VANIMAID KULTUURTAIMI: Iirised, roosid ja liiliad kuuluvad teadaolevalt vanimate kultuurtaimede hulka. Neid mainitakse paljudes müütides ja legendides. Egiptuses ja Vanas-Roomas kaunistati iiriseõitega pidulikke küpsetisi ja veinipokaale. Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Heli Russak avab ukse iiriste maailma. Fotod: Olev Abner, Krista Kirotar, Heli Russak.

Suve alguse ühed värviküllasemad õitsejad lillepeenras on kahtlemata aediirised (Iris × germanica). Kuigi varased sordid alustavad õitsemist juba mais, siis massiline õitemeri tekib juunis, enne jaanipäeva. Tegelikult neile sel ajal püsilillede hulgas väga palju konkurente polegi. Nii saavad aediirised särada jaanikuises aias oma vikerkaarevärvides õitega. Õitsemine ei kesta kaua, kuid nende lillede omapära ja imelisus on võitnud aiapidajate südame.

Vikerkaarejumalanna

Iirised, roosid ja liiliad kuuluvad teadaolevalt vanimate kultuurtaimede hulka. Neid mainitakse paljudes müütides ja legendides. Egiptuses ja Vana-Roomas kaunistati iiriseõitega pidulikke küpsetisi ja veinipokaale. Kaunist õiemotiivi on läbi sajandite kasutatud maalikunstis ja tekstiilidel. Sõjamehed uskusid, et iirise õie kujutis kilbil või amuletil kaitseb neid halva eest ja tagab pika eluea. Juba 12. sajandil hakkas Prantsusmaa kuningas Louis VI oma kaitse-ja vapikilbil kasutama aediirise stiliseeritud versiooni (Fleur-de-lis). Tänapäevalgi sümboliseerivad iirise kolm õielehte usku, tarkust ja vaprust.

Iirise nime andis imeiluste õitega lillele Vana-Kreeka õpetlane Hippokrates. Legendi järgi oli Iris peajumal Zeusi abikaasa Hera käskjalg, kelle ülesandeks oli viia surnute hinged maa pealt taevasse. Selleks kasutas ta loomulikult vikerkaaresilda. Irist on nimetatud ka vikerkaarejumalannaks ja Kreeka jumalate sõnumitoojaks. Sõna iris tähendabki kreeka keeles vikerkaart.

Risoomi ja habemega

Taimesüstemaatika rajaja Carl Linné säilitas kauni lille arhailise nimetuse iiris (Iris) ja nimetas tema järgi terve taimeperekonna. Iirised kuuluvad võhumõõgaliste sugukonda (Iridaceae).

Botaaniliselt on see väga keerukas taimeperekond. Aednikud jagavad iirised lihtsustatult kaheks suureks rühmaks: risoomiga iirised ja sibuliirised. Risoomiga iirised jaotatakse omakorda habemega ja ilma habemeta iiristeks. Habemeks nimetatakse tihedat karvade riba alumistel õiekattelehtedel.

Aediirised on tugeva roomava risoomiga püsikud ning kuuluvad habemega iiriste hulka. Nende lehed on mõõkjad ja õisikuvarred võivad kasvada kuni 120 cm kõrguseks. Praeguseks on maailmas aretatud üle 60 000 sordi.

Triibud, laigud, täpid

Aediiriste õie ehitus on väga eriline, koosneb see kuuest suurest õiekattelehest. Kolm sisemist on püstised, veidi sissepoole kaardus, kolm välimist hoiduvad allapoole või asetsevad õievarre suhtes rõhtsalt, moodustades niimoodi justkui kaks korrust. Habeme värvus on vanematel sortidel enamasti kollane. Uuematel sortidel võib habe olla ka sinine, punane, oranž või koguni puhasvalge. Ja see ei ole veel kõik – sordiaretuse käigus on õied muutunud üha lopsakamaks ja suuremaks, õiekattelehed aga lainelisteks või kurrulisteks ehk gofreerituteks. Ka õite värvigamma on muutunud rikkalikumaks, leidub nii lillasid, kollaseid, eri nüanssides valgeid, helesiniseid ja tumesiniseid, roosasid, oranže ning kõikvõimalikke punaseid toone. Ka peaaegu mustad sordid on olemas. Ühevärviliste sortide kõrval leidub kahevärvilisi ja selliseidki, kus värve on kolm ja enamgi ning nende üleminekud võivad olla selgepiirilised või sujuvad. On väiksemaid ja suuremaid triipe, laike ja täppe. Paljudel aediiriste õitel on väga peen ja kerge aroom, mis ei tekita peavalu ega allergiat.

Madalad ja armsad

Sortide valik on tõesti väga suur ja nii võibki juhtuda, et algul paari sorti planeerides avastate ühel hetkel, et neid on teie aias juba kümme või rohkemgi.

Milliseid aediiriseid valida, see jääb küll iga lillesõbra otsustada. Mõni tahab oma aeda ainult valgeid lilli, teine jälle purpurseid või siniseid ja kollaseid. Olge mureta, aediiriste hulgast leiate kindlasti õiges värvigammas sordi.

Uut sorti aeda tuues tasub lihtsalt uurida, milline on õievärvus, taime õitsemisaegne kõrgus ning õitsemise aeg. Nii saate paigutada taimed sobivaimasse kohta.

Kõige madalamad sordid jäävad 5–20 cm kõrguseks, neid kutsutaksegi kääbuskasvulisteks aediiristeks. Õitsemist alustavad nad juba aprillis-mais ning sobivad ideaalselt kiviktaimlasse padjandtaimede vahele, luues oma püstiste lehtedega toreda kontrasti.

Keskmisekasvulised aediirised kasvavad 21–70 cm kõrgusteks ja alustavad õitsemist mais. Need sordid on hinnatud oma varase ja rikkaliku õitsemise, tiheda lehestiku, külmakindluse ja kiire paljunemise tõttu. Sobivad nad samuti kiviktaimlasse või püsilillepeenardesse teiste puhmikuliste ja padjandtaimede vahele. Nende hulgast tooksin esile väga rikkalikult õitseva kollaseõielise ’Citrea’. See sort on väga kiire paljuneja ja õisi tuleb juba maikuus oi-oi kui palju. ’Lime Grove’ on väga kaunis ja elegantne sort, temas on valget, veidi kollast ja natuke laimirohelist. Sametiselt tumepunane kontrastselt kollase habemega ’Little Buccaneer’ on hea õitseja ja populaarne sort. Väga hea paljuneja on ’Piona’ – ilusad terved taimed tumelillade õitega. Huvitav on veel oranžide õitega ’Lillipinkput’ ja muidugi taevassiniste õitega ’Rio Rito’.

Kõrged ja uhked

Kõrgekasvuliste aediiriste sorte on maailmas kõige rohkem ja uusi sorte aretatakse just nende hulgas kõige enam. Õisikuvarte kõrgus algab 70 cm-st ja nad võivad küündida üle meetri. Õied on kas suured või väga suured, läbimõõduga 10–20 cm. Õisikuvarrel võib olla viis või koguni seitse õit, mis puhkevad varrel üksteise järel. Õitsemine algab juuni keskel ja kestab kuni juuli alguseni.

Vanemad sordid on talvekindlamad ja head paljunejad. Tallinna Botaanikaaia kollektsioonis on sorte, mis on vastu pidanud üle 60 aasta, näiteks punakaslillade õitega ’Amethyst’, meeldivalt lõhnavate hele-punakaslillade õitega ’Caprice’, sametjate pruunikaspunaste suurte õitega ’Directeur Pinelle’, sinistes ja lillades toonides ’Maria Theresa’, väga omapärase värvikombinatsiooniga ja nõrgalt lõhnavate õitega ’Beethoven’ jpt.

Valgeõielisi sorte on üsna palju, on puhasvalgeid ja erinevaid valge varjundeid, näiteks ’White Knight’, ’White City’, ’Winter Carnival’, ’New Snow’, ’Schneeferner’, ’Cliffs of Dover’, ’Tuman’, ’Ozon, ’Immortality’ jpt.

Kollaseõielistest on rikkaliku õitsemisega ’Coronation’, ’California Gold’, ’Moonlight Madonna’, ’Zitronenfackel’, ’Goldfackel’, ’Zoloto Kanady’, ’Gonor’, ’Zvezdopad’, ’Zelta Devinch’, ’Moskva Zlatoglavaya’, ’October Sun’, ’Gusenok’ jpt.

Siniseõieliste aediiriste hulgas on palju vastupidavaid sorte nagu ’Blue Monarch’, ’Babbling Brook’, ’La Beaute’, ’Empress of India’, ’Mary Barnett’, ’Blue Shimmer’, ’Lady Ilse’ jpt.

Tumelillakates toonides sortidest on ilusad ’The Black Douglas’, ’Sable’, ’Dark Mood’, ’Congo’, ’Stepping Out’, ’Quickstep’, ’Storm Center’ jpt.

Punaste sortide seas on palju erinevaid varjundeid: on heledamaid roosakaspunaseid, pruunikaid ja peaaegu mustjaid. Head ja vastupidavad sordid on ’Nadia’, ’Indian Chief’, ’Braiser’, ’Christabel’, ’Marinella’, ’Kastanie’, ’Craithie’, ’Orelio’, ’Bang’, ’Andrej Kniazev’, ’Caliente’ jpt.

Õrnroosades toonides sordid on eriti populaarsed, näiteks ’Melody Lane’, ’Pink Talcum’, ’Apricot Supreme’, ’Pink Cadillac’, ’One Desire’, ’K Yubileju Iljicha’, ’Afrodita’ jpt.

Huvitavad sordid on vee helklevate heleoranžide õitega ’Rainbow Room’, suurte kahevärviliste õitega ’Broadway Star’, punakaslilla valge laiguga ’Port Wine’, erksate värvidega ’Mousquetaire’, tugevate varte ja kreemikate lokkis õitega ’I Seek You’ ja ’Kiwi Cheascake’ jpt.

Tuntuim Eesti aediirise sort on 1980. aastate lõpus Heino ja Laine Lepiku aretatud ’Punkar Villu’, kes on nime saanud punkrokkar Villu Tamme järgi. Taimed kasvavad umbes 70 cm kõrguseks, paljunevad kiiresti ja on ilusate hele-sirelilillade õitega.

Palju päikest, palju õisi

Aediirised vajavad päikesepaistelist ja kuiva kasvukohta ning kergemat viljakat mulda. Kõige rohkem sobivad nad peenardesse laiguti teiste püsilillede vahele. Taimed võiks istutada ringikujuliselt nii, et lehelehvik jääb väljapoole ja risoom sissepoole. Risoom peab jääma mullapinnaga samale tasandile, kergemate muldade puhul võib risoomi katta õhukese mullakihiga. Mida rohkem saab risoom päikest, seda rikkalikum on järgmisel aastal õitsemine. Enne istutamist tuleb kindlasti eemaldada mullast kõik juurumbrohud, hiljem on neid võimatu kätte saada.

Neli kuni viis aastat ja võibolla rohkemgi võivad aediirised ühe koha peal kasvada. Ümberistutamise aeg on käes, kui risoomid on kasvanud puntrasse ja õitsemine on jäänud vähemaks. Selleks tuleb taimed välja kaevata, risoomid tükeldada ja uuesti maha istutada. Niimoodi jagades jääb kindlasti risoomide tükke üle, mida saate pakkuda teistele lillesõpradele. Parim aeg ümberistutamiseks on kaks-kolm nädalat peale õitsemist.

Kevadel tuleb esmalt eemaldada kõik kuivanud lehed ja vajadusel väetada. Aediiriste väetamisega tuleb olla ettevaatlik, parem vähem kui rohkem, liigne lämmastik muudab taimed haigustele vastuvõtlikumaks ning lamandumisõrnemaks. Kel võimalust, võib kasutada lehtpuutuhka või kondijahu, see neile meeldib. Lisakastmist nad meie oludes ei vaja, väga kuiva kevade puhul siiski võiks. Sügisel lõigatakse lehed katusekujuliselt tagasi, jättes kõrguseks 10–15 cm.

Kõrged aediirised vajavad toestust, nende pikad õisikuvarred vajuvad suurte ja lopsakate õite tõttu pikali, eriti kui kasvukoht on tuultele valla.

*

Aediiriste kasvatamise kohta on palju erinevaid arvamusi. Ühed ütlevad, et nad on väga kapriissed lilled, teised väidavad aga, et nad on vastupidavad ja vähenõudlikud. Ja nii see kipubki olema – on erinevad aiad, erinevad aednikud ja kõigil omad lemmikud. Iga taim vajab hoolt ja armastust. Eestis on aediirise sorte kasvatatud umbes paarsada aastat ja tundub, et see jumalanna nime kandev lill on endist viisi aedade uhkuseks.

Kasutatud kirjandus:

Ahse, E. “Iiris” (2010)

Austin, C. “Irises, a gardener’s encyclopedia” (2005)

Kuningas, K. “Aediirised” (1980)

Sarapuu, E. “Kõrgekasvulised püsililled” (1978)

Süvalepp, A. “Aediirised”. ENSV Teaduste Akadeemia Tallinna Botaanikaaed “Iluaianduslikke uurimusi” (1974)