MÕTTETUTE RIIKIDE AABITS (99): KesKus’i sari planeedi mõttetutest riikidest, mille hulka kuuluvad ühel või teisel moel kõik riigid. Kirjutab geograaf Toomas Kümmel. Seekord: Vaikse ookeani kaarti suurendades avastame me saarekesi, millest mõned lasevad end koguni riikideks kutsuda. See on üks täiesti mõttetu värk.
Okeaania on osa Austraalia ja Okeaania maailmajaost, mis koosneb Vaikse ookeani saartest. Okeaania jaotatakse kolmeks suureks piirkonnaks: Melaneesiaks, Mikroneesiaks ja Polüneesiaks. Esimesena saab käsitletud Mikroneesia.
Mikroneesia on küllaltki kokkuleppeline geograafiline akvatooriumi määratlus, kogu seda tohutut ala Vaikses ookeanis peab ju kuidagi mõtteliste piiridega jagama. Mikroneesia mõistet kasutas esimesena prantsuse geograaf Louis Domeny de Rienzi aasta varem. Sellest ajast saadik ei ole keegi eriti viitsinud vaielda Okeaania säärase kolmeks piirkonnaks jagamise vastu.
Mikroneesiast lõunasse jääb Melaneesia ja idasse Polüneesia. Kui heita pilk Mikroneesiale kaardil, millel pole piisavalt suurt mõõtkava, ei näe me mitte midagi muud peale Vaikse ookeani avaruse. Mõõtkava suurendades avastame aga saarekesi, millest mõned koguni lasevad ennast nimetada riikideks. Kohe selge, et tegu on muidugi täiesti mõttetute riikidega. Nende riigikeste mõttetuse põhjalikumad otsingud ja detailid on tegelikult kõik ebavajalik peenhäälestus.
Mikroneeslased ja nende saared
Mingit ühtset Mikroneesia rahvast merel seilava austroneesia rahva alamrühmana ei eksisteeri. See kõik on omavahel segunenud kokteil austroneesia rahvast, kes kõnelevad austroneesia keelkonna keeli. Mikroneesia rahvaste kultuuris on ida pool (Marshalli ja Gilberti saartel) ülekaalus Polüneesia, lääne pool (Mariaanidel, Palau ja Yapi saartel) Indoneesia sugemed. Seega võib öelda, et Mikroneesial on tihe ühine kultuurilugu kolme saarte piirkonnaga: Kagu-Aasia ookeani ala läänes, Polüneesia idas ja Melaneesia lõunas.
Mikroneesia inimasustus sai alguse mitu tuhat aastat tagasi. Praeguse üldlevinud teadusliku seisukoha järgi pärinevad austroneesia rahvad eelajaloolisest merelisest rahvaste rändest, mida tuntakse Austroneesia ekspansiooni nime all umbes aastatel 3000–1500 eKr. Austroneeslased jõudsid Filipiinide põhjapoolsematele Batanesi saartele umbes 2200. aastal eKr. Austroneeslased olid esimesed inimesed, kes leiutasid ookeanipurjetamiseks sobiliku katamaraani tüüpi purjeka, mis võimaldas neil tohutul akvatooriumil Vaiksel ookeanil kiiresti liikuda. Alates 2000. aastast eKr assimileerisid nad oma rändeteel varasemad põlisasukad. Varaseim teadaolev eurooplaste kokkupuude Mikroneesiaga toimus aastal 1521, mil Portugali meresõitja Ferdinand Magellani ekspeditsioon maabus Mariaani saartel.
Mikroneesia koosneb umbes 2100 saarest kogupindalaga 2700 km². Neist suurim on USA-le kuuluv Guam (545 km²). Ookeani akvatooriumi kogupindala mõtteliselt piiritletud Mikroneesias on aga 7,4 miljonit km². Mikroneesias on neli peamist saarterühma: Karoliini, Gilberti, Mariaani ja Marshalli saared. Need saarterühmad ei hõlma aga eraldi asuvat Nauru saart, Banaba saart ja teisi üksikuid saari.
Mikroneesias on valdavalt korallsaared. Vulkaanilise tekkega on ainult mõni Karoliinide (Yap, Palau, Truk, Pohnpei, Kusaie) ja Mariaanide (Guam, Tinian, Saipan) saarterühma saar. Mikroneesias asub ka Kiritimati (varem ka Jõulusaarena tuntud) atoll, mida peetakse maailma suurimaks korallatolliks pindalaga 642 km². Atolli avastas eurooplaste jaoks James Cook 1777. aastal. Line’i saarte korallatoll kuulub praegu Kiribatile, saarel asuvas neljas külas elab kokku üle 5000 inimese.
Karoliini saared on suurel alal hajutatud saarestik, mis koosneb umbes 500 väikesest korallisaarest Uus-Guineast põhja ja Filipiinidest ida pool. Halduslikult koosnevad Karoliinid kahest riigist: Mikroneesia liiduriigid saarteaheliku idaküljel ja Palau lääneküljel.
Gilberti saared on enam-vähem põhja-lõunasuunaline 16 atollist ja korallisaarest koosnev saarteahelik. Gilberti saarestiku lõuna- ja põhjapoolsete saarte vahelt jookseb läbi ekvaator. Kiribati Vabariik hõlmab kogu Gilberti saarestiku ja lisaks veel Fööniksi saared ja Line’i saared 16 atolliga ning Banaba saare. Gilberti 780 km pikkuse saarteaheliku suurimad atollid on Tabiteuea (37,6 km²), Tarawa (31 km²) ja Abemama (27 km²). Kiribati pealinnas South Tarawas Tarawa saarel elas 2020. aastal 63 000 inimest.
USA-le kuuluvad Põhja-Mariaanid moodustavad Mariaani saarestiku 16 põhjapoolset saart, millest suuremad on Saipan, Rota ja Tinian. Saarestiku lõunaosas asub Guami saar, mis samuti kuulub USA-le. Läänes piirnevad Mariaanid Filipiini merega. Vahemaa Filipiinidele läänes ja Paapua Uus-Guineani lõunas on umbes 2500 km. Vulkaanilise päritoluga saared on loomulikult mägised, kus kõrgeimad tipud ulatuvad 965 meetrini.
Enamik kooligeograafiat mäletavaid inimesi teavad muidugi Mariaani süvikut, mis asub Guami saarest edelas. Sügavuseks on seal mõõdetud 10,9 km ja see tekkis umbes 150 miljonit aastat tagasi, kui maakera suurimad laamad, Vaikse ookeani laam ja Filipiinide laam, omavahel kokku põrkasid, Vaikse ookeani laam sukeldus Filipiinide laama alla, millega on seletatav vulkaaniliste saarte teke. Samuti on piirkond arusaadavalt seismiline, kuid keskmiselt 100 maavärinat aastas ei ole eriti tugevad.
Marshalli saared asuvad Naurust ja Kiribatist põhja pool, Mikroneesia liiduriikidest ida pool ja lõunas USA territooriumist Wake’ist. Saared koosnevad 29 madalast atollist ja 5 eraldi seisvast saarterühmast, kuhu kuulub kokku 1156 eraldi saart ja saarekest. Atollid ja saared moodustavad kaks rühma: Rataki ja Raliki kett, mis tähendavad kohalikus keeles päikesetõusu ja päikeseloojangut. Omapärane on Marshalli saarestiku koosseisu kuuluva Bikini atolli saatus, mis koosneb 23 saarekesest. Nimelt aurustusid Bokonijien, Aerokojlol ja Nam olematusse nendel korraldatud tuumapommi katsetuste järel.
Nauru on ovaalse kujuga saareriik ekvaatorist vaid 42 km lõuna pool. Saart ümbritseb korallriff, mis mõõna ajal paljandub. See takistab korraliku meresadama rajamist ja rifi kanalid võimaldavad vaid väikelaevadel saarele pääseda. Ainult 150–300 meetri laiune viljakas rannikuriba asub mererannast sisemaa poole.
Kuna Mikroneesia saared on ekvaatorile lähedal või lausa ekvaator läbib neid, siis saab neid klimaatiliselt nimetada paradiisisaarteks. Seal on igisuvi, jaanuari keskmine temperatuur on 26 °C ja juulis 28 °C. Sademeid on 1500–4000 mm aastas, kui võrdluseks näiteks Eestis sajab 500–800 mm aastas. Mikroneesia lõunapoolseid saari tabavad tihti troopilised tsüklonid.
Vulkaanilistel saartel on taimestik mitmekesisem, seal kasvavad rannikul mangroovid, mägede nõlvadel kohtab kookospalmi ja bambusetihnikuid, kõrgemale tõustes on metsa ja savanni. Madalatel korallisaartel kasvab kookospalm.
Mõttetu riiklus
Mikroneesias on praegu viis iseseisvat riiki, millest kõige varem iseseisvus Nauru 1968. aastal ja kõige hiljem Palau 1994. aastal. Rahvaarvu järgi reastuvad need nii: Kiribati, 121 388 elanikku (2021); Mikroneesia liiduriigid, 104 468 elanikku (2019); Marshalli saared, 61 988 elanikku (2022); Palau, 18 233 elanikku (2022) ja Nauru 10 834 elanikku (2020).
Lisaks asuvad Mikroneesias Ameerika Ühendriikide koosseisu kuuluvad Guam 168 801 elanikuga (2021) ja Põhja-Mariaanid 55 650 elanikuga (2022).
Eraldi mainimist väärivaks nähtuseks on Wake’i korallatoll Marshalli saartest põhja pool. Atolli rannajoone pikkus on ainult 19 km, aga selle kuuluvuse üle USA-le vaidlevad vastu Marshalli saared. Atoll on USA organiseerimata ja inkorporeerimata territoorium. See keeruline staatus tuleneb ühest lihtsast põhjusest: seal ei ela põlisasukaid. USA annekteeris atolli 1899. aastal. 1935. aastal rajas USA lennufirma Pan American Airways atollile väikese küla, et käivitada USA ja Hiina vaheline lennuliin. Praegu on juurdepääs saarele piiratud ja kogu tegevus saarel on allutatud USA õhujõududele.
Mikroneesia saarte koloniaalajalugu on olnud küll erinev, aga lõpuks jõudnud ikka peaaegu sarnase finaalini.
Kiribati
- sajandil Samoa saartelt Kiribatile jõudnud rahvas segunes põliselanikega, mille tulemusena tekkis omapärane Mikroneesia kultuur. 16. sajandil sattusid Kiribati mõnele saarele ilmselt Hispaania maadeavastajad. Esmalt kandis saared kaardile Briti maadeavastaja Thomas Gilbert 1788. aastal ning 1820. aastal nimetas meie oma Eestist pärit maadeavastaja Adam Johann von Krusenstern need Gilberti saarteks.
- sajandi esimesel poolel hakkas kujunema eurooplaste püsiasustus. Rajati vaalapüügibaase ja hakati tootma kookosõli. 1892. aastal kuulutasid britid saared koos Ellice saartega oma protektoraadiks ja 1916 juba Briti kroonikolooniaks. 1902. aastal paigaldati Kribatit läbiv Vaikse ookeani telegraafikaabel. Britid asusid ka Banaba saarel kaevandama fosforiiti. Teise maailmasõja ajal tühjendati saar inimestest. Kui fosforiidivarud ammendusid ja kaevandus 1979. aastal suleti, võisid inimesed kodusaarele tagasi pöörduda. Pärast pikki kohtuvaidlusi maksis Briti kaevanduskompanii elanikele 10 miljonit Austraalia dollarit kahjutasuks saare looduse hävitamise eest.
Teise maailmasõja ajal okupeeris Jaapan Tarawa atolli ja enamiku Gilberti saartest. USA vallutas saared tagasi 1943. aastal. 1975. aastal lõid polüneeslastega asustatud Ellice’i saared Gilberti saartest lahku ja võtsid nimeks Tuvalu. Gilberti saared saavutasid iseseisvuse 1979. aastal. Kiribati on presidentaalne vabariik.
Kiribati eksistentsi ähvardavaks ohuks on kliimasoojenemine. Alates 1990. aastate algusest on mereveetase tõusnud keskmiselt 1–4 mm aastas. Riik teeb juba praegu tõsiseid plaane oma elanikud saartelt mujale kolida. Küsimus muidugi on, kuhu?
Mikroneesia liiduriigid
Kagu-Aasiast sisserännanud hõimud asustasid Karoliini saared umbes 4000 aastat tagasi. Eraldi asuvatel saartel arenesid paikkondlikud kultuurid. Pohnpei saarel tekkis arenenud muinaskultuur, millest annavad tunnistust kunagiste templite paleede varemed. Ehkki eurooplasi asus saartele ka varem, vallutasid hispaanlased selle põhja pool ekvaatorit asuva 3000 km pikkuse hõreda saarteaheliku 17. sajandil. Hispaanlasi huvitas eelkõige neile kuulunud Mehhiko ja Filipiinide vahelise meretee julgeolek, mille ääres asusid Karoliinid. 1852. aastal asusid Pohnpei ja Kosrae saarele protestantlikud misjonärid USA-st. Põliselanikud korraldasid Hispaania kolonistide võimu vastu mitmeid ülestõuse. 1899. aasta oli saartele sündmusterohke. Hispaania sai sõjas USA-ga lüüa ja pidi loovutama saarterühma kuuluva Guami USA-le. Samal aastal müüs Hispaania oma valduse hoopiski Saksamaale. Saartel hakkas uus ajastu, rajati ulatuslikult taristut, tekkisid kookospalmiistandused. Esimese maailmasõja ajal asus Yapi saarel Saksamaa mereväebaas. Sõja käigus vallutas saared Jaapan. Pärast sõda said jaapanlased ka Rahvasteliidu mandaadi saarte valitsemiseks. Varsti elas saartel jaapanlasi rohkem (100 000) kui põliselanikke (40 000). Teise maailmasõja ajal olid Karoliina saared ägeda lahingutegevuse piirkond. Jaapan kaotas saared USA-le, pärast sõja lõppu saadeti Jaapani ümberasujad kodumaale tagasi. Karoliinid liideti 1947 USA ÜRO Vaikse ookeani hooldusalaga.
- aastatel tekkis poliitiline liikumine, mis hakkas nõudma Mikroneesia hooldusalale autonoomiat. Sealt edasi kuni iseseisvuse saavutamiseni pudenes hooldusala küljest mitu piirkonda, mis soovisid mitte liitriigi koosseisu, vaid ise oma asju edasi ajada. Põhja-Mariaanid ei olnud iseseisvusest huvitatud ja soovisid nagu ka Guam tihedamat seotust USA-ga ning õigesti tegid. Marshalli saared ja Palau soovisid aga eraldi iseseisvust väljaspool konföderatsiooni. 1979. aastal moodustati omavalitsuslikud liiduriigid, mille liikmeteks jäid Pohnpei, Chuuk, Yap ja Kosrae. Lipp sai endise kuue asemel neli tähte. Ametlikult kuulutati iseseisvus välja 1986. aastal. USA annab aga liiduriikidele edasi ulatuslikku majandusabi ning vastutasuks võib seal pidada oma sõjaväebaase. Suur osa vaese riigi eelarvest kaetaksegi USA arenguabi rahadega.
Mikroneesia liiduriigid on föderatiivne vabariik, riigipea on president, kelle kongress valib neljaks aastaks. Riigipea on ühtlasi valitsusjuht. Riigil on 14-liikmeline valitav parlament – Rahvuskongress, parteisid ei ole. Igal osariigil on ka oma parlament.
Marshalli saared
Marshalli saared asustasid umbes 4000 aastat tagasi Kagu-Aasiast pärit mikroneeslased. Esimesena jõudsid saartele Hispaania maadeuurijad 16. sajandi esimesel poolel. Hispaania kuningas kuulutas 1592. aastal saared oma territooriumiks. 1788. aastal jõudsid saartele Briti kaptenid John Charles Marshall ja Thomas Gilbert. 1820. aastal nimetasid maadeuurijad Adam Johann von Krusenstern ja Louis Isidore Duperrey saared Marshalli nime järgi. Seejärel rajasid saartele oma tugipunkti USA vaalapüüdjad ja saksa kaupmehed. Saartele tekkis protestantlik kogudus. 1885. aasta sügisel sõlmis Saksamaa laevakapten Fritz Rötger Marshalli saarte hõimupealikega lepingud, millega saared muutusid Saksamaa protektoraadiks. Esimese maailmasõja ajal okupeerisid Jaapani väed Enewetaki ja atolli ning halduskeskuse Jaluiti atolli. Saksamaa loobus 1919 Versailles’ rahulepinguga oma Vaikse ookeani valdustest. Rahvasteliit andis Marshalli saared hallata Jaapanile. Saartele saabus vähemalt 1000 Jaapani ametnikku saarte valitsemiseks. Jaapanlased püüdsid visalt asendada põlisrahva matriarhaalsetet ühiskonda patriarhaalsega, kuid tulemusteta. Teise maailmasõja ajal oli Kwajaleini atoll Jaapani 6. laevastiku baasiks. 1944. aastal vallutasid saared USA väed. ÜRO otsusega anti Marshalli saared koos mitmete Mikroneesia saartega 1947. aastal USA-le hooldusaluseks territooriumiks. 1979. aastal said saared sisemise omavalitsuse. 1986. aastal kuulutasid Marshalli saared end iseseisvaks. Riigi majandamine, kus tuluallikateks on eelkõige kalapüük ja kookospalmi kopra, käib aga juba tuttavat rada pidi. Suur osa vaese riigi eelarvest kaetaksegi USA abirahadega ja kompensatsiooniga tuumakatsetuste käigus kannatanud inimestele ja loodusele. Ligi pooled Marshalli lapsed kannatavad alatoitluse all.
Marshalli saared on presidentaalne vabariik. Riigipea on parlamendi poolt neljaks aastaks ametisse valitav president, kes on ühtlasi valitsusjuht. Presidenti nõustab hõimupealikest koosnev 12-liikmeline ülemnõukogu – Iroij. Ülemnõukogu selgitab vastuvõetavate seaduste kooskõla põlisrahva traditsioonidega. Parlament valitakse neljaks aastaks, poliitilised parteid riigis puuduvad.
Palau
Palau (Belau) on üks maailma noorimaid riike, mis iseseisvus 1994. aastal. Nagu ka Mikroneesia liiduriigid ja Marshalli saared on Palau vabalt assotsieerunud USA-ga. Palau on Okeaania kõige läänepoolsem saarterühm, mis koosneb kokku umbes 240 Karoliini saarestiku saarest. Palau ei soovinud ühineda Mikroneesia liiduriikidega.
Palau asustasid üle 4000 aasta tagasi Indoneesiast saabunud malai hõimud. Esimesed eurooplased asusid sinna 16. sajandil ja kuulutasid Karoliini saared Hispaania omaks. 1899. aastal müüs Hispaania saared Saksamaale. Pärast esimest maailmasõda anti saared Rahvasteliidu mandaadiga Jaapanile ja sellest tehti Jaapani Mikroneesia halduskeskus. Nagu mujal Mikroneesias, ujutasid saared üle jaapanlastest uusasukad, keda valgus sinna 30 000 napilt 8000 põlisasukale lisaks. Ja nagu mujal Mikroneesias, kordus jälle kõik Teise maailmasõja ajal ja järel. Ameeriklased vallutasid selle Jaapanilt, saatsid kõik jaapanlased kodumaale ja hakkasid ÜRO mandaadi alusel valitsema.
Nauru
Mikroneesia riikide ühtsest ansamblist langeb täiesti välja Nauru. Kui peaks korraldama konkursi kõige-kõige-kõige mõttetumale riigile maailmas, oleks Nauru väga kõva esikoha pretendent. Ja asi ei ole üldse selles, et Nauru on maailma väikseim saareriik ja maailma väikseim sõltumatu vabariik. Nauru asub ovaalsel korallsaarel. Naurule lähim saar on Kiribatile kuuluv Banaba, mis asub 300 km idasuunas.
Nauru ajaloost kuni 19. sajandini pole praktiliselt mitte midagi teada ning naurulaste päritolu on ebaselge. Nauru oli üks viimaseid saari Okeaanias, mille eurooplased avastasid. Avastajaks juhtus olema Briti vaalapüügilaeva kapten John Feam 1798. aastal. Ta võeti põliselanike poolt hästi vastu. Saarel elas siis 12 hõimu, kelle puudus ühine pealik. Praegu sümboliseerib seda 12-haruline täht riigi lipul. Aastast 1830 hakkasid saarele saabuma sisserändajad. Esimesed neist olid Norfolki saarelt põgenenud iirlastest vangid Patrick Burke ja John Jones. Koos kaaslastega laeva röövinud meestest jõudsid Naurule ainult nemad kaks. Tee peal sõid nad kõik kaaslased ära. Koos kirju seltskonnaga saabusid saarele haigused, tubakas, alkohol ja tulirelvad. See ei toonud kaasa midagi head. Aastal 1878 algas eriti verine Nauru hõimusõda, kolmandik rahvastikust tapeti maha või suri. Järgmisel aastal võttis saare oma valdusse Saksamaa. Naurulasi oli selleks ajaks järele jäänud alla tuhande inimese.
- aastal tegid sakslased ja britid avastuse, mis lõppkokkuvõttes tekitas Naurule Antarktikas püksi pissimise efekti – alguses on korraks soe ja hea, edaspidi pikalt külm ja halb. Nad avastasid, et Nauru saar on tuhandete aastate vältel kattunud linnusitaga. Selle sõnniku ehk guaano olid tekitanud suured fosforiiidilademed. Seda kaltsiumfosfaati kasutatakse väetise tootmiseks.
Esimese maailmasõja alguses okupeeris Austraalia Nauru igaks juhuks. Pärast sõda kuulus saar Rahvasteliidu mandaatmaana Austraalia, Uus-Meremaa ja Suurbritannia ühisvaldusesse. Täie hooga algas fosforiidi kaevandamine. Ainuõiguse selleks sai Briti kompanii British Phosphate Commissioners.
Teise maailmasõja ajal kujunes Jaapani okupatsioon Nauru niigi paljukannatanud rahva jaoks eriti rängaks. Kõik elanikud küüditati Chuuki saarele töölaagrisse, kus paljud neist hukkusid. Pärast sõda said nad kodusaarele tagasi pöörduda, kui Nauru anti nüüd juba ÜRO mandaatmaana Austraalia, Uus-Meremaa ja Suurbritannia ühisvaldusesse. Vaikselt arenes Nauru omavalitsus ja 1967. aastal sõlmitud lepingutega said naurulased hakata kaasa rääkima fosforiidivarude kasutamises. 1968. aastal Nauru iseseisvus. Fosforiidikaevandamise ainuõigus tühistati ja Nauru võttis kaevandamise üle. Riik hakkas kiiresti rikastuma, saarele saabus hulgaliselt võõrtöölisi, naurulastele tagati kõrge elatustase ja tasuta elekter, haridus ning arstiabi. Tulumaksu ei olnud.
Nüüdseks on heaolu asendunud ränga kriisiga. Linnusita tipp jõudis kätte 1980. aastate alguses ning sellest ajast peale on riik suutnud hädavaevu maksejõulisust säilitada. 80% saare territooriumist on muudetud elamis- ja harimiskõlbmatuks karjääriks. Pärast seda, kui halvasti juhitud fond kaotas suurema osa guaano müügiga teenitud rahast, on Naurut tabanud üks majandusmõõn teise järel. Kunagise jõukuse aluseks olnud loodusvara on nimelt sisuliselt taastumatu, mistõttu riik on olnud sunnitud eelarvet paisutama kahtlaste meetmetega, näiteks offshore-pankureile meelepärase maksupoliitikaga.
Aga see ei ole veel äri musta poole lõplik kuristik. Nii tunnustas Nauru neljanda riigina 15. ja 16. detsembril 2009 Abhaasia ja Lõuna-Osseetia iseseisvust. Sellisel äril on aga omad kõrged riskid ja Nauru juhtum peegeldab seda ilmekalt. 2007. aastal allkirjastas USA president Donald Trump riigi ametliku seisukoha, mis tunnistas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Venemaa poolt okupeeritud Sakartvelo aladeks. Määrus nägi samuti ette, et riigid, mis Sakartvelost lahku löönud piirkondi tunnustavad, kaotavad seetõttu automaatselt igasuguse USA rahalise toe ja abi. Samuti ei tohi USA esindajad rahvusvahelistes finantsorganisatsioonides toetada programme riikidele, mis ei austa Sakartvelo territoriaalset terviklikkust. Jääb mulje, et kõik, mis Nauru ette võtab, lõpeb varem või hiljem krahhiga.
Sõjaline julgeolek geopoliitiliselt muutuvas maailmas
Kogu selle piirkonna karjuva mõttetuse taustal on siiski midagi, mida tuleb tähele panna. Ja see on muutuv geopoliitiline olukord, kus Ameerika Ühendriikide strateegias võib Mikroneesial olla uus suurem tähendus.
Selles piirkonnas on selgelt väljendunud USA sõjalised huvid. Teadaolevalt on maailmas 21 riiki, millel puudub igasugune sõjavägi. Ning tervelt viis riiki nendest asuvad Mikroneesias ehk kõik Mikroneesia iseseisvad riigid on ilma sõjaväeta!
Kiribati põhiseadus lubab riigil pidada vaid politseid, sealhulgas ka merejärelevalve salka, mitte aga sõjaväge. Riigi rahvusvahelise julgeoleku tagavad kaitsepaktid Austraalia ja Uus-Meremaaga. Marshalli saartel on alates riigi iseseisvumisest 1986. aastal lubatud vaid politsei koos merevalvesalgaga, kellel on üks patrull-laev. Riigi julgeoleku tagab assotsiatsioonileping USA-ga. Mikroneesia liiduriikidel on sarnane olukord Marshalli saartega, riigis on samuti vaid politsei ja merevalvesalk ühe patrull-laevaga ning riigi julgeoleku eest vastutab USA.
Naurul, riigil rahvaarvuga umbes 11 000 elanikku, mis on lisaks sisuliselt pankrotis, olekski raske üleval pidada sõjaväge. Relvastatud politseijõud on siiski olemas.
Palau on kolmas riik Mikroneesias, kus on samasugused tingimused Marshalli saarte ja Mikroneesia liiduriikidega – politsei ja merevalvesalk ühe patrull-laevaga ning riigi julgeoleku eest vastutab USA.
