„Sinu pea sees on lumivalge pilv nagu vatipall… Kas sa näed seda?“ – „Jah.“ – „Nii… selle pilve seest ripub välja üks nöör, eks ole? Ja kui sa nöörist tasakesi tõmbad, näed hulka värvilisi linte, mis on nagu tuulelohe saba… Lindid on üksteisega ühendatud… Need on sõnad… Ja kui sa tasakesi edasi tõmbad – oi, vaata, mis nad sulle sealt pilve seest välja tõid!“ (Nancy Huston, „Murrangujooned“, eesti keeles Loomingu Raamatukogu 24–27/2012, tõlkinud Triinu Tamm)

EMPAATIA JA KANNAPÖÖRDED: Emilie Toomela tutvustab kanadalannast režissööri ja näitleja Sarah Polley elatud ja lavastatud perelugu, mis on parem ja rohkem krutskeid täis kui mistahes fiction.

Kanada näitlejanna ja režissöör Sarah Polley on leidnud tuntust just tänu oma tundevirvendustele ideaalset pinda pakkuvale miimikale, mis on olnud ka üürikeste dialoogidega filmides kandvaks jõuks. Nüüd, kui näitlejanna, kes on noorte murtud ja murelike tütarlaste kehastamise eest auhindu pälvinud, püüab jutustada oma lugu, teeb ta seda verbaalse narratiivi toel valdavalt lihtsa staatilise kaameratööga. Tõsielufilm „Igaühel oma lugu“ (2013), mis linastus ka tänavu PÖFF-il, on humoorikas ja kummastavalt intiimne pereportree, mis ületab mõtteavaruselt tema mängufilmide „Away from Her“ (2006) ja „Take This Waltz“ (2011) imaginaarsed maailmad.

Peategelane figureerib ainult mälestustes
Nelja-aastasena esimest korda võtteplatsile toimetatud tüdruk sündis meelelahutusärikate perekonda: isa-ema näitlejad, vanem vend Mark samuti. Lapstähtedel on olemas kõik eeldused, et muutuda rikutud jõmpsikateks, kes jäävad elu lõpuni seest tooresteks viljadeks. Neljateistkümneselt kodust lahkunud Sarah Polleyl oli piisavalt raha, et omaette heal järjel ära elada. Ometi ei kujunenud temast – kriitikute silitustest ja preemiate tulvast hoolimata – kapriisset väikest inimest. Tema filmist vaatab meile vastu naine, kes ülima taktitundega kannab lause lause haaval stsenaariumi edasi. Meid viiakse võõrastesse mälestustesse, mis saavad nii omaseks, et filmi lõppedes on tunne, nagu oleks jõudnud veel ühe elu läbi elada – ja selle üle ka pikalt järele mõelda.
Dokumentaali kõige olulisem tegelane figureerib ainult mälestustes, lavastatud kaadrites ja kulunud piltidel. Sarah’ ema Diane Polley suri vähki, kui tütar polnud veel õieti teismeikka jõudnud. Vahedad küsimused, mida linateos esitab, on mõeldud ennekõike just temale. Filmilavastaja on ennetanud reporterite pärimist, miks ta soovis oma kõige õrnemaid peresaladusi kogu maailmaga jagada. Ta ei ütle põhjust päriselt välja, tundub, et ei tea seda päriselt isegi. Seevastu näeme, et film ei olegi loodud tõe kujutamiseks või isegi selle otsimiseks.
„Igaühel oma lugu“ on järelehüüe emale.

Geniaalsusesädemega režissöörinükked
Noorelt kuulsuselt, kes Kanada filmipoliitikas kohaliku filmikunsti amerikaniseerumise vastu tugevalt pahameelt on avaldanud ja kunagi mässu käigus paarist hambast ilma jäi, ootaks tumedamate joontega loojanatuuri. Ka oma rollide kohta on ta öelnud, et valib neid just sotsiaalse olulisuse järgi ja eelistab kodumaiseid piiratud tuluga filmiosi Hollywoodi hitt-tegelaskujudele. „Igaühel oma lugu“ on täiesti apoliitiline, euroopaliku tempoga endaga rahu tegemine.
Empaatia, mis intervjueeritavate ning lavastaja vahel filmis manifesteerub, teeb sellest teose, mida ükski teine režissöör ei suudaks taasluua. Dokumentaal kui selline peaks objektiivsuse kriteeriume kuulda võttes põhinema sündmustejadal, mida võiks ümber jutustada igaüks. Aga see ei ole igaühe pajatus ja Polley on lavastajana suutnud emotsionaalse seotuse pöörata hoopis trumbiks, mis võimaldab tal uuristada läbi pealiskaudse tõe kesta. „Tõde“ tähistab siinkohal üht versiooni paljudest mälu rekonstruktsioonidest, mida jutustajad publikule usaldavad.

Igemeid paljastav naeratus
Režissöör tõmbab „meenutuste lintidest“ kindlakäeliselt, kuni kogu süsteem taevast alla sajab ning tema enda, ta pere ja kõik vaatajad möödunud päevade vahtu matab. „Murrangujooned“ või erinevate põlvkondade vaheliste konfliktide markeeringud, nagu Polley kaasmaalasest kirjanik Nancy Huston neid oma samanimelises romaanis nimetab, on käesolevas loos vaat et iseseisvateks tegelasteks. Hustoni raamatu lehekülgedel on selleks sünnimärgid, mis on põlvest põlve kaenla all, kannikal või õla peal edasi kandunud. Filmis „Igaühel oma lugu“ on selleks sentimeetri jagu igemeid paljastav naeratus, mis filmitegija oma tegelikule perepildile asetab, seades senised sugulussidemed kahtluse alla.
Öeldakse, et iga järgnev põlvkond püüab eelmiste vigu vältida ning see käib kindlasti ka Sarah Polley kohta. Ta suhtub oma filmi tegelaste tunnetesse äärmise vastutustundega, lastes omandatud teadmised endast läbi ja sünteesides neist uusi. Postproduktsiooni järgus on võimalik film tervikuks siduda või see täiesti ära rikkuda. Polley jätab publikule mulje, et monteerimine oli vaid mehaaniline töö ning et asume võrdsetena avastamisretkele. Film on väga tugevalt üles ehitatud esialgsele teadmatusele ning selle sisu saab õigupoolest arutada ainult sõbraga, kes on seda juba näinud või kes ei kavatsegi seda kunagi vaatama minna. Üllatusmomentide rikkumine, millele kogu teos asetatakse, võiks põhimõtteliselt olla filmi suurim nõrkus, aga pean ütlema, et ka mitmekordsel uurimisel on linateos nauditavalt nüansirikas.

Autori positsioon
Autori positsioon tuleb ilmsiks kohe filmi alguses toimunud vestlusest ühe intervjueeritava pereliikmega: „Räägi mulle Diane’ist, nagu ma ei teaks, kellest jutt käib.“ Paljud muidugi ei teagi, kellest juttu on, sest kuigi Sarah on maailmakuulus, ei tähenda see, et eestlased temast eriti palju kuulnud oleks. Huvitav on kujutleda, mida tunnevad kanadalased vaadates seda filmi, kus kodumaal armastatud ja tuntud näitlejate pereelu vaagitakse nagu lähedaste kaaslaste omi. Lähedaste puhul püüame vähemalt olla hinnangutevabad ja nõnda keerleb ka see romantiline mälu ja meenutuste mäng. Müüt Emast ja Isast küll purustatakse, aga ilma igasuguse melodraama ja süüdistamiseta.
Filmid, mis algavad igavalt, ei muutugi enamasti ka hilisemate minutite jooksul paremaks, ent see pleekinud piltidega sissejuhatav film on lõppkokkuvõttes põnevam kui mistahes fiktsioon, sest need sündmused on päriselt juhtunud.

Loe lisaks
„Igaühel oma lugu“. Alates 2. jaanuarist kinos Sõprus.
Originaalpealkiri „Stories We Tell“, 2013, Kanada, National Film Board of Canada.
Režissöör Sarah Polley, stsenaristid Sarah Polley ja Michael Polley, osades Michael Polley, Mark Polley, Harry Gulkin jt. 108 min. Dokumentaalfilm.