KOHT, KUST KA KIIBAKAS MEES TÜDRIKU SAI: Sügisest kolib kuuks ajaks Narva linna Eesti president Kersti Kaljulaid koos oma kabiiniga. Ent Narva on ajaloost tuntud niigi kui äärmiselt suure naisosakaaluga linn. Üks lisanaine juures ei muuda siin midagi.
Mõni aeg tagasi sai 160 aastat hetkest, mil Narvas Kreenholmi saarel asuti rajama võimsat tekstiilitööstust, mis tegutses ühtejutti poolteist sajandit. Kreenholmi tekstiilitööstus lasi oma rüpest läbi kümneid ja kümneid tuhandeid naisi, tipphetkedel oli saarel mitmes vahetuses koguni 14 000 töölist.
Ajaloolased Madis Tuuder ja Merike Ivask võtavad naiste paradiisi lähema vaatluse alla. Pärast sõda pandi Narvas alus võimsale naiste massile, mida kohalikud mehed õigustatult pelgasid. Toona Narvas elanud meessoost olevused on rääkinud, et teisele poole raudteed (Narva kontekstis siis kesklinnas Kreenholmi) minek tähendas sattumist januste noorte naiste haardesse, kust elu ja tervisega väljatulek ei pruukinud kindel olla. Kuna meestepõud oli Narvas toona tõesti suur, läksid loosi ka lombakad, väsinud ja peaaegu juba aegunud isasloomad.
Eelmisel aastal täitus 160 aastat Kreenholmi tekstiilitööstuse rajamisest. Ettevõte, kus eri ajastutel on töötanud kümneid tuhandeid narvakaid, vaikis lõplikult 2010. aastal. Eelmisel aastal ilmus Narva muuseumi teadustrusti ennastsalgava töö tulemusel ka raamat selle tööstushiiglase elust sünnist kuni surmani.
Sõjajärgsed prouad
Oma heitliku ja samas kuulsusrikka ajaloo jooksul ei võtnud Kreenholmi streigid, revolutsioonid ja riigipöörded, tüüfus ega ka Narva laastanud II maailmasõda. Nagu Narva muuseumi kauane direktor Andres Toode armastab Narva sõjaaegse ja -järgse saatuse kohta öelda, tegi linn läbi täieliku restardi – mis on ka tõsi, sest maatasa ja inimtühjaks tehtud linnas tuli alustada taas nullist –, jäi sümboli ja linnaelu ühe tuiksoonena seesama Kreenholm siiski hoolimata kõigest alles.
Tõsi, tema uus elu algas ka suuresti uute inimestega ja uutes oludes. Vaikima sundis selle gigandi aga sukeldumine vabaturumajandusse ja halastamatu konkurents käbedate Aasia riikidega, kus lapsorjad teevad kogu sarnase töö sisuliselt tasuta ära.
Narvas võimutsesid aga Kreenholmi ühel hiilgeperioodil, milleks peetakse nõukogude aega, mitte sugugi lapsed, vaid tõsised naised, kelle jälg sõjajärgse Narva elus on siiani tunda. Alljärgnevalt vaatlemegi naiste panust Narva sõjajärgsel käimatõmbamisel ja elus hoidmisel.
Tohutu meestepõud
Pärast II maailmasõda tuli Narva laiali pekstud elanikkond enamjaolt uute inimestega asendada. Tõsi, esimesed sõjajärgsed asukad Narvas olid siiski tagasipöördujad, kuigi neid polnud väga massiliselt ja juba esimestel aastatel jäid nn põlisnarvakad uute tulijate kõrval vähemusse. Suur osa toona Narva valgunud tööealistest inimestest oli pärit lähedal asuvatest piirkondadest, mille sõda oli suuresti maatasa teinud – peamiselt Leningradi, Pihkva, Novgorodi ja Vologda oblastitest.
Ühe suure seltskonna, mis sel ajal Narva saabus, moodustasid aga verinoored tütarlapsed, keda rongide kaupa suure kodumaa eri paigust just Kreenholmi saadeti. Paljuski oli tegu orvuks või muud moodi ripakile jäänud lastega liidu arvukatest lastekodudest, kellele nüüd kitlid selga pandi ja masinate taha saadeti.
Enne seda aga tuli neil habrastel piigadel ehitustöödel möllata, kuna meestööjõud oli sõjas mättasse löödud. Sellega pandi alus Narva sõjajärgsele võimsale naiste massile, mida kohalikud mehed õigustatult pelgasid. Toona Narvas elanud meessoost olevused on rääkinud, et teisele poole raudteed (Narva kontekstis siis kesklinnas Kreenholmi) minek tähendas sattumist januste noorte naiste haardesse, kust elu ja tervisega välja tulek ei pruukinud kindel olla.
Kuna meestepõud oli Narvas tõesti toona suur, läksid loosi ka lombakad, väsinud ja peaaegu juba aegunud isasloomad.
Lööktööliste pesa
Pea ainsateks sobivas vanuses meesteks, kes toona Narvas ringi liikusid, olid kas Saksa sõjavangid või nende nõukogude „kolleegidest“ valvurid.
Toonaseid Narva naisi, kellega paratamatult ka kokku puututi, on meenutanud ka vangid ise. Näiteks Kreenholmi taastamisel töötanud Saksa vang Pater Magnus Frey mäletab olukorda nii: „Ma ei suuda kunagi unustada tuhakarva hallide nägudega naisekujusid, kes keset tsemenditolmu seistes meid „davai, davai“ hüüetega tagant kiirustasid. Eile olid nad olnud rindel püssihoidjad, täna aga tööorjad, kes olid ajaga oma naiselikkusele surmahoobi andnud: see oli naiste saatus bolševistlikul maal.“
Meeste, eriti nooremapoolsete osakaal hakkas Narvas tõusma alles 1950. aastate keskel, kui peale oli kasvanud uus laine mehi ja kui asuti rajama Balti soojuselektrijaama ning tuure kogus uraanirikastuse katselaborist hiljem masinatehaseks „Baltijets“ kujunenud sõjatööstusettevõte.
Elektrijaama ehitus tõi Narva igast liidu otsast kokku kommunistlikke löökehitajaid, peamiselt tudengeid ja muidu õnneotsijaid. Narvast kujunes noorte julgete löökinimeste pesa, mis paljudele kujunes hüppelauaks edasiliikumisel Tallinna või Riiga. Paljud jäid mõistagi ka kohapeale ja nii oli klassikalisele Nõukogude Narva perekonnale, mille naispoole moodustas Kreenholmi kangur ja meespoole energeetik või metallitöötleja, alus pandud.
Noored naispensionärid
Tänu hulgakaupa sisserännanud noortele kujunes Narvast ka sisuliselt noor linn, kus pensionäre oli ebaproportsionaalselt vähe. Viimaste mass hakkas Narvas tekkima alles 1980. aastatel, kui esimesed Narva saabunud näitsikud jõudsid sellesse vanusesse, et rätik pähe tõmmata ja pinsile minna.
Kui sööklamutid ja trammijuhid said toona pensionile 55-aastaselt, siis tekstiilitöölised, nagu ka näiteks kaevurid viis aastat varem, mis tähendas seda, et Kreenholmi naised pääsesid töölt juba 50-aastaselt. Kangrute ja kaevurite vastav vanusekvoot pandi N. Liidus paika juba 1930. aastatel, kuigi liidu lõpuni kestnud pensionisüsteem ise tekkis hiljem tuntud kujul alles 1956. aastal.
Enne sõda polnud aga töölt koju jäämine väga levinud, sest pinss või elatusraha, mida saadi, oli tühiselt väike.
Kolm naistevahetust
Töötajate arvu poolest kujunes Kreenholmi tippajaks 1980. aastate keskpaik, mil siin töötas ligi 14 000 inimest. Nagu mainitud, oli rõhuv osa neist naised, mis tähendas seda, et ligi pooled tööealistest Narva naistest olid hõivatud just selles ettevõttes.
Kuna masinad mürisesid ööpäev läbi, käisid ka naised tööl kolmes vahetuses. Narvas olid seetõttu ka öölasteaiad, sest ka paljude naiste meessoost kööginaabrid olid tööl kolmes vahetuses, eriti need, kes elektrijaamades tööl olid.
Muidugi leidus mehi ka Kreenholmis. Nende pärusmaaks jäid peamiselt lukksepa- ja elektritööd, mingil määral töötas neid ka tsehhides telgede taga või kohtades, kus töötingimused olid eriti hullud. Nii oli see näiteks viimistlusvabrikus, kus mõne tsehhi sisetemperatuur ulatus ligi 60 kraadini ja kus vastu pidasid vaid kangemad juurikad. Mehi töötas rohkem ka Kreenholmi külje all ja sellega nabanööri pidi seotud Narva Eksperimentaalses Valu- ja Mehaanikatehases, kus treiti ja valati Kreenholmi jaoks kõikvõimalikke tehnilisi vidinaid.
Matriarhaalsed perekonnad
Üldiselt on Kreenholmi naised tuntud kui kanged mutid! Lisaks oma sinise maika ja lilleliste aluspükstega mehele pidid nad ju kantseldama ka lapsi, ema-isa, ämma-äia, kellega tihti koos ühes korteris elati. Elamispinna probleem polnud Narvas juba 1970. aastatel enam küll nii terav kui paljudes teistes ausates nõukogude linnades, kuid põlvkonniti koos elamine oli üsna levinud.
Üldiselt on Narva perekonnad aga üsna matriarhaalsed, naised hoidsid ja hoiavad ka täna Narva perekondi üleval. Mehed teatavasti hiilisid, prügiämber käes, õllekasse või põgenesid puhkepäevadel garaaži või paadikuuri manu, kodused tööd nii daatšas kui ka vannitoas jäid naiste õlgadele. Üks on aga selge: Kreenholmi naise tunneb ära musklis käte ja kõva hääle järgi – pidid nad ju selleks, et töökaaslastega meeletu müra keskel suhelda, kõrgemaid detsibelle kasutama, ja mis seal salata, eks ka kodus tuli pärast mehe palgapäeva häälekamalt sõna võtta.
Eesti tekstiilitööstus oli välja arenenud 19. sajandi teisel poolel, enamik sellest oli koondunud Narva. Merike Ivask ja Madis Tuuder uurivad, kuidas Kreenholmis ning Narvas vabariigi esimesel aastal läks.
Esimese maailmasõja ajal halvenesid kõigepealt transpordiolud, mille tõttu vähenes Kreenholmi tootmismaht ligi veerandi. Kuid veelgi suurema tagasilöögi andis 1917. aasta revolutsioon, siis langes tootmine 38%. 1917. aasta märtsis jõudis revolutsioonilaine Kreenholmi, arreteeriti politseijaoskonna ülem ja mõned politseinikud, avalikult põletati kriminaaltoimikuid.
Enamlaste vägivallatsemised
- aasta algul levisid kuuldused Saksa vägede tulekust, toimusid enamlaste vägivallatsemised ja algas suurem segadus. Enamlased kuulutasid välja mobilisatsiooni, kuid vastavalt töölisnõukogu otsusele tulid kogunemiskohale peasilla juurde peamiselt naised. Sellest sündmusest algas Kreenholmis punane terror, millel õnneks ei olnud ohvreid, kuna töölisnõukogu ja ametnike suhted olid head. Ainsad inimohvrid olid põgeneda üritanud kuus arreteeritut, kes olid kinni võetud mõni päev enne Saksa vägede Narva jõudmist. 1918. aasta 24. veebruaril kuulutati küll välja Eesti Vabariik, ent selle „jõudmiseni“ Narva läks veel omajagu aega.
- märtsil ilmus Kreenholmi Saksa ratturite rühm ja seati üles Saksa valvepostid. Samal päeval saabus Kreenholmi terve rügement, mis majutati Kreenholmi tühjadesse majadesse ning hobused Joala mõisa kiviaitadesse. Enamlased olid enne sakslaste saabumist jõudnud töölistele relvi jagada, kuid neid ei kasutatud ja olevat hiljem visatud ametnike klubi maja ette maha. Enamlased aga olid Kreenholmist lahkunud koos rohke „soomusega“.
Kõik inglastest meistrid ja paljud ametnikud põgenesid päev enne sakslaste saabumist. Siia oli jäänud vaid direktor Jerry Farrar, kes oli Saksa sõjaväe juhatuse suhtes väga vastutulelik, kuid varsti ta vahistati ja saadeti Saksamaale koonduslaagrisse.
- aastal oli Kreenholm peaaegu terve aasta Saksa sõjaväe halduses. Aprillis seiskusid aastakümneteks Georgi ja Uus vabrik. Toorme sissevedu lakkas ning töötati vaid ladudes leiduvaga. Valmistoodang veeti Saksamaale, enamikus sõjaväele, mis vajas sidemematerjali, telgi- ja jalarätiriiet. Vabaturule pääses vaid 5% toodangust.
Kreenholmi karmid eeskirjad
Kreenholmis kehtestati karmid eeskirjad, näiteks liiklemiskeeld kella 4-st pärastlõunal kuni kella 8-ni hommikul. Kuid üldiselt möödus okupatsiooniaeg Kreenholmis rahulikult, oli vaid üksikuid vahejuhtumeid. 1918. aasta sügisel puhkes Saksamaal revolutsioon, mille käärimine jõudis ka Eestis viibivate sõduriteni, kes nõudsid kodumaale pääsemist.
- novembril võis uus Eesti valitsus, kes juba 24. veebruaril 1918 oli Eesti iseseisvaks kuulutanud, riigi juhtimise enda kätte võtta. Saksa väed hakkasid Eesti pinnalt lahkuma. 28. novembril algas Vabadussõda ja selle esimene lahing Kreenholmi tööliskasarmu (plaanil 18) taga Joala väljal. Langes 80 punaväelast ja neli sakslast. Viimased maeti Joala vabriku õuele, peasissekäigust paremale. Seitse aastat hiljem maeti nad ümber Siivertsi kalmistule.
Vaatamata sellele, et enamlaste pealetung oli ajutiselt tagasi löödud, otsustas Saksa sõjaväe juhatus samal päeval Narvast ja ümbruskonnast lahkuda. Koos nendega lahkusid ka esimesed vastasutatud Eesti kaitseliidu rühmad. Samuti põgenesid ülejäänud vabriku tehniline juhtivkoosseis ning paljud elanikud. Samal ööl tuli Narva ja Kreenholmi jällegi punavägi. Nüüd asusid ametnike korteritesse elama punakomissarid. Seekord kujundati kohalikud nõukogud enamasti mittekohalikest elanikest, sest kohalikke enamlased enam ei usaldanud. Kreenholmi komissariks sai Solts, kes oli ühe Kreenholmi pesunaise poeg. Ta ei olnud terrorist, vaid lootis kommunismilt paremat elu. Sellega seletati asjaolu, et kuigi kivimurdu viidi tihti vange mahalaskmisele, siis ühtegi Kreenholmi ametnikku maha ei lastud.
- jaanuarist 1919 hakkasid enamlaste väed Eesti vägede survel Eestist lahkuma ning 18. jaanuaril jõudsid taanduvad väed Kreenholmi. Rüüstati ja varandust viidi sõjasaagina kaasa. Neli päeva enne taandumist jõuti parandada sakslaste poolt taandumisel õhitud raudteesild. Kulgu küla elanikud pidid surmaähvardusel iga päev 15 hobuse ja 10 mehega vabrikutest riiet raudteejaama viima. Viimastel päevadel, kui raudteesild oli täis taganevat punaväge, saadeti riidevoorid linnas asuva silla kaudu otse Jamburgi poole teele; kuid voorimehed, jõudnud üle silla, lasksid hobused üksi minna ning tulid ise jalgsi tagasi. Mõne päeva pärast toodi ka koormad ühes röövitud riidega Kreenholmi tagasi. Manufaktuuri kahju hinnati 10 miljoni marga suuruseks.
Plekiline soetõbi
- jaanuaril võttis Narva oma võimu alla Eesti sõjavägi. Enamlased pommitasid linna peaaegu terve aasta, hävisid raudteejaam ja suur osa Joaoru eeslinnast, mis koosnes peamiselt Kreenholmi tööliste majadest. Suurtükitule läbi said palju kannatada ka Kreenholmi majad, näiteks tööliskasarmud (plaanil 3, 19 ja 20), samuti mõned Uusküla majad ja ka Joala vabrik. Detsembris jätkus pommitamine, üks mürsk tabas tööliselamut nr 22 ja surmas 10 inimest. Uusaastaööl oli veel viimane äge pommitamine. 3. jaanuaril 1920 sõlmiti relvarahu ning 2. veebruaril kirjutati alla Tartu rahulepingule.
Kuigi elu hakkas enam-vähem loomulikku ilmet võtma, kerkis korraga uus hädaoht – plekiline soetõbi. Taud nõudis Narva ümbruses 2000 inimelu, viimaste hulgas ka palju arste. Haigestunud majutati tööliskasarmusse nr 5. Nõndanimetatud „tüüfusekasarm“ oli pakkunud õudset pilti, kuna haiged olid lamanud läbisegi ja puudus arstiabi.
Kõik need rasked aastad ei suutnud aga kõigutada Kreenholmi vabrikute alusmüüre. Tänu ametnikele ja töölistele oli alles hoitud vabrikute sisseseade ja töövõime.