KOERA ÄRA NARRI: VAT Teatris jõuab 14. oktoobril lavale kuulsa vene teatrimehe Jevgeni Griškovetsi mononäidend „Kuidas ma koera sõin“, mis keskendub kõigele olulisele, mida pakkus noorele arenevale mehele nõukogude kroonu.
VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder kuulub generatsiooni, kes ei mäleta enam suurt midagi eelmisest riigikorrast, tollasest ajateenistusest rääkimata – seetõttu tõusevad seda näidendit lugedes paratamatult silme ette küsimärgid: kas andekas autor on põnev jutuvestja või räägib ta millestki väga elulisest ja üldisest? Selle väljaselgitamiseks pöördus Mihkel inimese poole, kellelt on sellest teemast kõige rohkem kuulnud – ülekuulamisele satub tema isa Janno.
POEG: Millal, kus ja kui kaua sa käisid?
ISA: 1985–87, täpsemalt siis 22 kuud. Olin Kaliningradis stroi batis ehk ehituspataljonis. Sinna sattusid tavaliselt eksvangid ja tervisehädadega inimesed. Mind saadi kätte otse ülikoolipingist, sest 80-ndate alguses võeti vastu otsus, et ka tudengid ei pääse enam ajateenistusest. Minul õnnestus simuleerida nii kaua, et minek oli alles pärast teist kursust, aga siis otsustati mind kohe just sellesse stroi batti suunata.
Kuidas nägi välja teie militaarne väljaõpe?
Minu ainukene kokkupuude relvaga oli siis, kui me andsime vannet seitsmendal päeval. Enne seda käisime korra tiirus tulistamas, saime teha automaadist viis lasku, et oleks ikka tunnetus olemas. Rohkem me selle kahe aasta jooksul relva ei näinud.
Mis sorti tööd sa üldse tegid seal?
Meil oli Kaliningradis linnaehitusdiviis, peamiselt ehitati maju. Mina olin abitootmises: saeveskis ja tõstuki peal. Me ise naersime, et armeega sidus meid ainult vorm ja viis, kuidas päevaplaan oli kokku pandud. See oli töölaager.
Kuidas seltskond oli?
Seltskond oli suurepärane! Nagu ma ütlesin, et 70% olid eelnevalt kriminaalselt karistatud inimesed ja lõviosa ajateenijatest moodustasid tollaste lõunavabariikide rahvused, erinevat sorti mustad. Seltskond oli kirev. Eestlasi oli päris palju, kokku oli meid pisut üle kümne.
Griškovets kirjeldab oma näidendis eriti värvikalt tollaseid ohvitsere, kes kunagi ei karjunud, vaid alati rääkisid – lihtsalt see rääkimise viis oli pehmelt öeldes intensiivne.
Ohvitseridega on mul veel üsna malbed mälestused, aga Nõukogude armees oli selline vaheaste nagu praportšik. Need inimesed olid ohvitseridest väga kaugel. Sisuliselt olid nad üleajateenijad, kellel puudus kõrgem sõjaväeline haridus. Need vennad ei hiilanud just vaimuväega, aga üldiselt jäi mulje, et neil puudus igasugune maailmavaade või üldine arusaamine. Mulle tundub, et paljud kippusidki sellesse ametisse, et realiseerida oma võimuiha. See on hea amet, et segamatult segast panna. Praportšikud tegelesid meiega päevast päeva, nemad vastutasid meie füüsilise ja vaimse arengu eest. Nii et suurt midagi nendest kahest aastast loota polnud. Eks iseenesest tuleb ju tõdeda, et Nõukogude armee ei allunud loogikale – peamine eesmärk oli distsipliin ja kogu kaader oli loodud selleks, et lihvida maha eriarvamused ja liigne individuaalne mõtlemine. Praportšikud sobisid selleks suurepäraselt.
Tsitaat sellest samast näidendist: „Seal (kroonus) ma tundsin ja pärast sain ka aru, et kodumaa ja riik, kus sa oled sündinud, ei ole üks ja seesama. Paljude poiste jaoks, kellega ma olin koos sõjaväes, oli aga kõige tähtsam küsimus, et kes nad ikka reetis?“
Ma olen nõukaaja laps ja tollane propaganda oli teinud head tööd ka minu peal. Ma uskusin, et olen vennaliku pere liige. Nõukogude armees joonistus aga teravalt välja liigitamine rahvuste põhjal. See tähendas, et baltlasi peeti nagunii läänlasteks, kuigi me ei olnud sellest ise nii hästi teadlikudki. Juhtus nii, et mul tuli laskmine kenasti välja ja selle peale astus ligi praportšik ning teatas, et eks sakslane oskabki hästi tulistada. Meid nimetati alatihti fritsudeks ja fašistideks. Teistpidi andis see hea ülevaate, millised me oleme rahvuse-siseselt. Armeenlased, grusiinid ja muud mustad hoidsid alati väga tihedalt kokku. Eestlane on aga individualist ja me ei moodustanud kümnekesi kunagi selget gruppi. Ja eks see maksis aeg-ajalt kätte.
Kes oli kõige parem olla?
Stroi bati parim ametipost oli autojuht. Ülejäänute jaoks oli lihtsalt hea tööl olla, sest niimoodi lendas aeg kiiresti. Tööpäev lõppes tavaliselt kell viis, aga selle asemel, et minna tagasi pataljoni ja teha seal igapäevaseid rutiinseid asju, kauplesime end tihtilugu teise vahetusse ja jõudsime magalasse alles pärast öörahu.
Kes oli kõige halvem olla?
Passimine oli jube. Korrapidajana terve päev tumbal seista oli ikka kohutav.
Nüüd, tagasivaatavalt ahistas mind armees kõige rohkem distsipliin, sest peamiselt oli see ebaloogiline ja nüri. Ahistatuse tunne tekkis väga lihtsalt – suhteliselt nõmedates tingimustes, suhteliselt nõmedas seltskonnas ja sellest polnud mingit pääsu. See oli vääramatu jõud.
Viis sind miski ka päris piiri peale?
Midagi ülejõukäivat siiski ei olnud. Stroi battides oli dedovšina vältimiseks terve rood ühe aasta mehi – niimoodi ei tekkinud vanakeste kultuuri. Tuli lihtsalt vaadata, et sööklas või avalikus ruumis vanemale roodule ette ei jäänud.
Palju tõsisem hõõrumine leidis aset rahvusgruppide vahel. Seal jäid eestlased oma puuduliku kokkuhoiutundega vähemusse. Teiste rahvustunne päästis neid tihti sinisest silmast.
Kui sa sealt lahkusid, siis kas lõid selja taga ukse kinni või säilitasid mingid kontaktid? Mille sa sõjaväest kaasa võtsid?
Vaatamata sellele, et seal polnudki ju midagi hirmsat, vallandas armeest pääsemine tohutu vabanemistunde. Nagu oleks saanud vanglast välja. Soovi sealt midagi kaasa võtta või kellegagi ühendusse jääda küll ei tekkinud. Ühe eestlasega kunagi üks põgus kohtumine oli, aga see oli pigem äratundmine, et sealne on läbikäidud etapp. Kui kaob kontekst, siis lõpevad ka suhted.
Kas oled nõus ütlusega, et kroonu teeb meheks?
Mina siiralt kahtlen, kas ma just seal meheks sain. Jah, mingil määral sai pärast öelda, et olen selle kadalipu läbi käinud, aga kas see on seda hinda väärt? Nõukogude armeel oli omadus rikkuda inimeste psüühikat. Ma ei tea, kas see käib meheks saamise juurde.
Minu pärandiks oli üks sarnase süžeega unenägu, mis saatis mind veel tükk aega pärast armeed. Nägin ööst öösse und, et need samad vennad, meie vanemleitnant ja praportšik, tulevad mulle järele ja ütlevad, et ma pean sõjaväkke minema. Kõige hullem on asja juures see, et kuigi ma püüan kõikvõimalikel viisidel selgitada, et ma just tulin sealt, teevad nad näo, et ei saa millestki aru, et ei tunnegi mind, ja viivad mu ikkagi endaga kaasa.
See unenägu saatis mind päris mitu aastat. Kuigi seal ei olnud otseselt erilist vägivalda, olid kodust kaugel, võõraste inimeste keskel, ja sulle sunniti peale päevaplaan ning kord, mille osas sul endal puudus igasugune sõnaõigus; sulle surutakse peale mõtteid ja ideoloogiat. See on ahistamine ja see tunne jätab märgi.
Mis oli sinu jaoks ajateenistuse mõte sellise moodustise jaoks nagu Nõukogude Liit?
Riigikaitse oli eluliselt vajalik, see on nagunii selge, aga eks oli ikkagi tegemist integreerimisprogrammiga. Oleks võinud ju jaotada mehi vabariikide sees, aga Eesti mehed saadeti kuskile maailma teise otsa. Mõneti teenis see ka turismi algeid. Kui üks eestlane käis aega teenimas Jaapani mere ääres, siis võis see olla tema elu kaugeim reis.
*
Kuigi Griškovetsi minategelane teenis aega Vladivostoki lähedal Vene saarel ja minu isa suure liidu teises otsas, on need lood hämmastavalt sarnased. Hinnanguliselt käis Nõukogude armees 350 000 eestlast ja eks on tegemist olulise ühisosaga mitme generatsiooni jaoks. Minu isa teeb näo, et tema jaoks möödus see etapp suhteliselt valutult ja tänaseks ei taha see talle enam hästi meeldegi tulla. Kuidas nägi seda aga Griškovets ja mida peab tähelepanuväärseks monotükki esitav Lauri Saatpalu – ja kõige tähtsam, mida siis ikkagi tähendab see salapärane koerasöömine –, selle saab välja uurida alates 14. oktoobrist.
Jevgeni Griškovets
„Kuidas ma koera sõin“
Lavastaja: Margo Teder
Näitleja: Lauri Saatpalu
Esietendus 14. oktoobril Rahvusraamatukogu Tornisaalis
