NAD EI VÕTNUD VIINA: Toimetuse kultuurikoer Saba läks Lõuna-Eestisse puhkusele ning saatis Onu Bellaga intervjuud tegema vana peeru ning kultuurikriitiku Ahto Mulla. Muld ja Bella heietasid diivanil triibulist sokki kududes kaua elu mõtte ning Onu huvitava mineviku üle. Teed aurasid ning tüübid jaurasid.
Alustaks algusest. Mina muidugi tean, aga ega keegi teine vabariigis ju ei tea. Miks sai Igor Maksimovist Igor Maasik ja ühtlasi ka Onu Bella? Ükskord sa Volkonski juures mulle rääkisid, tõsi küll, ma ei mäleta absoluutselt, mis need põhjused olid.
Eelmise sajandi 1980. aastate lõpus, ajal, mida siinmail tuntakse perestroika nime all, hakkasid ilmnema tendentsid, mille lühikene sisu oli järgmine: vältida ja likvideerida kõik säärane, mis viitab venepärasusele. Veelgi enam: kuna mul puudus absoluutselt igasugune side isapoolsete hõimlastega, pidasin vajalikuks võtta endale perekonnanimeks ema perenime.
Sellest loost, kuidas tekkis pseudonüüm Onu Bella, olen avalikkusele heietanud juba rohkem kui 25 aastat ning ma olen tüdinenud kordamast üht ja sama lugu.
Raamatu „Keemia diskreetne võlu“ esitlusel, mis toimus eelmisel aastal Energeetikakeskuses, sibasid su jalgade ümber ja vahel teadushuvilised lapsed. Sa jätsid väga südamliku mulje!
Raamatu „Keemia diskreetne võlu“ esitlus toimus tõepoolest Tallinnas Energiakeskuses. See asutus on täppisteaduste populariseerimisele keskendunud institutsioon. Kuna keemia on täppisteadus, siis ei näe ma selles midagi kummastavat, et ühte populaarteadusliku sisuga raamatut esitletakse juba nimetet suunitlusega asutuses. Märksa pentsikum on juba mainitet raamatut presenteerida kusagil diskreetses supermarketis, kus seda asutust külastavatel kundedel on prioriteediks hoopis muu, peamiselt pragmaatilist laadi ostutehingud. Olgu lisatud, et teoreetiliselt saaksid teadushuvilised lapsed ka kaubanduskeskuses minu ümber sibada ja see võib jätta samuti väga südamliku mulje.
Kui vara sa ise õigupoolest taipasid, et kõik on keemia? Vähe sellest, et sa ise pole ka muud kui üks keemiline reaktsioon keemilise reaktsiooni otsa?
Keemia kui distsipliin oli mulle keskkooli ajal sümpaatne õppeaine. Juhtus nii, et mulle sattusid seda üsna rasket õppeainet õpetama head pedagoogid. Siinjuures tuleb mainida, et keemia kui õppeaine nõuab nn matemaatilist ja analüütilist mõtlemist. Seda nimetatud väärtuslikku omadust kohtab igapäevaselt kahjuks üha vähem.
Tarkpea võib koolis tukast sugeda saada, eriti teistelt õpilastelt, kes on lollimad.
Kuna keemia eksperimentaalne osa kätkeb endas olulisel määral põnevaid visuaalseid efekte, sütitas see kõrgendatud huvi. Sel ajal, kui ma koolis õppisin, polnud kombeks, et lollpead tarku kimbutavad. Vastupidi: ma omandasin üldhariduse toonases mõistes eliitkoolis, kus „tubakatele“ polnud kohta ja veelgi enam: me kõik olime uhked, et olime justkui väljavalitud – parem ja väärikam kui ülejäänud „hall mass“.
Lõpetasid ülikooli ja sinust sai lugupeetud pedagoog. Kas olid selleks ajaks juba endale puskariaparaadi ehitanud?
Möödunud sajandi 80. aastatel määrati ülikoolide lõpetajad kohustuslikus korras ühte või teise töökohta, mis ei pruukinud asjaosalisele sugugi meeldida. Mõiste „lugupeetud pedagoog“ on (aja)kirjanduslik liialdus. Ma sain oma tööga järgmisel kolmel aastal hakkama ning teenisin riigile tagasi nn varjatud õppemaksu. Siis sai mulle ka selgeks, et õpetajaamet ei ole minu tass teed.
Ega see konservitehase-perioodki sinu elus pole maha visatud! Mina näiteks olen alati konserveeritud toitu austanud, väga meeldivad sordid on näiteks kabatšokipüree, räim tomatis ning kilu.
Ma ei ole kunagi häbenenud, et töötasin mõnda aega konservitehases, esmalt toidulaboris, siis varumisosakonnas juhatajana. Minu jaoks heade juhuste kokkusattumine, teiste jaoks halbade juhuste kokkusattumine – parajasti siis prevaleeris nn talongiajastu, mil kauplustes nappis ka kõige elementaarsemaid toiduaineid. Neid (toiduaineid) sai osta vaid mingisugust paberilipikut omades. Säärane „skeene“ toonases kaubanduses on mulle tundmatu ja ma õigupoolest ei mäletagi, kuidas taoline „talongimajandus“ tehniliselt toimis. Kõigil toiduainetetööstuses töötajatel oli leib alati laual ning polnud vajadust tõmmelda alandavates järjekordades.
See ei ole väga sage, et keemik hakkab bändi tegema. Tavaliselt tulevad bändimehed töölisrajoonidest nagu biitlid, on lollid, midagi õppida ei viitsi ja panevad ainult narkotsi.
Säärane stereotüüp bändimeeste päritolust ei pea kindlasti sajaprotsendiliselt paika.
Rokkmuusika ajaloost on teada ka piisavalt palju näiteid, kus bändimehed on omandanud kõrghariduse. Iseasi on see, kas nad on oma valitud erialale truuks jäänud.
Minu esimene mälestus ongi sinu Öörahu-nimelisest vokaalinstrumentaalansamblist, laulust, mis oli pühendatud liputajale, kes näitas riista.
„Onu Bella & Öörahu“ üks tuntumaid hitte on tõepoolest pala „Liputaja“. Vähesed teavad, et tegelikult ei ole tegemist looga, millele ma kirjutasin sõnad. Minu kogutud andmete põhjal on kõigest veidi üle poole „Öörahu“ esitatud repertuaarist (täpsemini laulutekstidest) kirjutanud või olnud kaasautor, käesolevate kirjaridade autor.
Edasi meenub ka üks Rock Summer, kus sina, Onu, aelesid lauldes laval kellegi palja neiuga. Olid väga kuulus, neiu oli paljas ning meeldis kõigile väga.
Festival Rock Summer oli tõepoolest see üritus, kus publikul avanes võimalus näha laval alasti tütarlast. See oli osake planeeritud šõust ning ilma igasuguste reservatsioonideta täitis võimsat šokeerivat rolli.
Aastaid hiljem olen analüüsinud seda tolle aja konteksti jahmatavat ootamatust (alasti inimkeha laval) ning arvan, et mitte mina ei olnud väga kuulus, vaid toonane etteaste oli väga kuulus.
Mis sai edasi?
„Onu Bella & Öörahu“ väga lühikese eksisteerimise peamisi põhjusi oli tugevate egode (jätan nimed nimetamata) kokkusattumine. Tekkisid permanentsed pinged, mis viisid ansambli lagunemisele. Üks peamisi pingete allikaid oli liidrirolli ebaselge olemus. Ka muusikalis-tekstilise kontseptsiooni suhtes ei suutnud kollektiiv jõuda konsensuseni.
Minu mälu mööda sobis eestlase psüühele kõige paremini aga lugu „Ma võtsin viina“, sest selles peegeldus elutõde ja empiiriline kogemus, millest saab kindlasti aru vähemalt 82% kaasmaalastest.
Minu idee, mis näis olevat mõnda aega jätkusuutlik, oli teostada niinimetatud sooloprojekt. Vähesed usuvad minu tolleaegse kontseptsiooni üht olulist postulaati – ma soovisin luua nii-öelda stuudioprojekti. See tähendab seda, et salvestada palad ning teha nendest võimalikult palju videoid. See, et ma 1990. aastatel salvestatud paladega ka lavale sattusin, oli juhus. Selle juhuse peaarhitekt oli Aarne Valmis. Olgu vahemärkusena lisatud, et fonogrammipõhine lavaline sooritus tekitas minus üsna palju ebakindlustunnet ning süvendas progresseeruvat rutiini.
Kuidas hinnata keemiku seisukohalt – kas võib nentida, et ka inimene on nagu viin?
Kui ma olin sukeldunud 90. aastate Eesti meelelahutusmaailma, ei juurelnud ma hägusatel ja retoorilistel teemadel à la „ka inimene on nagu viin“. Ma ei viitsi sääraste mõttelõngadega ka praegu tegeleda.
Palju sul neid helikandjaid kokku on ilmunud?
On üllitatud viis kassettalbumit ja kaks kogumikalbumit CD-formaadis. Paar helikandjat on ilmunud ka raamatute vahel.
Oled ka hinnatud ja armastatud artist kõigil lavadel üle Eesti. Teeme nüüd ausa võrdluse: kas sina või Jörpa?
Võrrelda mind ja Üllar Jörbergi? Siinkohal võiks võrdlevast aspektist võrrelda Elvis Presleyt ja Lady Gagat. Kas see on siis mõistlik? Nonsenss!
Onu! Sa ei ole tegelenud ainult pedagoogika ega muusikaga, vaid oled ka kuldse sulega kirjanik. Mäletan hästi, kui suurel osal meie kirjanikel karp lahti vajus, kui sind kirjanike liidu liikme kandidaadiks esitati. Leidus ka väga rõõmsaid inimesi.
Minu soovitus sellele osale kirjanike liidu liikmetele, kel, nagu mainitud, vajus karp lahti. Esiteks: palun jätke oma polariseeritud emotsioonid tagaplaanile. Teiseks: lugege hoolikalt (rõhutan, hoolikalt!) läbi vastava institutsiooni põhikirjast Eesti Kirjanike Liidu liikmeks astumise tingimused. Palun pöörata kõrgendatud tähelepanu põhikirja sellele osale, mis reglementeerib ametlikult üllitatud teoste arvu, saamaks liidu liikmeks ning pöörata tähelepanu ka nõutud soovitajate arvule. Kolmandaks: palun tutvuda protokollidega, mis kajastavad Igor Maasiku liidu liikmeks saamislugu.
Raadiohäälena teed praegu saadet „Bella pühapäevakool“. Kuidas üritad selles formaadis täpsemalt inimesi harida?
„Bella pühapäevakool“ on Raadio 2 saade, mis kannab nii meelelahutuslikku kui ka teatud harivat komponenti. Käesolevate kirjaridade ilmumise hetkel on veel vara põhjalikke ja üheselt interpreteeritavaid saateanalüüse esitada. Saade kasvab ja areneb ning on tegijale – ma tahan loota, et ka kuulajale – suur fun.
Mäletan ka raadiost ühte sinu reisisaadet.
Õigupoolest oli reisisaade „Bella paradiis“ suveprojekt, mis alates septembrist läks talvepuhkusele. Toetudes kuulajate reitingule, osutus saade üllatavalt populaarseks ning ma olen aldis seda saatesarja ka jätkama – niisiis suvel.
Pöörduks tagasi elu ülimate väärtuste juurde. Räägi mulle, kelle pilti pole kunagi mõtet rahakoti vahele panna?
Ma ei nõustu heietama elu ülimate väärtuste üle juhul, kui selleks tuleb kulutada napp paar kirjarida. Õigupoolest ei ole ma ka niivõrd andekas, et elukreedo paari lausejupiga kirja panna, samas mõni aeg hiljem endale virtuaalselt rusikaga laubale lüües manada: „Vuih kui naiivne ja primitiivne mõttelõng see oli!“
Onu, kas sa usklik oled? Millesse sa usud?
Ma ei ole usklik inimene.
Meil on maailmas keerulised ajad. Näiteks Poolas taheti äsja abort ära keelata. Väga konservatiivne! Ka sina oled konservatiivne.
Jah, ka mina olen oma tõekspidamistes konservatiivne inimene ning ma ei pea seda – peavoolu ajakirjanduse survestatud ajupesu foonil – sugugi jälestusväärseks, et minu sümpaatia kuulub ka ühele konservatiivset maailmavaadet esindavale Eesti erakonnale. Veelgi enam: vastupidi – ma olen selle isikliku sümpaatiaavalduse üle uhke, sest ma olen selle ära teeninud.
Mis puutub aga sellesse Poola näitesse, siis tuleb tingimata arvestada ka sealset religioosset aspekti – teadupärast on mainitet riik sügavate katoliiklike traditsioonidega ning siit ka furoor abordi keelustamise teemal.
Samas peetakse sind väga kelmikaks meheks. Ehk olekski aeg öelda, mida sa ise ankeeti kirjutaks?
Ma suhtun säärasesse epiteeti nagu „väga kelmikas mees“ kui ebaõnnestunud katsesse välja pressida minu edevuse näidiku näit. Paraku on selle näidiku seier minu kontekstis üsna tagasihoidlikke näite näitamas. Ma olen pigem ratsionalist ja pragmaatik.
Minuni on jõudnud kuuldused, et kirjutad elulooraamatut.
Ajal, mil ilmuvad käesolevad kirjaread, on ilmselt jõudnud toimetamisefaasi romaani mõõdus kirjatöö, mis ei ole kindlasti elulugu. See teos on ka valgusaastate kaugusel tavapärasest naljaraamatust. Kuna kategoriseerimine ühte või teise žanrisse on tänamatu toiming, oleks mõistlik lähemalt sellest loodud kirjatükist pajatada siis, kui toorikust on saanud kompaktne tervik. Siinkohal vaid ülipõgus saladusloori kergitus: sellel tõsisel teemal, millele on rajatud minu loodud teose narratiiv, pole Eestis varem keegi raamatut kirjutanud.
Ja viimaks: ütle, millise kultuurivaldkonnaga kindlasti kokku puutuda ei maksaks?
See osa kultuurivaldkonnast, mis on seotud rahastamisega, näib mulle kannatuste rajana. Need, kes reguleerivad sellel teekonnal liikumist, võivad end tunda olulisel määral paremas olukorras kui need, kes sellele teele osaks liiklusest üritavad pääseda.