaanikaaia rajamise plaanidest, pakkus Savik oma abi orhideekollektsiooni soetamiseks. Lennupostiga jõudsid Sidneyst Tallinnasse tsümbiidiumite varremugulad ja noored taimed, mis siin rõõmuga vastu võeti. Tihedas kirjavahetuses Virve Roostiga jagas Savik õpetussõnu, kuidas tema lillelastega Eestimaal edasi toimetada. 1962 pärast esimest sünnimaa külastamist ja näinuna, et orhideed on heades kätes, kirjutab Savik: “Mina hoolitsen selle eest, et teil saab olema kõikse paremad orhideed. Olen kindel, et paneme nad õitsema. See vigur on minul teada. See oleks midagi suurt põhjamaal, kõik teised botaanikaaiad tuleks teid külastama.”
See oli tõesti midagi suurt põhjamaal, eriti Nõukogude Liidus. Tol ajal olid meie lillekauplustes saadaval ainult kohapeal kasvatatud lilled, põhiliselt alpikannid, krüsanteemid, nelgid ja kallad. Selliseid luksuslilli nagu orhideed polnud enne nähtud. Kui 1971 sai valmis Valve Pormeistri projekteeritud uus ekspositsioonikasvuhoone, lubati sinna ka külastajaid. Ise ringi jalutada muidugi ei tohtinud, ikka ainult giidi juhtimisel ja tema valvsa pilgu all. Ekskursioonid lõppesid nn šõuplatsil tsümbiidiumide kasvuhoones, kus sai näha ka õitsvaid orhideesid.
Ainulaadne kollektsioon
Tallinna Botaanikaaia tsümbiidiumide kollektsioon sai parimaks tolleaegses Nõukogude Liidus ja tänu Virve Roostile teada-tuntud isegi Euroopas. Ta valdas keeli (saksa, inglise, vene, soome) ja oli hea suhtleja, tal oli orhideeinimestest sõpru Venemaal, Ukrainas, Saksamaal, Ungaris, Soomes ja mujal.
Tänu ettevõtlikkusele ja tutvustele õnnestus Virvel sõita 1975. aastal VIII Ülemaailmsele Orhideekonverentsile Frankfurdis, kus ta pidas 25-minutilise ettekande “Tsümbiidiumide agrotehnika ja õitseaeg Eestis”. Nende kasvatamine 59. põhjalaiuskraadil oli tollal küllaltki erandlik ja äratas suurt tähelepanu orhideekorüfeede seas. 1979. aastal kaitses ta kandidaaditöö teemal “Orhideeperekonna Cymbidium kasvatamise bioloogilised alused”.
Virve Roosti eestvedamisel korraldati 1980. aasta märtsis Tallinnas esimene üleliiduline orhideesümpoosion. Oli õitsemise tippaeg, tsümbiidiumide kasvuhoone oli paksult orhideeõisi täis, sest ühtki õisikuvart ei lõigatud ära enne külaliste saabumist. Venelased ei uskunud, et need orhideed võivad nii hästi õitseda.
Tsümbiidiumide kollektsioon kasvas jõudsasti, 1980-ndatel oli botaanikaaias tsümbiidiumide kõrgaeg. Botaanikaaed sai õite müügist arvestatavat tulu, neid eksporditi isegi Soome. Kasvuhoones oli klade, kus olid kuupäevade kaupa kirjas orhideekundede soovid. Kuna tegemist oli ikkagi väga luksusliku lillega, müüdi neid enamasti õie kaupa, terve õisik oli vaid eriliseks puhuks – juubel, väga tähtis isik, pulmad jne. “Kinkimiseks ei pea lill olema ilmtingimata suur ja kallis, ka väike põllulill on samavõrd südantsoojendav,” selline oli Virve arvamus (Sirp ja Vasar, 1981: “Lilledest, lillesnobismist ja lillekultusest”). Kuigi Virve tegeles orhideedega ja nad olid talle väga armsad, jäi lemmiklilleks rukkilill. Talle meeldisid võililled ka: “Iga lill on omamoodi ilus, ühtegi ei tohi alavääristada.”
Kasvuhoonete perenaine
Pärast kohustuslikke õpetaja-aastaid asus Virve 1958 tööle Eksperimentaalbioloogia Instituudi (EBI) dekoratiivaianduse sektorisse, millest hiljem (1961) kasvas välja Tallinna Botaanikaaed. 1965 läks kasvuhoonete juhataja Karl Klaus pensionile ja Virve Roost sai kasvuhoonete perenaiseks. Ta eelistas end alati tutvustada pigem perenaisena kui sektori- või osakonnajuhatajana. Perenaisel on visioon ja vastutus, ta hoolitseb ja hoolib. Virve rääkis: “Kaks aastat tegelesin avamaa taimedega, kasvuhoones olin laborant, aednik, vanemaednik, nooremteadur, vanemteadur, sektorijuhataja. Olen kõik tööd algusest lõpuni läbi teinud ja see on hea. Oskad ise teha. Oskad teisteltki tahta.”
Virve Roostil oli kasvuhoones kord (“ornung”) majas. Kuna ta elas lähedal, algul vanas Pätsi-aegses aednikumajas, hiljem naabruses Pajo majas, oli tal 24 tundi ülevaade kasvuhoones ja katlamajas toimuvast. Muresid ja avariisid tuli sageli ette ning neile tuli kiiresti lahendus leida, et taimed ellu jääksid.
Kui kellelgi olid tööl kaasas lapsed, lõi Virves lõkkele tema pedagoogianne. Vaatamata oma suurele koormusele leidis ta alati aega lastega tegelemiseks. Rääkis köitvalt taimemaailmast ning õpetas praktiliselt, kuidas käib toalille istutamine, kastmine ja paljundamine. Autoriteedilt saadud teadmisi ei jätnud lapsed enda teada. Kui õpetaja koolis juhtus ütlema “banaanipuu”, siis parandati kiiresti: “Banaan ei ole puu, vaid rohttaim. Tädi Virve ütles.”
60-aastasena 1993 läks Virve pensionile ja põhjendas oma soovi nii virvelikult: “Olen eluaeg arvanud, et lavalt peab lahkuma siis, kui oled veel keegi, mitte ootama aega, kui sust tahetakse lahti saada.” Kui meie hiljem botaanikaaias oma töödega kimpu jäime, tuli ta meile alati appi, kuid siis juba aedniku või nõuandjana.
Pensionipõlves tegutses Virve Roost Poska tänavas asuvas vanurite eneseabi- ja nõustamisühingus (VENÜ), juhendades toalillede ja aiataimede toimkonda. Pidas loenguid toalilledest ja ka orhideedest ning andis nõu, mida talt alailma küsiti.
Tema “lapsed” – raamatud
Virvel oli tavaks öelda, et kuna tal päris lapsi saada ei õnnestunud, siis on tema lasteks taimed ja ta raamatud. Esimene raamat – “Toalilled” – ilmus 1973, kordustrükk 1980. Toalilleraamatutest pidas ta parimaks 1992. aastal ilmunud versiooni. “See on mõeldud eeskätt algajatele, lihtsam ja näitlikum. Raamatu kaanel on minu toalillenurk, mille Leila Pärtelpoeg aitas kujundada. See raamat on küll pisike, aga ma sain selle teha nii, nagu ma tahtsin,” on ta öelnud.
Virve raamatud on usaldusväärsed, sest ta on ise taimi kasvatanud ja kirjutab oma kogemuste põhjal, kõik on üksipulgi lahti seletatud. Need raamatud on oma põhitõdedes aegumatud, kuigi toalillevalik ja -tarvikud on ajaga muutunud. 2003 ilmus imetore ja kaunis esimene eestikeelne raamat eksootilistest orhideedest – “Orhideed, taimeriigi juveelid”. Virve Roosti auks sai orhideeperekond Pleione eestikeelsete taimenimede komisjonis nimeks virvekäpp. Virve seda nimetust oma raamatus ei kasutanud, see olevat naljakas: “Aga kui teised tahavad, kasutagu.” Kokku on Virve Roosti sulest ilmunud üheksa originaalteost ja üheksa tõlkeraamatut. Ta on kirjutanud üle saja aimeartikli, neid on avaldatud lisaks Eestile ka Nõukogude Liidu tähtsaimas aiandusajakirjas Tsvetovodstvo, aga ka USA American Orchid Society Bulletinis, Saksamaa Die Orchidee’s ja Soome Orkidealehtis.
Väga palju kirjatööd tegi Virve pärast pensionile jäämist. Intervjuus Toomas Kukega (Eesti Loodus, 2011) räägib ta välja väikese saladuse: “Vahepeal tõlkisin Maalehe lisasse Targu Talita, mõni number oligi peaaegu et minu tehtud. Kasutasin nelja varjunime, näiteks Valter Rüberg, see oli siis, kui “tõin maale” feng shui. Agu Veetamm sai selle kohta saksakeelse raamatu ja ma siis refereerisin seda kümnes numbris. Ise ma ei arva feng shui’st midagi. Hiljem oli Maalehest küsitud, et kes see Rüberg on, kas temaga ei saaks kontakti. Siis oli helistajatele vastatud, et “temaga ei saa kontakti, ta on väliseestlane”.
Hea lastetuba
Praegusel heitlikul ja tormakal ajal, mil kipuvad kaduma klassikalised väärtused, on hea meelde tuletada mõned Virve Roosti elutarkused ja põhimõtted sellisena, nagu ta ise need kirja on pannud. Ära ole autoritaarne, püüa alati teistega arvestada ja nõu pidada – nii kodus, tööl kui ka sõprade ringis. Kui midagi teed, siis tee nii hästi kui saad või üldsegi mitte. Ära ole kitsi sõnadega “palun” või “tänan”. Ära võta endastmõistetavana, kui keegi sind aitab. Muidugi aitab iga normaalne inimene ligimest, aga tal on hea meel, kui teda selle eest tänatakse. Kiida inimest, kui selleks vähegi põhjust on: kas ta teeb midagi hästi, käitub meeldivalt, on kenasti riides jne. Kui juhtub pahandus – suur või väike – tunnista tingimata üles ja palu vabandust. Ära mine ootamatult külla, sellega võid inimesi ebameeldivalt üllatada. Kodunt välja minnes pane end nii riidesse, et kui tuleks vajadus mantel maha võtta, ei oleks sul ebamugav koduse riietuse pärast. Kodust välja minnes vaata uksel tagasi, ega su tuba ei ole inetult segi – riidehilbud toolidel vms. Äkki tuled koju kellegagi koos ja siis on häbi. Kui lähed kooli või tööle, püüa teha nii, et sul oleks iga päev seljas/küljes midagi uut –uus pluus, sall ehe. Muidu võidakse arvata, et sa pole ööseks koju jõudnudki (ema humoorikas õpetus).
Virve hindas kõrgelt inimeste ausust, kohusetunnet, viisakust ja huumorimeelt. Temalt oli palju õppida, mitte ainult taimede kohta, vaid ka elutarkusi. Olen õnnelik, et mul oli au olla Virve Roosti kolleeg, õpilane ja tema kasvuhoonetöö jätkaja.
- lugu
Virve Roosti imelikud juhtumised ehk kuidas nõukaajal väliskomandeeringus käidi. Alljärgnevad mälupildid 1974. aastast pani Virve Roost kirja märtsis 2009.
Aasta oli 1974. Kirjutasin kirja Ameerika Orhideeseltsi tookordsele presidendile hr Gordon Dillonile ja rääkisin, et meie botaanikaaed oleks väga huvitatud nende ajakirjast “American Orchid Society Bulletin”. TA raamatukogu ju tol ajal ei saanud tellida igat ajakirja, mis mõnda asutust huvitas (valuuta!), küll aga teadsime siiski, mis kusagil olemas on. Pakkusin hr Dillonile, et me võiksime selle eest vahetuskaubana saata oma väljaandeid, kuigi teadsin, et meil midagi neile olulist pakkuda pole. Ütlesin, et minu teadustöö on orhideedega seotud. Oma suureks üllatuseks ja rõõmuks sain üsna pea väga positiivse vastuse. Hr Dillon avaldas heameelt, et teame nende ajakirja ja oleme sellest huvitatud ja ütles, et nad hakkavad seda meile tasuta saatma ilma midagi vastu soovimata. Ühtlasi teavitas ta mind, et 1975. aastal toimub järjekordne ülemaailmne orhideekongress, seekord Lääne-Saksamaal Frankfurdis. Kas ma olen huvitatud? Ta võib minust kirjutada Frankfurdi Palmengarteni direktorile dr Gustav Schoserile, kes on ka korraldatava kongressi president. Ja seda ta tegi. Loomulikult olin õnnelik, sest kust oleks võinud keegi läänes teada raudse eesriide taga tegutsevast Virve Roostist, kes polnud siis välismaises trükisõnas veel midagi avaldanud. Kohtusin hr Dilloniga Frankfurdis ka isiklikult ning sain teda tänada.
*
Tõe huvides pean ütlema, et olin sellest kongressist kuulnud ka Moskva kolleegidelt – aga muidugi oli sinna pääsemine vaid meie kõigi helesinine unistus ja selle ei nimel ei hakanud keegi tegutsema. Mina siiski hakkasin. Isiklikes asjaajamistes olen tagasihoidlik, aga töö nimel trügimist ma ei pea taunimisväärseks, eriti tookordsetes tingimustes. Ette rutates võin öelda, et sellest polnud kasu mitte ainult minu tööalasele tulevikule, vaid ka minu vene ja ukraina kolleegidele. Olin üritanud Teaduste Akadeemia välisosakonnas pinda sondeerida, kuid sain äraütleva vastuse. Tookord olid keskvõimu poolt liiduvabariikidele eraldatud valuutasummad üsna piiratud ja Teaduste Akadeemial oli võimalik välislähetusse saata ainult akadeemikuid või rahvusvaheliselt tuntud teadlasi.
*
Nüüd aga tuleb pikem kõrvalepõige. Pean rääkima Anna Ossipovna Kalatšikust, kes oli Ministrite Nõukogu esimehe (praeguses mõistes peaministri), toonase kõrgeima võimukandja Valter Klausoni abikaasa. Ta oli teede-ehituse insener, töötas maanteede ministeeriumis ja oli oma kolleegidele väga tülikas tüüp. Minule ja kogu meie kasvuhoonerahvale sai ta aga heaks tuttavaks. Esimest korda tuli ta botaanikaaeda 60. aastate lõpul (olime siis veel Pätsi kasvuhoones) koos Valter Klausoniga, hiljem käis ainult koos autojuhiga. Ta oli kõige ehtsam vene baba, nii välimuselt kui olemiselt (eesti keelt ta ei osanud). Taimede vastu oli tal ülisuur huvi ja ta väljendas oma vaimustust temperamentselt ja häälekalt: “Oi, ne mogu, oi, kak krasivo” (oh ma ei või, oi kui ilus – tõlge nooremate jaoks). Temast sai üsna sage külaline. Kord viisin jutu kongressile, otse abi küsida ei julgenud. Ta läks “liimile” – ütles, et küllap see oleks mulle huvitav ja et ta räägib sellest Valter Ivanovitšile.
*
Ja karussell läks käima. Mind kutsuti Toompeale Ministrite Nõukogu teaduse ja tehnika osakonna juhataja Boris Kortšjomkini jutule. Väga soliidne ja sümpaatne lääneliku olekuga mees, oskas ka eesti keelt. Ta andis mu üle väiksematele vendadele. Siis algas meeletu paberite määrimine. Kõigepealt pidin saama kutse, sest ilma kutseta ja ettekannet pidamata ei tulnud sõit kõne allagi. Olin juba alustanud kirjavahetust Gustav Schoseriga ja sisuka kutse ma muidugi sain, samuti palve esineda ettekandega oma teadustööst. Mul on kahju, et ma ei säilitanud kausta selle dokumentide hunnikuga, mis tuli määrida – sõidu teaduslik põhjendus, oodatavad tulemused, kellega sealsetest teadlastest kavatsen kohtuda jne, jne. Hulgaliselt enda fotosid. Ja kõik need dokumendid läksid Moskvasse Ministrite Nõukogu teaduse ja tehnika komiteesse, kus tehti lõplik otsus. Üks ametnik ütles mulle seal hiljem: teie dokumendid olid alla kirjutatud nii kõrgel tasemel, et ei olnud võimalik ära öelda. Fotode pärast pidin ühe ekstra Moskva-sõidu tegema, sest Tallinna seltsimehed olid unustanud, et igale fotole pidin tagaküljele allkirja andma ja omakäeliselt loetavalt oma nime kirjutama.
Enne kongressile sõitu loeti mulle Tallinnas peale kõva moraal, kuidas ma pean ja kuidas ei tohi käituda ja anti kaasa päevaraha, raha erialasest ekskursioonist osavõtuks ja isegi lõpubanketi jaoks – viimast kuuldavasti alati ei antud. Päevarahast piisas tagasihoidlikuks söömiseks. Mingit muud n-ö oma raha ei saanud ega tohtinud olla. Siin võlgnen ilmselt noorematele inimestele selgituse: sul võis kodus olla ükskõik kui palju Vene raha, aga sa ei tohtinud seda riigist välja viia ja kui oleksidki seda salaja teinud, ei oleks sellest mingit kasu olnud, sest vahetada seda poleks saanud – Vene rubla ei olnud konverteeritav.
*
Niisiis Moskvasse, et sealt Frankfurti lennata. Aga bürokraatlik tsirkus polnud veel läbi. Teaduse ja tehnika komitees näidati mulle mu sinist passi (komandeeringu pass oli tavalisest punasest erinevalt sinine, selle passiga reisijaid tollis üldjuhul ei kontrollitud) ja loeti taas moraali, kuid passi kätte ei antud. Enne pidin minema Dzeržinski tänavale julgeoleku komiteesse vestlusele (see käis esimese väliskomandeeringu protseduuride juurde). Mind ootas seltsimees Paškov.
Enne tema vastuvõtule pääsemist pidin eestoas (koos teiste omasugustega) tutvuma kirjandusega, mis taas keelud ja käsud paika pani (muuhulgas näiteks, et ei tohi striptiisi vaatama minna). Aga sm Paškov oli kena härrasmees, meeldivam kõigist, kes mulle olid moraali lugenud. Mind tuli muidugi eriti kontrollida, sest sõitsin Nõukogude Liidust kongressile üksinda, ei olnud venelane ega ka mitte kompartei liige. Peaaegu et ennekuulmatu lugu. Vestlus sm Paškoviga oli meeldiv ja moraali ta mulle otseselt ei lugenud, vestluse käigus läks vene keelelt sujuvalt üle saksa keelele, veendumaks, et ma ikka oskan seda keelt. Noh, nähtavasti jäi ta minuga rahule, sest sain korralduse minna tagasi Gorki tänavale teaduse ja tehnika komiteesse, kust siis lõpuks passi kätte sain.
*
Järgmisel hommikul lennujaama. Pagasit sinise passi puhul küll ei kontrollitud, aga tollideklaratsioon tuli ikka täita – kas on relvi, mis raha ja kui palju on (Vene raha tohtis nii palju olla, et tagasiteel lennujaamast koju saaks sõita), kui palju ja milliseid kuldesemeid on.
Ma olen alati olnud lolli moodi aus ja seadusekuulekas, vene ajal võis iga väikseimgi poolkogemata juhtunud eksitus saatuslikuks saada – vastavas kohas oli ju sinu kohta kõik teada ja siis lihtsalt järgmine kord enam kusagile ei pääsenud. Kuldasju tohtis olla kaks, aga mul oli kolm – abielusõrmus, ilusõrmus ja kuldkett. Panin need kenasti kirja, aga noor piirivalvur jäi minuga hätta, ta oleks pidanud ühe ära võtma (mõnikord anti tagasi tulles tagasi). Ma siis veiderdasin, ütlesin, et kuulge, ma lähen konverentsile ja esindan Nõukogude Liitu, ma pean ju endast hea mulje jätma, ja poiss lasi mu läbi.
Frankfurti jõudnud ja end hotellis sisse seadnud, tuli esimese asjana helistada Nõukogude konsulaati ja teatada, et Nõukogude kodanik see-ja-see on õnnelikult kohale jõudnud ja peatub selles hotellis. Nii et järelevalve oli korralik. Kas mind seal otseselt keegi jälgis, ma ei tea ja ma ei mõelnud ka sellele, see oleks rõõmu ära võinud rikkuda. Siiski, kui ühel päeval Frankfurdist Mainzi sõitma hakkasin, et oma vanade sugulastega kohtuda (Šveitsist oli tulnud minu vanatädi tütar, Mainzis elas vanatädi poja lesk), oli rongijaamas küll tunne, et keegi tunneb minu vastu huvi, aga võib-olla ka eksisin.
*
Kongressi president oli mulle n-ö tugiisikuteks määranud kaks kena orgkomitees tegutsevat abielupaari, kelle poole võisin pöörduda, kui nõu või abi vajasin. Suhtlen nendega siiani. Sellel kongressil osalesid üldse esimest korda delegaadid sotsialismimaadest – peale minu veel Ungarist, Tšehhoslovakkiast ja Saksa DV-st. Viimastel oli kuuldavasti eriti raske olnud läände pääseda. Meisse suhtuti väga soojalt, tekkis tore sõpruskond, kellega hiljem korduvalt kohtusime Ungaris ja Tšehhoslovakkias korraldatud sümpoosiumidel. Muide, teades meie tagasihoidlikku rahalist seisu, maksis kongressi orgkomitee meile esinemise eest honorari (millest ma siinkohal esimest korda avalikult räägin). Eriti oluline oli see idasakslastele, kellele kodust päevaraha kaasa ei antud, nii et nende eksistents olenes täiesti vastuvõtjatest.
Muljed kongressilt olid muidugi vapustavad – kuulsad esinejad (nende vahele mahtus minu tagasihoidlik ettekanne), suurepärased näitused, selliseid orhideesid polnud varem piltidelgi näinud. Kahju, et polnud kohapeal võimalik ühegi omakeelsega elamusi jagada.
*
Koju jõudes ootas külm dušš (mis oli küll ette teada). Tuli kirjutada põhjalik aruanne: mida nägid, kus käisid, kellega kohtusid, millest nendega rääkisid, mida kasulikku Nõukogude Liidule kuulsid-nägid ja kuidas kavatsed seda kõike kasutada; täpne kuludokumentide aruanne. See tuli korralikult vormistatult (kõvade kaante vahele köidetult) esitada teaduse ja tehnika komiteele (ja loomulikult ikka vene keeles nagu kogu muugi asjaajamine). Vaatamata ebamugavustele ja bürokraatiale tasus see kõik ennast ära ja andis tohutu impulsi edaspidiseks tööks.
Kõige eest pean tänulik olema eelkõige Anna Ossipovnale. Ta tegi seda tõesti heast südamest ja armastusest botaanikaaia vastu. Muidugi tänasin teda ja jutustasin oma muljetest, aga mingit ülivõrdelist suurt tänu ega kummardamist ta ei oodanud. Tundes teda üsna hästi, oleks see teda isegi võinud solvata. Nüüd puhkab ta oma ema kõrval Hiiu kalmistul, Valter Klauson on Metsakalmistul.
See oli minu lugu, aga olen kindel, et põhijoones oli see iga väliskomandeeringu puhul samasugune. Panin selle kirja, et praegused noored teadlased teaksid, millest nad “ilma on jäänud”. Muidugi on mul hea meel, et nüüd ei pea keegi sellist kadalippu läbima, kõik sõltub ainult enda tublidusest ja rahast.