KUIDAS MÕTTEKESEST ELAV PILT SAI: Olavi Ruitlane kribas kokku Hardi Volmeri režissööriaparaadist tulnud filmi fotograaf Johannes Pääsukese elust. Nüüd kiikab Olavi korraks tagasi, vaadeldes tehtut kui klaasnegatiivi.
Ma olen veendunud, et kunsti ei saa õppida ei koolides ega seminarides. Ma olen näinud noori geniaalseid näitekirjanikke, kes on pärast draamakoolitust vaimust kohitsetud, ma suhtun pelglikult kõikidesse loovkirjutamise kursustesse ja muusse sellisesse. Ma ei usu nende toimimisse enda puhul, mina olen saanud õppida ainult meistri juhendamise all tööd tehes. Film „Johannes Pääsukese tõeline elu“ oli minu jaoks kaheksa aasta jagu õpinguid.
Täiesti elusad inimesed
Umbes üheksa aastat tagasi Hardi Volmer ja Peeter Brambat selle Pääsukese-filmi jutuga tulid ja edaspidine ongi olnud ainult üks suur õppimine. Kuidas kirjutada sünopsist, triitmenti, kuidas ehitada üles stsenaariumi. Oma paarkümmend läbikirjutust sai stsenaariumi juures tehtud, enne kui kaameral katik eest võeti. Praeguseks on Pääsuke ja Volter mulle rohkem kui lähisugulased, nad on pooleldi reaalsed, pooleldi minu, Hardi Volmeri ja Peeter Brambati väljamõeldud inimesed. Nüüd filmi näinult, täiesti elusad inimesed.
Volmeri võib-olla et kõige tugevam omadus režissöörina on minu jaoks see, et ta näeb peensusteni inimese elutunnetust. See avaldub inimeste reaktsioonides, see on selline intuitiivne vaevutajutav pind, kuhu tavainimese pilk enamasti ei ulatu. Aga tavainimene, kinokülastaja, hoomab tervikut, ja kui filmis on inimeseks olemise peenhäälestus puudu, jääb inimesele midagi vajaka. Muidugi on filmis vigu, kõikides filmides on, iseäranis nii madala-eelarvelises teoses, aga kui minu jaoks ainus autoriteetse arvamusega seltskond ehk kinokülastajad selle soojalt vastu võtsid ja heaks kiitsid, tähendab, et me ei saanud palju eksida.
Tegelaste hääled
Oh kuidas ma tunnen puudust Arvo Kukumäest. Kõik need 8–9 aastat, mil ma olen Sergo karakterit kirjutanud, rääkis ta mu peas Kuku häälega. Ma kujutasin ette, kuidas ta seda või teist olukorda lahendab, tema reaktsioone, kõike. Rääkisime millalgi telefonitsi, veel siis, kui filmi tootmine polnud otsustatud ja mõistsin, kui väga ta tahab selles osaleda. Siis tuli see hetk, kui tuli Kuku hääl peast välja visata ja vahetult enne võtete algust Tõnu Kark stsenaariumi asemele kirjutada. Kark on üks mu absoluutseid lemmikuid, ta on läbi elu mulle nii palju pakkunud, aga selle filmi puhul ma temaga päriselt ei harjunudki. Mitte et ta hakkama poleks saanud, sai ja rohkemgi veel, aga Kuku, va krutskimees, oli mul ikka vahel.
Praegu käivad mu teise mängufilmi võtted ja nüüd on tunne, et äkki laseks sellel filmiasjal nüüd rahulikult olla. Üheksa aastat Pääsukest oli pikk aeg, filmi algidee autor, sõber Peeter Prambat on juba koos Kukuga teises ilmas; see filmitöö on nii pikk, et head inimesed ei jõua tihtipeale tulemust ära oodata.
Valmis inimesed
Hämmastav, kui valmis inimesed vanasti olid. Pääsuke oli 20. eluaastates loojana rohkem valmis kui mina 49aastaselt, selliseid näiteid on tohutult. Kui palju nad ringi liikusid ja kui palju neil haaret oli. Polnud miskit tänapäevaga võrreldavat liiklust, aga Pääsuke sõitis mööda Venemaad ringi, Jaan Vahtra suhtles lähedalt Peterburi kunstiringkondadega, Konrad Mägi seikles nii Pariisis kui ka Norras. Kunst on hullus, mis see muu sundis heast perekonnast pärit Pääsukest fotoaparaadist filmikaamerat valmistama ja korraga kahe, nii filmi kui ka kinokaameraga mööda maad ringi seiklema. Mul üks sõber on viiskümmend kuus, poeedihingest teoloog, elab ikka veel emaga, isa, endine sõjaväelendur põdes mõned aastad tagasi vähki, aga enne jubedat lõppu ronis oma 9. korruse rõdule ja tegi sealt lendurile kohase äralennu. Sellistel meestel oli stiili, ja meestel nagu Pääsuke enne teda, veel kordades rohkem.
Seda kunstihullust on Volmeris ja kogu „Johannes Pääsukese tõelise elu meeskonnas“. Mina olin lihtsalt õpipoiss, aga kes kurat normaalse mõistusega inimestest võtab sellise asja ette ilma suurema riigipoolse rahastuse ja toeta, kes teeb sellist asja sisuliselt oma leivapalukese arvelt… Müts maha nende kõikide ees ja suured tänud!
1
Komöödiafilm missugune, juba esimesel pildil lehvitab Johannes Pääsuke surmakujundit sõrmede vahel. Sümbol, must klaasnegatiivi raam ei jäta muud kahtlust. Volmeri käkk, minul oli stsenaariumisse roosa raam kirjutatud. Roosa oli Johannes Pääsukese päevil armastuse värv, vanaema aluspükste värv, praegu on sotsid selle ära kaaperdanud. Hitler kaaperdas haakristi, Molotov kokeili, elu jääb järjest vaesemaks ja nii ei jäägi ühe väärt filmi tarvis rohkem kui kolm kaske, ja tükike heinamaad.
2
Kolumbus tagurdas laeva just vastu kaid ja režissöör on pärismaalanna näoilmesse talletanud kogu tsivilisatsiooni pealetuleku agoonia. Sealt nad tulevad: Suguhaigused, BabyBackid ja USA-Mehhiko vaheline piiritara. Tegelikult ongi setod umbusklik hõimurahvas; kui ma vahepeal viis aastat Võõpsus elasin, läksin korra setodega raginasse ja nad blokeerisid terve Võhandu jõe Setomaa-poolse kalda ja ei lubanud mul seal tükk aega oma paati parkida. Kui Lüübnitsa kalurite ahvenapüügiõiguse eest keskkonnaministeeriumiga sõdisime, leppisime ära, siis tulid mulle korraga neli kalameest õue peale, suured sudakad nagu malakad peos, ütlesid, et tänuks ja kui vastu ei võta, annavad mulle kalaga vastu pead.
3
Kirjutasin stsenaariumisse ka, et osa mehi võtab viina, osa mehi võtab viin ise. Perfekne töö Volmeri poolt, pudeli ees istuv Saaremets on juba täiesti hägune, pudeli taga istuval Kargil pole seevastu häda midagi. Vaadake seda pudelit, vanasti osati elada, ma ei tea, mida tunnevad need mehed, kes poest paarisajagrammiste lapikute haaval sellist asja koju viivad. Päris sellist ei saagi, vaadake, see vedelik seal sees on hägune, täpselt nagu üks õige puskar peab olema. Viimati sain sellist Lõuna-Ukrainas Dnestri-äärses väikekülas: lahjendasime kolme peale sellise suure pudeli ära, siis läks pimedaks, teate küll neid Ukraina külakesi, ei mingit tänavavalgustust, lähed õhtul maja nurga taha kusele ja hommikul tõusev päike juhatab sind uuesti tuppa.
4
Oh neid seto naisi. Esimene lõkerdab, teine vaatab andunult, kolmandal pole enam meeste suhtes mingit illusiooni, Dmitri on kodus lakku täis, vihmane suvi, hein om heinamaal saadus kolmandat nädalat märg ja tossab, neljas teeb näitemängu, et on häbelik. Kord ammusel ajal sain sihukese häbelikuga Obinitsas paasapäeval tuttvaks. Merikesega. Tantsisime kultuurimajas, siis kutsus tütarlaps mind aralt enda poole. Läksime, Merikese pool oli küüni alla pikk laud pandud ja paarkümmend setokest sõid sülti ja muud paremat ning rüüpasid laua pealt, kes pihlakaveini, kes piparmündilikööri, kes vana haljast, peale. Kaks kanget meest rääkisid autoremondist, läksidki teised päris pimedas Moskvitšil sidurit timmima; kui me veidi aja pärast Merikesega õue hiilisime, oli auto pukkidel, üks mees magas autos rooli taga, teine auto all eterniiditükil. Me pugesime Merikesega heintesse, noorte asi, käsi puges tütarlapse pluusi alla ja ma ei tea, kas te teate seda tunnet, kui pakatav rind on peos ja selles peksab süda nagu end kassi kätte mänginud värvuke. Ainult korra elus, ainult Setomaal.
5
Tša-tša-tšaa. Selles ajastus, nendes kostüümides. Täiuslik kiremoment. Tollel ajal oli normaalne, et tüdrukud tantsivad omavahel, poisid omakeskis. Enamasti ainult hüpeldi, aga see siin on tša-tša-tšaa. Sellel pildil on kõik olemas, ma hakkan Volmerist järjest paremini arvama, olgu ta pealegi sots, Avandi kehastatud Volteris on puhast kirge ja Sepa Pääsukeses sinna loomult juurde kuuluvat passiooni. See oleks otsekui kogu geikultuuri tekkemoment Setomaal: mees tantsib elegantselt ja ennastunustavalt ja tema partner jätab kõige kuumemal hetkel kotid õlalt maha viskamata. Braavo!
6
Selle pildi allkiri on „Kes peeretas?“. Pääsuke see ilmselgelt ei olnud, ta pole juba mitu päeva midagi tahket suust sisse saanud ja resoluutsus tema näol viitab otseselt süüdlasele. Volter on pisut häiritult pea kõrvale keeranud, kuid meditsiinitudengina ta samas mõistab olukorda. Habe on morn, ta saab aru, et on ennast ja kogu ERMi oma kõhutuulega nurka mänginud, jutud hakkavad levima, ja nüüd on ainus võimalus olukorrast puhta nahaga välja tulemiseks Setomaa ekspeditsiooni kinni plekkimine ja niiviisi tunnistajate jalust koristamine.
